• Avita kirjastuse peatoimetaja Ly Rammo räägib, miks on kontrollitud õppekirjandust endiselt vaja, kuidas digi on muutnud kirjastaja rolli, miks 57-eurone pearaha on liiga väike ning kust tekib „õppevahendite lõhe“. 
• Ta sõnastab ka, mis peaks muutuma, et koolid, õpetajad ja õpilased päriselt võidaksid. 

Mis on teie hinnangul viimaste aastakümnete suurimad muutused õppekirjanduse ja kirjastamise maailmas?

Laias plaanis pole liin autor – lugeja ju muutunud: üks kirjutab teksti, teine loeb seda. Trükikunst laiendas omal ajal plahvatuslikult lugejate arvu, digipööre tegi seda autorite hulgaga – meie pähe on tekkinud tohutu infohulk koos suure segadusega.

Tulevikku võivad mõjutada tegevõpetajate põlve otsas tehtud materjalid, mida keegi ei kontrolli. Hiljutises saates „Meie õpetajad“ näidati näiteks, kuidas ajalooõpetaja selgitas Coca-Cola pudeli vene nime najal, et „venelased panevad oma lastele ühesuguseid nimesid, eestlased aga võimalikult erinevaid, sest on individualistid“ – ja sealt jõuti järelduseni, et eestlastele ei saanud kommunism sobida, sest individualism on neil veres. Tegemist on kahtlemata pühendunud õpetajaga, aga sellised avaldused teevad kirjastajana murelikuks.

Haridusministeerium on aastaid propageerinud ise tegemist, samal ajal imestades, miks lõpueksamitel lapsed klasside kaupa läbi kukuvad ja tasemetööde tulemused on üha kehvemad. On õpetajaid, kes suudavad väga häid materjale luua, kuid sageli on just nemad need, kes hindavad kõrgelt teadlaste ja õppejõudude kirjutatud kontrollitud õpikuid ja tööülesandeid.

Kuidas on digitaalne õppekirjandus muutnud kirjastaja tööd ja õpilaste ligipääsu õppematerjalidele?

Digiõppekirjandus hakkab peagi oma kümnendat sünnipäeva tähistama. Usaldusväärse info tagamiseks on platvormid kinnised: lugemiseks on vaja litsentsi ja materjale saab avaldada ainult lepinguga kirjastaja. Kõigi tekstide õigsuse ja ausa kasutuse eest vastutab kirjastaja.

Digimaailma tulek tegi meie töö huvitavamaks ja vaheldusrikkamaks. Kirjastajast on saanud lisaks klassikalisele toimetajale ka stsenarist, tõlkija, helilooja, luuletaja. Otsime üle maailma häid õppefilme, kirjutame reeglitest laulusõnu, animeerime raskemini mõistetavaid teemasid. Samas peab ka digiõppekirjandus sisaldama kontrollitud teksti – see jääb endiselt levinuimaks õppematerjaliks.

Muret teeb, et Eestis pääseb digitaalsetele kontrollitud materjalidele ligi vaid umbes kolmandik õpilastest. Kahel kolmandikul ei ole võimalik vaadata animatsiooni mõne keerulise loodusnähtuse kohta, kontrollida vastuseid või leida samalt platvormilt enda tasemele sobivat seletust. Ka olemasolevat tehisintellektil põhinevat vestlusrobotit, mis tugineb Eesti teadlaste tekstidele, ei saa enamik neist kasutada.

Haridusministeerium pani 2015. aastast kirjastajatele kohustuse anda koos paberõpikuga välja ka digiõpik, aga unustas koolidele ja valdadele selleks raha anda. Selle asemel hakati Euroopa tõukefondide toel ise platvorme ja materjale looma. Paraku ei ole õpetajad ega õpilased ühtegi neist laiemalt kasutusele võtnud – meie õpetaja ei usalda tekste, mida keegi ei ole sisuliselt toimetanud. Leian, et väga on vaja sõltumatut majandusuuringut, mis hindaks, milline on olnud ministeeriumile eraldatud lisarahastuse tegelik mõju süsteemsete, õppekavapõhiste digivahendite loomisel.

Te olete teravalt kirjeldanud muutusi suhetes haridusministeeriumiga. Mis on teie suurimad etteheited?

Praeguse Eesti Vabariigi esimesel kahekümnel aastal sai ministeeriumisse ja selle allasutustesse lihtsalt helistada, koos arutada, vaielda. Võis tunda, et erimeelsustest hoolimata on meil ühine eesmärk – haritud laps. Praeguseks on ministeerium enda ümber ehitanud kõrge müüri. Ainus ametlik suhtluskanal on teabenõue. Tavalistele kirjadele vastatakse bürokraatlike tekstidega, mille sisust on keeruline aru saada.

Mõni aasta tagasi õnnestus meil kommunikatsioonibüroo abil ametnikega kohtuda, et rääkida õppekirjanduse kättesaadavusest. Kui tõime välja, et vaesemates valdades ei saa lapsi enam õppematerjalidega varustada ja õpetajad on sunnitud seadust rikkudes töövihikuid paljundama, oli ministeeriumi soovitus lihtne: lõpetage töövihikute trükkimine, raha juurde ei tule. See on „võrdselt võimaluste puudumise“ loogika. Sama mustrit näen ka plaanis keelata koolidel korraldada sisseastumiskatseid – kõigi tase, mitte kõigi võimalused tahetakse muuta ühtlaseks.

Millest tekib teie kirjeldatud „õppevahendite lõhe“ ja kui suur see praegu on?

Õppekirjanduse kättesaadavus sõltub üha rohkem õpilase elukohast. Üldist Eesti keskmist koolide ostukäitumises enam ei ole. Edukates valdades, kus vallavalitsus haridust usub, saavad lapsed vajalikud materjalid nii paberil kui digis. Nende õpetajad kasutavad digitaalseid õpetajaraamatuid koos filmide, animatsioonide, diagrammide, õppemängude ja õuesõppe tunnikavadega. Digivahendid aitavad töid parandada ja õpitulemusi jälgida.

Möödunud aasta 4. klassi matemaatika tasemetöö analüüs näitas, et õppekavapõhiseid digivahendeid kasutavate koolide keskmine tulemus oli 12 protsendipunkti kõrgem. Suuremates linnades sellist eelist sageli ei ole. Mõnes koolis on aidanud lapsevanemad, kuid GAG-i juhtumi järel võib ka see võimalus ministeeriumi surve all kaduda.

Omavalitsustes, kus puudub raha või ei huvituta laste õpitulemustest, on koolides õppevahendite põud. Seal kasutatakse vanu, eelmise õppekava põhjal tehtud õpikuid, ostetakse üks töövihik klassi peale ja kirjutatakse sealt ülesandeid ümber või paljundatakse. Üks Narva õpetaja rääkis, et nende kool ostis ainult ühe Opiqu litsentsi ja õpetajad „jagavad“ seda – unustades, et niisugune kasutamine jätab autorid tasust ilma.

Rahasurve tõttu on paberõpikute tiraažid võrreldes 1996. aasta õppekava ajaga vähenenud umbes neli korda. Mõju avaldab nii raha kui ka laste arvu vähenemine. Samal põhjusel oleme pidanud seisma panema ka mitmed olulised digiarendused. On ka häid näiteid: eestikeelsele õppele ülemineku klassidele eraldatud lisaraha on ostmist selgelt suurendanud, sh Tallinnas. Samas ei laiene see eestikeelsete koolide I ja II kooliastmele, kuigi pea igas Tallinna koolis õpib muu emakeelega lapsi – see riivab õiglustunnet.

Kuidas hindate HEV-õppevara ja haridusrahastuse üldist suunda – kas näete siin võimalust pöördeks?

HEV-õpilaste teema väärib eraldi artiklit. Olen nõus, et nad peaksid võimalusel käima tavakoolis, aga selleks oleks tulnud alustada õppekavadest ja õpetajate ettevalmistusest ning pakkuda adekvaatset tuge ka õppematerjalide näol. Praegu tegeleb HEV-õpikutega Harno, kuid neid on keeruline tavakoolis kasutada, sest õppekavad ei kattu. Otsida sealt sama teemat, mida tavaklassis käsitletakse, on peaaegu võimatu – iga peatükk eeldab varasemat, teistsuguse loogikaga õpiteed.

Oleme alles hakanud lihtsustatud teksti ja ülesannetega õpikuid looma. Opiqus valmib uuendus, mis võimaldab olemasolevaid tekste lihtsustada, kuid see on alles algus.

Mis puutub rahastusse, siis mul on väga vähe usku paremasse tulevikku, kuni hariduse raha jagamise põhimõtted on läbipaistmatud ja tulemuslikkust ei mõõdeta. Umbes pool hariduseelarvest jõuab üldharidus-, kutse- ja ülikoolideni, teine pool kulub projektidele, laienevale ametkonnale, sihtasutustele, seminaridele, koolitustele ja igavesele „innovatsioonile“.

Kui kaks kolmandikku eelarvest jõuaks koolidesse ja seal oleks õigus oma otsuseid teha, ei oleks meil probleeme õppevahendite ega -käikudega. Praegu eraldatakse õppevahendite ja -käikude tarbeks 57 eurot õpilase kohta aastas, kuid realistlik miinimumvajadus on umbes 140 eurot.

Probleem ei ole ainult rahas, vaid ka hoiakutes. Viimaste aastate riiklikus haridusjuhtimises on tunda ilustatud keskpärasuse survet. Imagoloogilise sära asemel peaks tegelema sisuga: õpitulemuste parandamise, kvaliteetse haridusteenuse ja hea õppesisu kättesaadavusega. Otsustajad peaksid usaldama neid, kes selles valdkonnas iga päev tööd teevad, mitte leiutama jalgratast põhjusel, et selleks saab Euroopa raha või see kõlab hästi.

Mina usaldan meie koole ja õpetajaid – nende professionaalseid valikuid. Sellel rajanebki meie senine haridusedu. Kui õpetaja peab üheksaeurose muuseumipileti jaoks taotluse kirjutama ja teine loobuma professionaalselt ettevalmistatud õppevahendist, sest „järg on tema käes“, siis on süsteemis midagi väga valesti.

Kuigi olen põlvkonnast, kes kasvas üles Švejki lugedes, ei taha ma lõugu pidades edasi teenida, vaid kogenud kirjastajana hariduselus olulistel teemadel kaasa rääkida.