• Theatrumi näitleja ja Vanalinna Hariduskolleegiumi õpetaja Maria Peterson on käinud teatri ja kooli vahet sisuliselt kogu oma täiskasvanuelu. Ta räägib, kuidas Lembit Petersoni loodud VHK teatriklassi juures avanes talle juba ülikooliajal „õpipoisi“ tee ning miks lavatöö ja õpetamine teineteist vastastikku toetavad. 

Maria sõnul ei kasva teatriklassis ainult tulevased näitlejad, lavastajad ja dramaturgid, vaid noored, kes õpivad ennast ja teisi paremini märkama ning elu eri olukordades kindlamalt orienteeruma. Samuti arutleb ta kaasava hariduse võimaluste ja piiride ning õpetaja töökoormuse üle. 

Olete ühtaegu Theatrumi näitleja ja Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) õpetaja. Milline teekond viis teid teatriklassi ning kuidas on teater ja kool teie elus põimunud?

Teatriklassi õpetama jõudsin juba ülikooli ajal. Lembit Peterson ja Tõnis Rätsep olid loonud VHK juurde teatriharu gümnasistidele, kes tahtsid teatriga süvendatult tegeleda. Olin ülikoolis kolmandal või neljandal kursusel – arvan, et umbes 1998. aastal –, kui hakkasin Lembit Petersoni tundides vaatlemas käima ning vahepeal ka ise tunde andma. Tekkis omamoodi õpipoisi staatus. Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklass õpib erialaaineid (näitlejameisterlikkus, lavakõne, laulmine ning lavaline liikumine) kolme gümnaasiumiaasta jooksul ning viimasel aastal valmib lõputööna terviklavastus, mille lavastab klassi põhijuhendaja. Selle klassiga, kelle juures iseseisvalt tundidega alustasin, tegin tookord ka lõpulavastuse. Klassis õppisid näiteks Mari-Liis Lill, Ursula Ratasepp, Nero Urke, Laura Peterson ja teised, kes on hiljem eri aladel tuntuks saanud. 

“Ma ei tunne pärast tundi kunagi, et olen väsinud või mul on halb olla.

Sellest ajast alates on teater ja kool minu jaoks kõrvuti käinud. Ma ei oska öelda, kumb on olulisem – pigem täiendavad nad teineteist. Vahepeal olen isegi tundnud, et kui motivatsioon teatris on väiksem, hakkan just õpilaste tõttu otsima viise, kuidas ise erialas areneda.

Mis see teekond emotsionaalselt andnud on?

Õpetamises, laval ja lavastades olen kogenud seda, mida nimetatakse voogmõtlemiseks – seisundit, kus ajataju kaob, tekib täielik keskendumine ja töö ei kuluta energiat, vaid annab seda. Ma ei tunne pärast tundi kunagi, et olen väsinud või mul on halb olla. Pigem igatsen neid teatritunde ja kohtumisi õpilastega, samamoodi lavastuste tegemist. See elu on olnud pikalt vastastikku inspireeriv – mulle tundub, et olen sellest sama palju saanud, kui ise andnud. Just lõppes muusikalikoolis viimane tund. Meil on komme teha poolaasta lõpus tagasisidering, palusin lastel seal kirjeldada, mis tunded ja mõtted neil teatritundidega seoses tekkinud on. Noored tõid välja, et tulevad alati rõõmuga kohale ja tund täidab neid veel suurema energiaga – nad lahkuvad laetult. Öeldi, et see on tund, kus ei pea kõike õigesti tegema: võib eksida ja katsetada, nad tunnevad end turvaliselt. Pean väga oluliseks, et kohtumistest ja õppimisest jääks hoitud, täidetud ja inspireeritud olek.

Juba viieaastaselt oli mul täiesti selge, mida tahan tulevikus teha. Kui mult küsiti, kelleks soovin saada, vastasin, et tahan olla õpetaja, näitleja ja lavastaja. Need kolm ongi mu ellu tulnud. Loomulikult on olnud hetki, mil olen mõelnud, kas peaks valima mõne lihtsama ameti, kus oleks vähem emotsionaalset ja sotsiaalset pinget ning vastutust. Aga kui hakkan kujutlema elu ilma nende elukutseteta, tundub, et see poleks enam mina.

Kui peate nimetama ühe põhimõtte, millest te õpetajana ei loobu, mis see oleks?

Õpetajana ei loobu ma inimese väärikuse hoidmisest. Õpetaja on mingis mõttes tahes-tahtmata võimupositsioonil ja kui õpilane teda austab, siis loob ta väärtusruumi ja keskkonna, mis hakkab õpilase maitset, hoiakuid ja tegutsemist kujundama. Õpilase ja õpetaja suhte puhul on kõige tähtsam, et see oleks hoidev, turvaline ja armastav ning austaks vabadust. Loomulikult ma näen, kui õpilasel on arenguruumi, aga ei lahenda seda halvava kriitikaga, vaid suunavate mõtete ja näidetega. Alati toon välja, mis on juba hästi, ja lisan suuna, kuhu liikuda edasi. Püüan õrnalt, kuid järjekindlalt  eemaldada takistusi, mis ette tulevad. Jagan töö alati etappideks. Kogemus on õpetanud kannatlikkust ja andnud usu, et jõuame vajalikul hetkel sinna, kuhu vaja. Kasutan tunnis ka väga palju sooja huumorit.

Mul on olnud üsna õnnelik lapsepõlv selleks, et mõista „keerulisi“ noori. Ma ei olnud sugugi eeskujulik, „korralik“ laps, vaid pigem lapspunkar. Kool ei olnud minu esimene armastus. Mul polnud raskusi õppimise endaga, küll aga süsteemi ja pedagoogide ülevalt alla suhtumise mõistmisega. Esimene armastus oli loominguline tegevus. Nõukogude ajal olid huviringid tasuta ja registreerisin ennast peaaegu igale poole: rahvatantsu, koorilaulu, pillitundidesse, käsitööringi, näiteringi, tennisesse jne. Tahtsin kõik võimalused ära katsetada.

Teatriklassi ja VHK õhkkond on eriline. Kuidas kirjeldaksite seda inimesele, kes pole sinna sattunud?

Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassi kirjeldaksin pigem kui loomingulisusele ning vaimsele ja füüsilisele arengule orienteeritud keskkonda kui „näitlejate kasvulava“. Me ei ole võtnud sihiks koolitada üksnes tulevasi teatriinimesi. See on koht, kus sarnaselt mõtlevad ja sarnaste huvidega noored saavad üksteist inspireerida ja moodustavad üksteist õpetava keskkonna. Teatrivahendite kaudu arendatakse loomingulist mõtlemist, kognitiivseid funktsioone ja emotsionaalset intelligentsust. Teatrikooli õpe on tegelikult põhimõtteliselt sama teekond, mille inimene teeb läbi 1.–3. eluaastani, aga koolis tehakse seda kõike teadlikult. Esimesel õppeaastal tegelevad õpilased palju tähelepanu- ja kujutlusharjutuste ning etüüdidega, mis põhinevad eri meelte – nägemine, kuulmine, haistmine, kompamine, maitsmine – teadvustamisel ja arendamisel. Seejärel analüüsitakse etüüdides ning harjutustes suhtlemisprotsessi, jälgitakse ning jäljendatakse inimesi ning luuakse rolle, lähtudes kujutlusvõimest ning kirjandusteose antustest. Toimub pidev metakognitsioon: inimene õpib ennast eri olukordades nägema ja analüüsima. 

Samuti on väga oluline kirjandusteoste ja näidendite kaudu tekkiv võimalus arutleda suuremate teemade üle, mis kõiki inimesi puudutavad: voorused ja pahed, armastus, surm, andestus, süü, võim jne. Nooruses on soov neid eluaspekte käsitleda väga suur. Mõtiskelude ja mängu kaudu küsimusi esitades on suur tõenäosus, et avaneb väike valgusvihk vastuse suunas.

Loomulikult toetab teatriklassi õpilase arengut väga tugevalt kõik see, mida üldainetes õpitakse, ning kogu VHK keskkond ja õpetajad. 

Teatriklassi katsetele tullakse üle Eesti. Umbes pooled teatriharu gümnasistidest on mujalt koolidest, pooled VHK-st, Püha Miikaeli koolist ja toomkoolist. Ideaalgrupi suurus on umbes neliteist, praegu on mitmes lennus 16–17 õpilast. Huvi on aastatega selgelt kasvanud: alguses oli teatriklassis seitse-kaheksa õpilast, hiljem on jõutud stabiilselt suuremate gruppideni. Vilistlaste seas on nii näitlejaid, lavastajaid ja kunstnikke kui ka arste, hambaarste, keemikuid, muusikuid, füüsikuid, õpetajaid, ajakirjanikke ja juuksureid.

Kas noored on viimase kümnendi jooksul muutunud?

Ma ei ütleks, et noored on viimase kümnendi jooksul täiesti teistsuguseks muutunud. Nad on ikka väga avatud ja usaldavad ning soovivad anda endast parima. Tajun siirust ja soovi areneda.  

Olete lapsest saadik märganud neid, kes jäävad varju. Kuidas te seda tunnis teete?

Tundi on meil komme alustada ringis, nii et kõik kohalolijad üksteist näevad. Seejärel tervitame üksteist vaikuses, kas pilkkontakti või kätlemise teel või mõnel muul loomingulisel viisil. Sel hetkel keskendume kohalolule: oleme siin ajahetkes koos ja just sellised, nagu oleme, ning võtame vastu otsuse need poolteist tundi koos tegutseda ja pühenduda koostööle. Selle tervituse jooksul näen sageli ära, mis seisundis keegi on. Kui ma tulen tundi kindla plaaniga, aga näen, et kellegi puhul on midagi teisiti kui tavaliselt, orienteerun ma ümber. Õpilane ei pruugi midagi öelda, aga tema kehakeel, pilk ja olek annavad märku, kui on mingi ebakõla või mure. Mulle tundub, et see märkamisoskus on mul kaasasündinud, sest mäletan varajasest lapsepõlvest, et teiste inimeste meeleolud (ka varjatud) mõjusid mulle alati väga tugevalt.

Lavastus „Erivajalik“ põhineb dokumentaalsel materjalil. Kuidas see teid inimese ja õpetajana mõjutas?

Olen elus palju kokku puutunud erivajadustega laste ja nende vanemate maailmaga. Praegu õpin viiendat aastat Tallinna ülikoolis eripedagoogikat ning praktikad on olnud väga silmiavavad ning maailmapilti rikastavad. Samuti olen kasvatanud üles kaks last, kes tulid meie perre kuue- ja kolmeaastaselt suurte traumadega. See tähendab kiindumushäireid ja kõike seda, mis tekib, kui laps ei saa turvalises keskkonnas kasvada. Nii et see maailm on mulle natuke tuttav. Olen teinud lavastuse „Südames sündinud“, mis räägib lastekodulaste ja hoolduspere vanematest. „Erivajaliku“ maailm ei olnud mulle võõras.

“Õpetajana ei loobu ma inimese väärikuse hoidmisest.

„Erivajaliku“ dramaturgia loomine – erivajadusega laste vanemate intervjueerimine – oli siiski ka minu jaoks üllatusi täis. Ma eeldasin, et need jutuajamised on hästi valusad. Aga pärast iga intervjuud oli mul tunne, et olen kohtunud kangelastega. Need vanemad olid pidanud oma elu nii põhjalikult mõtestama, et nende tugevus ja elurõõm andsid mulle pigem energiasüsti. Kui su perre sünnib erivajadusega laps või sind tabab mingi muu raskus või kannatus, tuleb leida tee, kuidas elada oma elu ikkagi elamisväärselt. Šokk on alguses nii suur, et lahendust ei paista, aga järk-järgult abi otsides ja lootust mitte kaotades või taas leides liigutakse edasi. Paljud said tuge teistelt samas olukorras olevatelt peredelt, tugigruppidest, kogudusest või vaimsest perspektiivist. Väga oluline on mitte jääda enesehaletsuse lõksu. Küsimus on selles, kuidas elada oma elu nii, et kõigest hoolimata ei kaoks sellest rõõm – just sellisena, nagu see parasjagu on. Paljud ütlesid, et oma teekonnale tagasi vaadates mõistavad nad mingil kummalisel moel, miks just selline katsumus nende ellu tuli.

Mida on eripedagoogika õppimine teile õpetajana andnud?

Eripedagoogika õppimine on teinud mind teadlikumaks palju muu seas näiteks sellest, et kuigi me oleme tunnis ühes ruumis, tuleme sinna väga erinevate isiklike ruumidega. Samas geograafilises ruumis ei ole meie sisemaailm kaugeltki ühesugune. Seetõttu püüan hoida tunnis dialoogi – küsin aeg-ajalt, kuidas keegi millestki aru sai, lasen õpilastel katsetada ja seejärel kogetut analüüsida. Kui õpetaja esitab kõike monoloogina, võib ta küll rahulolevalt koju minna, aga keegi ei pruugi midagi õppida. Olen teadlikult suurendanud enesevaatluse rolli: õpilane analüüsib, mis temaga harjutuse ajal toimus, mis ta teada sai, ja samal ajal saan mina infot, kuidas ta ülesandeid tajub ja mõistab.

“Kasutan tunnis ka väga palju sooja huumorit.

Kuidas te ise jõuvarusid hoiate ja taastate?

Puhkamise oskus ei ole mu tugev külg ja siin pean end tugevasti arendama. Viimased aastad on olnud väga intensiivsed: teater, kool ja ülikooliõpingud. Detsembriks olen tavaliselt päris väsinud. Jõudu annavad mulle sõbrad, perekond ja üksiolek. Mulle väga meeldib üksi olla – lugeda, kuulata muusikat, jalutada, vaadata puid ja pilvi ning lihtsalt hingata. Vahel on hea lihtsalt olla, omamata kindlat suunda või eesmärki. Selline tühjuse seisund on üllatavalt tervendav – pärast on jälle midagi, mida täita.

Mida annab teatriõpe noorele inimesele tänapäeva maailmas?

Teatriõpe annab noorele palju oskusi, mida tänapäeva maailmas vaja on. Enesevaatlusoskuse, kuulamisoskuse, nägemisoskuse, loomingulise mõtlemise, oskuse eri olukordades orienteeruda, paindlikkuse, mõtestamise oskuse – kõik see areneb etüüdide ja improvisatsioonide või näidendites ette tulevate olukordade analüüsimise ja läbimängimise kaudu. Kõik see aitab inimesel hiljem sotsiaalseid olukordi, ümbritsevat ruumi ja teisi inimesi tajuda. Paljud mu endised õpilased, kes ei ole teatrisse suundunud, on öelnud, et teatriklassis õpitud oskused ning tööeetika ja pühendumise kogemus annavad neile eelise igas töös. Empaatiavõime suureneb märgatavalt.

Väga oluline on ka ühtsustunde tekkimine. Üks konkreetne kogemus on mul Püha Johannese kooli kirjandusklassiga. Esimestes tundides ei julgenud eriti keegi oma mõtteid kuuldavale tuua. Andsin neile ülesande: kord nädalas pidi igaüks leidma ja teistega jagama ühte ilusat sündmust, mida ta oli kogenud. (See ülesanne on traditsioon olnud ka VHK-s. Lembit Peterson algatas selle tava). Väikesed asjad, mis nende ilumeelt puudutasid – see võis olla hommikul  märgatud tuules kõikuv puuoks, ootamatu sõbralik „tere“ inimeselt, keda arvasid end vihkavat, ilus taipamishetk, jalutuskäik koeraga jne. Jagamisel muutusid need pisikesed hetked ja sündmused suureks. See ülesanne – märgata ilu – jäi igaks tunniks. Palusin poolaasta lõpus õpilastel kirjutada, mida nad õppisid. Paljud tõid välja, et nad ei teadnud, et klassikaaslased on sama haprad ning et neil on nii palju ühist.

“Teatriklassi katsetele tullakse üle Eesti.

Teatritunnis tegeletakse inimese kõige õrnemate kihtidega – inimene avab oma hinge rohkem kui tavaliselt. Sellepärast peab teatrit õpetav (tegelikult iga õpetav) inimene olema emotsionaalselt väga intelligentne ja pidevalt valvel oma sõnakasutuses ja tagasiside andmises. Kui teha seal vale samm, võib inimesele väga haiget teha ja tema loominguline impulss kaob. Kui siiski eksid, mis on inimlik, aitab oma vea tunnistamine.

Räägime kaasavast haridusest. Milliseid selle võimalusi ja piire näete?

Loominguliste inimeste seas on näiteks aktiivsus- tähelepanuhäire üsna levinud. Sageli on need õpilased väga loomingulised ja võimekad, kui oma hüperfookust õiges kohas rakendavad. Oluline on selgitada teistele klassikaaslastele, et see laps ei tee kõike meelega, sest sotsiaalsetes olukordades kipub ta olema impulsiivne ja tihti ka konfliktne – ta lihtsalt toimib teistmoodi. Kui seda mõistetakse, arvestatakse ja loomulikult ka sõbralikult tagasisidestatakse, saavad nad väga edukalt õppida ja hiljem oma alal toimetada.

Kaasav haridus on teema, milles tuleb olla väga konkreetne ja täpne. On erivajadusega lapsi, kes saavad tavaklassis hästi hakkama, ja neid, kes vajavad väikeklassi. Kui kaasamine hakkab tekitama kaost, ei ole see kellelegi hea – kannatab terve klass ja ka õpetaja. Olen praktikal käies näinud, kui keeruline on õpetajal klassis, kus on 30 õpilast ning mitu aktiivsus- ja tähelepanuhäirega last, eriti kui tal pole eripedagoogilist ettevalmistust. Sellises klassis peab kindlasti olema abiõpetaja. Aga näiteks pimedate laste õppimine tavaklassis koos teistega on väga hea, kui neil on tugiisik ja õppimiseks võimalused loodud – siis on see kasulik nii erivajadusega lapsele kui ka klassile.

Andekus on samuti erivajadus. Andekas noor vajab omamoodi lähenemist, rohkem ruumi, raskemaid ülesandeid ja loomingulise eneseväljenduse võimalusi. Kui lapse annet varakult ei märgata, võib tema energia liikuda valesse kohta – sõltuvusse, enesehävitusse või apaatsusesse. Meil ei ole praegu piisavalt ressursse ega õpetajaid, et kõike seda ideaalsel moel toetada. Paberite ja tabelite täitmine võtab järjest rohkem aega ning ruumi, samal ajal kui dialoog – õpetaja ja õpilase vahetu kontakt – kipub vähenema. Aga ilma dialoogi ja võimaluseta rahulikus, mitte tulemusele orienteeritud vormis mõtteid vahetada ei saa õppida ega teineteist sügavamal tasandil tajuda. 

Olete olnud suure kunstiklassi juhataja. Milline kogemus see oli?

Olen olnud klassijuhataja klassis, kus oli 33 väga andekat õpilast. See oli suur väljakutse. Kunsti- ja muusikaklassides on palju individualismi ja ärevust ning grupitunnet keerulisem luua. Pidasin palju individuaalvestlusi, mis olid väga põnevad ka mulle. Ühel hetkel muutus see töö sisuliselt 24/7 ametiks. Ma ei osanud piire seada ja sellisel juhul ei saa seda tööd enam jätkusuutlikult teha. Nõudmised klassijuhatajale üha kasvavad, aga lisatasu selle töö eest on väga väike – see kontrast on peaaegu sketši materjal.

“Vahel on hea lihtsalt olla, omamata kindlat suunda või eesmärki.

Millised õpetajad on teile endale kooliajast kõige eredamalt meelde jäänud?

Kui mõtlen omaenda kooliajale, siis enamiku õpetajatega sain üldiselt hästi läbi, hoolimata sellest, et ma klassiruumis liiga tihti ei viibinud. Eredamalt on meelde jäänud need, kes suhtusid minusse kui võrdsesse. Saksa keele õpetaja ja muusikaõpetaja, kelle tunnid olid intensiivsed ja rõõmsameelse atmosfääriga ning kelle tunnis tundsin end hoituna ja väärikana, on senini meeles. Samuti olid väga inspireerivad kirjandustunnid. Vastukaaluks meenub matemaatikaõpetaja, kelle pedagoogika põhines mõnitamisel. Mina olin matemaatikas tugev ja kuulusin tema lemmikute hulka, aga need, kes sinna ei kuulunud, kogesid iga päev vaimset vägivalda. Kõigil oli pulss laes juba enne tunni algust. Mäletan selgelt ebaõiglustunnet ja arusaamatust, miks kooli juhtkond millelgi sellisel sündida laseb.

Kui saaksite esitada hariduses otsustajatele ühe küsimuse, mis see oleks?

Õpetajate puhul tunnen, et nende kutsumust kasutatakse ühiskonnas ära. Näen palju õpetajaid, kes teevad oma tööd südamega ega taha sellest loobuda, sest see on nende kutsumus. Samal ajal on palk selline, et vahel tekib tunne, justkui saaks seda tööd teha ainult siis, kui kodus on rikas abikaasa. Samas oleks minu jaoks kohutav elada nii, et raha on palju, aga oma kutsumust järgida ei saa.

Kui mõelda otsustajatele esitatava küsimuse peale, küsiksin tasuta huvihariduse võimaldamise kohta. Näen, kuidas teatriklass või mõni muu huviala (minu tütrel näiteks karate) võib motiveerida ka nõrgemate tulemustega õpilast üldainetes pingutama. Kui tal on suur huvi teatri või mõne muu huviala vastu, siis ta tahab teatriklassis käia ja pingutab selleks ka muudes ainetes. Oluline on leida üles inimese huvi ja seda toetada. 

“Kui siiski eksid, mis on inimlik, aitab oma vea tunnistamine.

Millised on Theatrumi uue aasta plaanid?

Hiljuti tuli välja Lembit Petersoni lavastatud Jon Fosse „Näitemäng“, kus ma kaasa mängin. Tegemist on pigem poeetilise tekstiga, kus on suur osa vaikusel. Tulekul on Andri Luubi autorilavastus „Driftijad“, mis räägib humoorikas vormis eesmärgita inimestest. Lembit Petersonil on plaanis veel üks lavastus, mille jaoks ta praegu materjali valib. Viimased rahastusotsused ja toetuse vähenemine lõi mõningad plaanid segi, nii et neid tuleb kohandada. Koostöös noorsooteatri ja Mirko Rajasega on meil plaanis lavastus inspireerituna portugali poeedi Fenando Pessoa loomingust. See tuleb visuaalne ja poeetiline ning tegeleb peamiselt unistuste ja reaalsuse konflikti ja hingeelu eri kihtidega. Kristjan Üksküla lavastajakäe all valmib VHK lõputöö „Naeruväärsed eputised vastu tahtmist“, mis põhineb kahel Moliere’ì näidendil.

Kuidas on mõjutanud teid viimased riiklikud rahastamisotsused?

Viimased rahastusotsused on olnud väsitavad. On raske, kui saad novembris teada, et järgmisel aastal peab teatri uksed sulgema. Teatris sõlmitakse näitlejate ja lavastajatega kokkuleppeid mitu aastat ette. Kui ei tea, kas saad üldse midagi teha, muutub planeerimine väga keeruliseks. Usun, et komisjoni kavatsused on väga head, aga see tabel, mille alusel nad töötavad, meenutab natuke eripedagoogika õpingute alguses näidatud illustratsiooni sellest, milline olukord tekib, kui diferentseerimist ei toimu. Pildil on kaelkirjak ja ahv, kes mõlemad peavad ronima kiiruse peale puu otsa. Siililegi selge, et nii ei saa.

Mida tähendavad teile jõulud?

Minu jaoks on jõulud eelkõige Jeesuse sünni püha – rahu, mõtlemise, puhastumise ja armastuse suurendamise aeg. Soovin, et meie omavaheline õrnus suhtlemisel kasvaks. Me ei pea teistelt tingimata hoolivust nõudma, aga saame ise seda nii palju kui võimalik pakkuda.

Mulle on väga oluline argihetkede pidulikkuse taju, see, et me eluga ei harjuks, vaid mõistaksime, et meie kõigi eksistents siin planeedil on ajutine. 

---

Tuntud vilistlasi: Risto Kübar, Mari-Liis Lill, Laura Peterson, Ursula Ratasepp, Nero Urke, Ott Sepp, Juss Haasma, Martin Mill, Mirko Rajas, Juhan Raud, Jonathan Peterson, Kristjan Üksküla, Sandra Üksküla Uusberg, Katariina Ratasepp, Piret Krumm, Kristiina-Hortensia Port, Priit Strandberg, Kaspar Velberg, Kristiina Jalasto, Markus Dvinjaninov, Linda Kolde, Helena Lotman, Jarmo Reha, Karmo Nigula, Maria-Netti Nüganen, Ott-Henrik Raidmets, Katariina Tamm, Ken Rüütel, Karl Koppelmaa, Steffi Pähn, Ragne Veensalu, Teele Pärn, Sander Roosimägi, Ilo-Ann Saarepera, Nathan Tulve, Birgit Sarrap, Nils Mattias Steinberg, Tiina Adamson, Priit Põldma, Frederik Mustonen, Elle Viies, Maryn-Liis Rüütelmaa, Anne Mari Saks, Jan Erik Ehrenberg, Joonas Mattias Sarapuu, Lena Barbara Luhse, Markus Helmut Ilves, Maria Ehrenberg, Maria Teresa Kalmet, Maria Liive, Markkus Pulk, Franz Malmsten, Eik Erik Sikk, Hardi Möller, Kalju-Karl Kivi, Aleksander Ots, Margaret Sarv, Erik Richard Salumäe, Hanna Jaanovits, Markus Robam, Laurits Muru, Hele Palumaa, Emili Rohumaa, Edgar Vunš, Elss Raidmets, Erik Hermaküla, Joonas Koff, Carolyn Veensalu, Maria Solei Järvet, Amanda Hermiine Künnapas, Alexandra Pärn, Teresa Juksaar, Ingel Vaikla, Ann Mirjam Vaikla, Lota Viik, Anna Viik, Markus Habakukk, Saara Liis Jõerand, Taavi-Hans Kõlar, Reti Ann Niimann, Leonhard Sass Taalmaa, Emma Tross jpt