• Eestlasi on nimetatud Euroopa kõige usukaugemaks rahvaks, kuid see ei tohiks takistada meid ristiinimeseks olemast.

Mu vanaema Frieda-Johanna oli tõsine eesti naine. Kui jätsin taldriku tühjaks söömata, ütles ta, et mis sa pirtsutad, söö nagu ristiinimene. Ristiinimene polnud ma ka siis, kui mul piima juues seda natuke kõhu peale läks. Kui vend Voldemariga kaklesime, leidis vanaema, et ristiinimesed nii ei tee. Nii sööbis mulle mällu, et ristiinimene sööb korralikult, joob viisakalt ega kakle vennaga. Lisaks mäletan vanaema ütlevat, et igaüks peab oma risti kandma.

Selle loo kirjutamise tarvis otsustasin sõnaraamatust järele vaadata, mida ristiinimene keeleteadlaste arvates tähendab. Seletava sõnaraamatu järgi on see ristiusku inimene, kristlane, aga seda kasutatakse ka kristlasele kohast käitumist või välimust silmas pidades. See tähendab, et ristiinimene ei pea olema ilmtingimata usklik, ta võib olla ka tavaline viisakalt ja õiglaselt käituv kena inimene.

Selle sõna taust on siiski seotud usuga. Etümoloogiasõnaraamat seletab, et sõna „rist“ vanavene tüvi lähtub vahenduskeelte kaudu kreekakeelsest ristiusu lunastaja lisanimest Christós ‘Kristus, võitu, salvitu’. Alguses on sõna tähendanud ainult Jeesus Kristust, hiljem aga hakanud märkima ristilöödud Kristuse kuju ja lõpuks risti kujundit üldiselt.

Ristiinimene igal viisil

Eestlasi on nimetatud Euroopa kõige usukaugemaks rahvaks, kuid see ei tohiks takistada meid ristiinimene olemast. Luuka evangeeliumis ütleb Jeesus: „Kui keegi tahab minu järele tulla, see salaku end ja võtku oma rist iga päev enese peale ja järgigu mind.“ Nii on pühakirja järgi ristiinimene see, kes kannab oma risti. Selle üle, mida oma risti kandmine ja ristiinimeseks olemine tähendab, on just jõuluajal paslik arutleda.

“Ristiinimene laseb teistel olla sellised, nagu nad on, ega hakka neid käsu korras oma väärtusruumi käänama.

Kahtlustan, et mu vanaema jaoks oli kõige suuremaks ristiks, mida ta pidi kandma, abielu mu vanaisa Jaaniga. Seda kurtis ta mõnikord meilegi. Sest Jaan ei käitunud tema jutu järgi just alati ristiinimese kombel. Ometi olid nad üle 50 aasta abielus, neil oli kaks last, seitse lapselast ning viimastel lugematu hulk toredaid lapsepõlvemälestusi suvedest maal vanaema ja vanaisa juures. Nii julgen öelda, et vanaema ja vanaisa olid mõlemad ristiinimesed.

Ristiinimene on see, kes laseb teistel olla sellised, nagu nad on, ega hakka neid käsu korras oma väärtusruumi käänama. Olla 50 aastat abielus eeldab vähemalt üht – oskust anda andeks. See pole alati kerge. Mäletan vanaisa hästi ega kahtle, et vanaemal oli teinekord talle üsna raske andestada. Küllap tuli vanaisalgi tihti pingutada, et vanaemale andeks anda. Sest kristlik õpetussõna ütleb, et kui sina ei anna andeks, ei anta ka sulle andeks.

Jõud andestada

Andeksandmine on üldse üks raskemaid asju, millega olen oma elus kokku puutunud. On inimesi, kellele ei tahaks mitte kunagi mitte mingi hinna eest andeks anda, sest nad on käitunud väga vastikult. Kui olin hiljuti taas olukorras, kus andeks anda tundus eriti raske, meenusid Jeesuse sõnad nende kohta, kes olid ta ristile naelutanud: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.“

Kui Jeesus suutis anda andeks neile, kes ta päriselt risti lõid, mis peaks siis meid takistama anda andeks neile, kes meid vaid verbaalselt risti löövad või lihtsalt midagi nõmedat teevad. Andeksandmatus närib ju tegelikult seda, kes andeks ei anna, mitte seda, kes on halvasti käitunud. Kui sa aga leiad endas jõudu andestada, siis olukord muutub. Paulus tsiteerib Rooma kirjas õpetussõnade raamatut: „Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale!“ ning lisab: „Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!“ Kätte makstes pole sa parem kui su vastane, andestades käitud aga ristiinimese kombel, nagu mu vanaema alati soovitas.

Ristiinimeseks olemist takistab tihti suur ego. Olen kuulnud õpetusi, et kui tahad midagi saavutada, sea oma soovid, tahtmised ja eesmärgid alati esikohale. Nii marsitaksegi oma unistuste poole vahendeid valimata, teisi inimesi ja nende unistusi jalge alla tallates.

“Andeksandmatus närib tegelikult seda, kes andeks ei anna, mitte seda, kes on halvasti käitunud.

Luuka evangeeliumis vaidlevad jüngrid selle üle, kes neist on tähtsam. Õpetaja ütleb neile: „Rahvaste kuningad valitsevad isandaina nende üle ja nende võimumehi hüütakse armulisiks isandaiks. Kuid teie ärge olge nõnda, vaid suurem teie seast olgu nagu noorem, ja ülem nõnda nagu see, kes teenib.“

Olen oma suhteliselt pika ametnikukarjääri jooksul näinud mitmesuguseid juhte. On olnud neid, kes on teinud jõulisi reforme ja ümberkorraldusi ning pannud kogu masinavärgi oma eesmärkide nimel väga efektiivselt tööle. Pärast juhi (mõnigi kord ennetähtaegset) lahkumist „uutele väljakutsetele“ on maha jäänud arvukalt plaasterdamist vajavaid hingi. Tagantjärele on selgunud ammu teada tõde, et siga, kägu ja boamadu ei õnnestu kuidagimoodi ristata.

Kuid on olnud ka juhte, kes on koos meeskonnaga teeninud riigi eesmärke. Halastaja samaarlase lugu parafraseerides võiks küsida: kummad neist on teie arvates ristiinimesed? Või siis lihtsamalt: kas administratiivset efektiivsust oleks võimalik saavutada ka üksikisikuid laiaks litsumata? Mu vanaema ütleks selle peale: poisid, tehke, mis tahate, aga olge ristiinimesed.

Palju kurja ärapanemist

Kunagine „Ärapanija“ saade oli üpris lõbus ja heatahtlik. Ühiskonnas näeme kahjuks ka palju väga kurja ärapanemist. Poliitilistes debattides saadetakse oponentide poole teele suures koguses orgaanilist väetist, eliidi eeskujul jõuab see ka kommentaariumidesse, mida on nimetatud kollektiivseks ajuks. Sotsiaalmeediast on saanud koht, kus kaasinimesi võib vabalt sopaga üle valada, sest seaduste kohaselt ei ole tegemist avaliku kohaga. Kuid seadused ei ole süüdi selles, et inimesed ei oska ristiinimese kombel käituda. Jõuluajal tasub meenutada Jeesuse sõnu Matteuse evangeeliumist – sest su sõnadest arvatakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind hukka. Nii tuleks alati mõelda, mida sa räägid või kirjutad, sest looduse seadus on, et sõnad jõuavad vältimatult tagasi selle juurde, kes need teele saatis, oled sa siis kuningas, kantsler või koristaja. See on ka üks tarkus, mida vanaema mulle õpetas: teed sa head või teed sa kurja, kõik teed iseendale.

“Kurjad või üleolevad sõnad kipuvad kergesti üle huulte tulema, kuid kõigile, aga ennekõike ütlejale endale on kasulikum jätta need ütlemata.

Mida siis teha, et olla ristiinimene? Loomulikult tuleb taldrik tühjaks süüa, piima ei tohi endale kõhu peale ajada, vennaga ei tohi kakelda (meil vennaga on viimasest kaklusest möödas umbes 50 aastat). Kuid on veel mõned asjad, mis teevad inimesest ristiinimese. Anna andeks, ka siis, kui see on raske. Ja kui vaja, palu andeks. Ära arva, et kui sa töötad ametis, kus sul on alluvaid, on nad seal sinu pärast ja kohustatud sind teenima. Kui oled ülemus, oled hoopis sina teiste teenija, see on ka ladina keelest tulnud sõna „minister“ algne tähendus. Direktor on koolis õpetajate ja õpilaste pärast, mitte vastupidi.

Kurjad või üleolevad sõnad kipuvad kergesti üle huulte tulema, kuid kõigile, aga ennekõike ütlejale endale on kasulikum jätta need ütlemata. Mäejutluses on sõnad: „Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut; mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile.“

Ning võib-olla tasuks ristiinimesel kas või jõulude ajal kirikust läbi astuda. Mõtteteradel, mida seal pakutakse, on aastatuhandete kullaproov.