Õppevara tellimisest ja kasutamisest joonistub välja ebamugav pilt: süsteem püsib suuresti heade inimeste entusiasmil. Õpikud rändavad klassist klassi viis, kaheksa, isegi kaksteist aastat, töövihikutest loobutakse rahapuudusel ning osa digivõimalusi jääb kasutamata, sest litsentsid ei mahu eelarvesse. Paljud õpetajad ostavad mänge, lisavihikuid ja digilube oma palgast, et tunde sisukamaks muuta. 

Õpik ei ole enam ammugi tunniplaani selgroog. Õpetajad kombineerivad õpikut, digikeskkonda ja enda loodud materjale, mis nõuab ajamahukat ettevalmistust. Kuigi digivahendid annavad võimaluse tunde mitmekesistada, tekitab piiratud ligipääs ebavõrdsust: mitte kõigil õpilastel pole võimalik digikeskkonda pääseda.

Kirjastajate vaates on pilt sama murelik. Avita peatoimetaja Ly Rammo rõhutab, et kontrollitud õppekirjandust on endiselt vaja. Digiajastul on kirjastaja roll varasemast olulisemgi: lisaks toimetamisele tehakse filme, animatsioone, ülesandeid ja interaktiivseid juhendeid. Samal ajal on paberõpikute tiraažid vähenenud ja osa digiarendusi jäänud rahapuudusel pooleli. 

“küsimus ei ole enam selles, kas meil on raha õppevaraks, vaid kelle arvelt me kokku hoiame: õpetaja tööaja, õpilase võimaluste või tulevaste õpitulemuste.

Kõige teravamalt avaldub see „õppevahendite lõhena“. Jõukamates valdades saavad lapsed kaasaegse paber- ja digiõppevara, õpetajad digitaalsed tööriistad, mis aitavad õpitulemusi jälgida. Vaesemates omavalitsustes kasutatakse eelmise õppekava õpikuid, vahel ostetakse üks töövihik klassi peale või jagatakse üht digilitsentsi – sageli autoriõiguste arvelt.

Selle kõige taustal on riigi 57-eurone pearaha, mis ei kata ammu vajadusi. Kirjastajate hinnangul peaks minimaalne summa olema ligi kahekordne. Tasemetööde tulemused näitavad samal ajal, et süsteemsed õppekavapõhised digivahendid parandavad õpitulemusi märgatavalt.

Seetõttu ei ole küsimus enam selles, kas meil on raha õppevaraks, vaid kelle arvelt me kokku hoiame: õpetaja tööaja, õpilase võimaluste või tulevaste õpitulemuste. Õppevara ei tohiks sõltuda lapse postiindeksist. Toimiv süsteem eeldab kahte sammu: tuleb anda rohkem raha õppevarale ning sisuline otsustusvabadus koolidele ja aineõpetajatele. Alles siis saame rääkida võrdsest ligipääsust õppimise sisule, mitte ainult selle vormile.