Viimase kahe aasta jooksul on ametit vahetanud umbes pool lastekaitsetöötajatest. Ühe varasema uuringu järgi lahkub aastas tööpostilt umbes 20 protsenti koolipsühholoogidest. 

Küllap on enamik mõlema ameti valinuist asunud tööle idealistlikus õhinas maailma sammhaaval parandada – muuta mõne lapse olukord maamunal elamisväärsemaks. Tõenäoliselt on see neil enamjaolt ka õnnestunud. Paraku on tegemist elualadega, kus töö kipub koju kaasa tulema ning kaastundeväsimus nurga taga varitsema. Kui sellesse komplekti lisada veel rolli konfliktsus ning üha kuhjuvad ja keerulisemaks muutuvad tööülesanded, seisabki lastega tegelev spetsialist ühel hetkel ristteel: tal on valida, kas enese säästmiseks alla anda ja mõni muu töö valida või jätkata, ent ehitada enda ümber künismimüür. Kumbki neist otsustest ei aita paraku kuidagi hätta sattunud last.

Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti laste ja perede heaolu teenistuse juht Kaisa Vetemaa tunnistab tänases Õpetajate Lehes, et lapsi toetava spetsialisti tüüpilisim ja samas kurnavaim väljakutse on tülitsev paar, kes pärast lahutust oma lapse õiguste eest võitlemise sildi all piltlikult öeldes küüned ja hambad käiku laseb ning lastekaitsja enda suhterägastikku kaasa veab. Sedasorti ressursinõudlike konfliktide tõttu jäävad paraku kaotajaks lapsed, kelle olukord nõuab operatiivset sekkumist: väärkoheldud, hooletusse jäetud, elutüdimust põdejad, perevägivalla ohvrid. Lastekaitsjail ei jätku lihtsalt aega nendega tegelda.

“Halvim, mis enesega hätta jäänud lapsega juhtuda saab, on ekslemine bürokraatlikus rägastikus, kus pole selge, kes temaga tegelema peaks.

Sotsiaalministeeriumi kavandatav seadusemuudatus võtaks lastekaitseametnikelt osa koormast ning jaotaks selle ühtlasemalt teiste lastega töötavate inimeste vahel. Viimaste hulka kuuluvad ka koolipsühholoogid, kelle nappus on paraku teada: püsivalt jagub neid üksnes pooltesse Eesti koolidesse. Psühholoogidegi tööjärg kasvab mitte ainult kvantiteedi mõttes, vaid nagu mainib Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu: laste probleemid on üha keerulisemad. Kui praeguste koolilaste hulgas pole vaimse tervise asjatundja poole pöördumine ehk enam häbimärk, siis vanemaid, kes oma järeltulijaid „hulluarstist“ iga hinna eest eemal hoiavad, jagub samuti. Lapse ja psühholoogi vahelise usalduse tekkele ei aita selline suhtumine kuidagi kaasa.

Halvim, mis enesega hätta jäänud lapsega juhtuda saab, on ekslemine bürokraatlikus rägastikus, kus pole selge, kes temaga tegelema peaks. Oma muret tuleb kurta järjekordsele võõrale onule või tädile, kes ta omakorda järgmise jutule saadab. Saaremaa toetava hariduse keskus pakub lahendust juhtumikorraldajate abil – lapsega tegelev ja tema probleemi süvenev inimene kaasab vajadusel eri valdkondade spetsialiste hariduse ja tervise vallast. Igal juhul on selge, kelle poole pöörduda tuleb. Õiges suunas mõtlevad ka koolipsühholoogid, kelle hinnangul vajavad õpetajad esmase märkamise koolitust. Sellise lähenemise korral püsib lootus, et laps leiab tuge enne, kui tekib vajadus pöörduda lastekaitsja poole.