• „Lasteaiarühmades on päev läbi tööl kolm täiskasvanut. Kas me oleme läbi mõelnud, kuidas nad toetavad kogu tööaja jooksul last? Kohati teevad nad midagi muud,“ lausub Pille Nelis, kes lõi oma doktoritöös kaasava hariduse rakendamiseks alushariduses raamistiku, mis peaks aitama töös paremini hakkama saada, aga avardama ka ühiskonna arusaama sellest valdkonnast.

Pille Nelis on töötanud 17 aastat lasteaias muusika- ja liikumisõpetajana, lasteaiaõpetaja ning juhina. Juba 2000. aastate alguses koges ta, et õpetajad ei saa kõigi lastega rühmaruumis hakkama: mõnele lapsele on vaja teistest rohkem tähelepanu ja tuleb kohandada õpikeskkonda. 

„Siis oli see uus asi, nüüd peaks olema juba loomulik, et meil on heterogeensed rühmad ja erinevad lapsed üheskoos,“ rääkis Pille Nelis. „Peame mõtlema, kuidas õpetaja toime tuleb. Ei aita sellest, et ta õpetab teistmoodi, muutuma peab kogu organisatsioon.“

Kaasava hariduse teema on Eesti hariduskorralduses üha aktuaalsem, lasteaiad ja koolid on hädas. Tartu Ülikooli teadlased tahtsid toetada kaasava hariduse rakendamist ja Pille Nelis võttis ette alushariduse valdkonnas toimuva.

Tutvunud maailmas kaasavas hariduses toimuvaga, koorus välja, et kaasava hariduse kontseptsioon on aja jooksul muutunud ja riigiti arusaamad erinevad. Vaja on läheneda süsteemselt, leidis Nelis. Ta sõnastas oma uurimistöös kaasava hariduse laiapõhjalise definitsiooni ning koostas mudeli, kus on määratletud viis võtmetasandit: laps, perekond, õpetaja, haridusasutus ja riik, sh kohalik omavalitsus.

„Igal võtmetasandil on hulk tunnuseid, millega peab arvestama,“ sõnas Nelis.

“Sageli keskendume toevajadusega lastele, kes vajavad ekstra tähelepanu, ja arvame, et see ongi kaasav haridus. Ei ole.

Et veenduda, kuidas teoreetiline mudel paika peab, katsetas Pille Nelis seda kaheksas lasteaias. Sügavuti mindi ühes lasteaias. Mudeli baasil arendasid teadlased välja ka koolituse lasteaedade meeskondadele.

„Hindasime mudeli kehtivust selle kaudu, kuivõrd muutub koolitusel osalenute tegevusvõimekus kaasava hariduse rakendamisel. Nägime, et mudel toetas meeskonnana tegutsemist,“ lausus Nelis.

Selgusid ka mõned kitsaskohad. Näiteks tuli välja, et kaasava hariduse tähenduse üle ei arutleta ja see on katsumus igale lasteaiale ja riigile.

„Tuleb arutleda ka peredega, et saaksime aru, mida kaasav haridus tähendab,“ sõnas Nelis. „Sageli keskendume toevajadusega lastele, kes vajavad ekstra tähelepanu, ja arvame, et see ongi kaasav haridus. Ei ole. Kaasava hariduse mõte on, et kõik lapsed õpivad ühes keskkonnas. Peame kujundama keskkonna, mis toetab kõiki. Me ei tohi taandada probleeme lapsele – hoopis keskkond pole võimeline pakkuma igale lapsele sobivat õpikeskkonda.“

Rohkem koostööd

Nelis soovitab lasteaedades põhjalikult muuta töötajate struktuuri ja töökorraldust. Õpetajad ja tugispetsialistid peavad tegema rohkem koostööd, kavandama ühiselt tegevusi, tegutsema rühmas ja analüüsima lapse arengut ja tegevuse tulemuslikkust.

„Lasteaedades öeldakse sageli, et õpetajad pole pädevad toevajadusega lapsi toetama,“ lausus Pille Nelis. Aga kui paneme eripedagoogi senisest rohkem rühmas tegutsema, näeb seda ka õpetaja. Nii saab muuta õpetajad pädevamaks toevajadusega lapsi toetama. On oluline lasta töökorralduse vanadest raamidest lahti.“

Praegu on tuge vajavate laste vanemate koostöö lasteaiaväliste nõustamiskeskustega konarlik. Protsessid peavad olema sujuvad: lapsevanemat tuleb toetada dokumentide ettevalmistamisel ja nõustamisele suunamisel. Lasteaiajuhtidel tuleb läbi mõelda tugiteenuste koordinaatori roll, ametijuhend, tööülesanded. Koostööd lasteaiaväliste asutustega peab korraldama koordinaator, mitte enam õpetaja. 

Murekoht on endiste õpetaja abide rolli muutus. Varasemalt olid nad orienteeritud puhastusteenustele, nii-öelda söögitädid. Kas nad on valmis täitma teistsugust rolli? Kuidas juht suudab neid toetada ja motiveerida rolli muutma? Ja kas õpetajad oskavad ikka abiõpetajaid kasutada?

“Kõik kolm täiskasvanut peavad olema lapse teenistuses. Õpetaja on juht, kes delegeerib ja kaasab abiõpetajaid. Juhtidel on vaja teha tarku otsuseid ja oma inimestega töökorraldus läbi rääkida.

„Kõik kolm täiskasvanut peavad olema lapse teenistuses. Õpetaja on juht, kes delegeerib ja kaasab abiõpetajaid. Juhtidel on vaja teha tarku otsuseid ja oma inimestega töökorraldus läbi rääkida,“ toonitab Pille Nelis.

Lasteaia meeskonnad peaksid olema teadlikumad ka uutest õpetamisstrateegiatest ja -praktikatest. Pille Nelis on kogenud koolitusi tehes, et kui õpetajad on saanud uusi teadmisi ja praktilisi nippe, siis märkavad nad hiljem tagasisidet andes ka ise kasulikke muutusi. Näiteks õpetamiseks koostöös eripedagoogiga.

„Me võiksime nende asjade üle nii lasteaias kui ühiskonnas laiemalt rohkem mõelda,“ arvab Pille Nelis. „Raha on raske juurde saada ja seepärast ongi vaja mõistlikku innovaatilist töökorraldust. See algab juhtidest.“

Erirühmade aeg on läbi

Hariduspoliitika kujundajail soovitab Pille Nelis algatada arutelusid kaasava hariduse tähenduse üle ühiskonnas, et kujundada mõtteviisi ja hoiakuid. Rohkem tuleks rääkida kaasava hariduse mõjust. Enam pole lahendus erirühmade või -lasteaedade moodustamine. 

Lasteaedades on tekitatud ka väiksemaid rühmi, aga kas kõik sinna suunatud ikka vajavad seda? Võib-olla saaks mõni laps hakkama ka tavarühmas, kus lapsed õpivad üksteist toetades.

Tõhustatud ja eritoega laps täidab rühmas kolme lapse koha, nii peaks lapsi olema rühmas vähem. 

„Retoorika, et me ei peaks kaasavat haridust rakendama, on minu jaoks mõistetamatu,“ nendib Nelis. „Ühiskonna muutus, tehnoloogia areng, indiviidikesksemad suhted on tekitanud olukorra, kus meil on rühmad lasteaedades väga heterogeensed. Kaasav haridus on võti, mis aitab olukorda lahendada, mitte ei põleta õpetajaid ereda leegiga. Me ei saa enam küsida, kas kaasavat haridust on vaja, vaid kuidas me toetame lapsi.“ 

Toevajadusega lapsi on järjest enam, aga me ka märkame neid rohkem. See tuleneb varasema täiskasvanukeskse õpetamise muutumisest lapsest lähtuvaks. Seepärast vajavadki lasteaiad juhendmaterjali kaasava hariduse põhimõtete rakendamiseks.

Uue alushariduse riikliku õppekava juurde on valminud materjalid selle rakendamiseks, kus on eraldi teemana sees kaasav haridus.

Aga kuidas ikkagi tagada kõigeks piisavalt ressurssi? 

„Peame üheskoos mõtlema, mil moel oma töid ja tegevust korraldada,“ vastab Pille Nelis. Riigi seiret ja hindamist peaaegu polegi. Tehakse kaasava hariduse rakendamise uuringuid, aga need on liiga pika vahega. Vaja on süsteemsemat lähenemist, et ressursse paremini suunata.

Lasteaedadel tuleb suurendada teadlikkust kaasava hariduse tähendusest ja mõjust laste arengule. 

„Sellest on kasu ka tavapäraselt arenenud lastele,“ sõnab Pille Nelis. „Nad saavad rohkem teada mitmekesisusest laste hulgas ning õpivad suhtlema erinevate inimestega. Peame rohkem rääkima ka sellest, et kaasavast haridusest on kasu nii laste akadeemilistele oskustele, sotsiaalsele arengule kui edasijõudmisele koolis.“

Sellised mõtestamise ja selgitamise ülesanded ei saa jääda ainult õpetaja õlule, vaid need tuleb meeskonnas läbi arutada. Nelis soovitabki meeskondade koolitamisele rohkem tähelepanu pöörata, et tekiks jagatud arusaam, tegevus arutletaks üheskoos läbi ja jõutaks sarnasele arusaamisele eri tasanditel. 

Ülikoolides on juba mitu aastat kaasava hariduse õppekava. Muudatusi tehakse ka kõigi tulevaste õpetajate õpetamisel.

„Püüame leida koostöövõimalusi haridus- ja teadusministeeriumis kaasava haridusega tegelevate inimestega,“ ütleb Pille Nelis ja loodab, et HTM korraldab uut alushariduse õppekava tutvustavaid seminare, kus saab kaasava hariduse mõtteviisi levitada.

Teadlased tahavad viia teadmised ka kohalike omavalitsusteni. Pille Nelis on paaris omavalitsuses tugispetsialistidega juba kohtunud ja teda on kutsutud ka lasteaedadesse.

„Olen valmis kõigile minema appi, see on minu missioon,“ kinnitab Nelis.

---

TÜ haridusteaduste instituudi nooremlektori Pille Nelise doktoritöö „Kaasava hariduse rakendamise mudel alushariduses“ juhendaja oli prof Margus Pedaste.