Härmel Nestra.

Mida teha ebaausa  hindamise vastu?

Härmel Nestra.
15 minutit
2833 vaatamist
  • Ülikoolis kehtivad nõuded õppejõududele on vildakad. 
  • Ebaausus vohab, sest vahelejäämise tõenäosus on nii väike, et ei pane tudengeid pettusest loobuma.

Mõni aeg tagasi tegi meedia kära kooliõpetaja ümber, kes abistas õpilasi eksamil ja pidi töölt lahkuma. Ma ei olnud sellisest pettusest lugedes kuigi üllatunud. Kui lõpetasin ammustel aegadel põhikooli, käis kirjalikel lõpueksamitel üks suur etteütlemine ja kirjutati maha praktiliselt avalikult. Meid valvama pidanud õpetajad aga tegid, nagu ei näeks ega kuuleks midagi.

Käsitlen teemat järgnevalt kõrghariduse kontekstis, sest läbinud Tartu Ülikooli informaatika erialal kõik õppeastmed kuni doktorikraadi saamiseni ja töötanud samas 18 aastat õppejõuna, on õppetöö ülikoolis mulle palju tuttavam kui üldhariduskoolis toimuv.

Õppejõud töötavad kvalifikatsioonita

Üldhariduskoolis töötavatelt õpetajatelt nõutakse õpetajakutset. Ülikooli õppejõult nõutakse eelkõige järjepidevat teadustööd publitseerituna kõrgetasemelistes väljaannetes. Kutsestandardid märgivad küll ära ka pedagoogilise pädevuse, kuid minu kogemuse põhjal ei pea õppejõud seda reaalsuses millegagi tõendama.

Sellist korraldust põhjendatakse loosungiga, et tudengeid peavad õpetama erialateadlased, sest nemad on omal alal kõige asjatundlikumad. Tegelikkuses on teaduse eesliinil olemine vajalik doktoritöö juhendaja puhul, võib-olla veel mõnel juhul kraadiõppes, bakalaureuseastmes õpetamisel aga küll mitte. Tasemeerinevus teadustöö ja bakalaureuseastme ainete vahel on lihtsalt nii tohutu. Palju olulisemad on õppejõu pedagoogilised oskused. Väide, et bakalaureusetudengite õpetamiseks on vaja olla teaduse eesliinil, on võrdväärne väitega, et valmistamaks tulevasi ehitajaid ette kenade ridaelamute püstitamiseks, on vaja ise osaleda Burj Dubai ehitamisel. Võrdlus maailma kõrgeima hoonega on adekvaatne, sest ka teadustöö eesliinil olemine tähendab maailmas seniteadmata ja -nägemata asjade avastamist-loomist.

“Üldhariduskoolis töötavatelt õpetajatelt nõutakse õpetajakutset, ülikooli õppejõult mitte.

Tartu Ülikoolis pakutakse õppejõududele võimalust läbida ülikoolis õppimise ja õpetamise kursus. Sellega on aga mitu häda. Esiteks pole see kursus õppejõududele kohustuslik. Teiseks ei anna selle läbimine piisavat pedagoogilist pädevust. Kolmandaks puudub järelevalve selle üle, kas õppejõud sel kursusel õpetatavaid alustõdesid oma ainetes arvestab.

Sellistel kursustel osalenud õppejõud on varmad seal räägitut arvestama pigem õppeprotsessis, kokkuvõtva hindamise aluspõhimõtteid nad aga eiravad. Kõrghariduses tuleb õppurit hinnata selle alusel, kui hästi on ta omandanud aines oodatavad õpiväljundid. See on sätestatud lisaks ülikoolide õppekorralduseeskirjadele ka seaduse tasandil (www.riigiteataja.ee/akt/123082019014, vt § 5). Hinne ei tohi sõltuda muudest asjaoludest, nt sellest, kui hästi sooritavad sama eksami kaastudengid. Sellel nõudel on kindlad pedagoogilised põhjendused, mis käesolevasse artiklisse ei mahu.

Instituudid tahavad näida edukana

Ometi esitatakse ülikoolis õppejõududele täiesti varjamatult nõudeid, kui palju peab nende ainetes tudengeid minimaalselt positiivse hinde saama. Eks instituutidel ole huvi näidata oma õppetööd võimalikult edukana. Aine oodatavad õpiväljundid aga meeldivad ülemustele ilmselt rohkem siis, kui näitavad ülikooli taset sarnasena maailma tippülikoolide omale. Õppekavu ju atesteeritakse regulaarselt välisekspertide poolt.

Samuti olen kuulnud ainetest, kus õppejõud kaalub teise eksamipäeva punktid sellise kordajaga, et mõlema eksamipäeva keskmised hinded oleks võrdsed.  Kaalumist võib õigustada, kui eksamitööde raskusaste on erinev. Seda peaks aga õppejõud suutma enamasti vältida. Praktikas aga on täiesti tüüpiline, et varasemal eksamipäeval tulevad vastama tugevamad tudengid ja hilisemal eksamipäeval nõrgemad. Tulemuste erinevus ei pruugi üldse olla tingitud eksamiküsimuste raskusastme erinevusest. Kui nüüd õppejõud rakendab mingit kordajat, et keskmisi hindeid võrdsustada, siis juhtub see, mida juhtuda ei tohi: tudengi hinne hakkab sõltuma sellest, kui tugevate tudengitega koos ta eksamit sooritas.

“Hindamist mõjutab tugevalt õppejõudude kuritegelik ükskõiksus akadeemilise petturluse suhtes.

Mõni õppejõud peab õigeks määratagi hindepiirid selle järgi, kui suurt osa kõigist ainet võtnud tudengitest keegi tulemuste pingereas edestas. Õppimise ja õpetamise kursuses tuuakse just sellist lähenemist aga näiteks valest hinnete määratlemisest!  Ideaalis peaks hinne koos aine oodatavate õpiväljunditega andma nt tööandjale infot tööle kandideerija pädevuse kohta. Seda ei võimalda kirjeldatud viisil hindamine isegi mitte umbkaudselt.

Õppejõud hindavad ebaausalt

Hindamist mõjutab tugevalt ka õppejõudude kuritegelik ükskõiksus akadeemilise petturluse suhtes. Ebaausus vohab, sest pettusega vahelejäämise tõenäosus on nii väike, et ei pane paljusid tudengeid pettusest loobuma. Teadmiste kontroll korraldatakse osaliselt või täielikult viisil, mis pettureid avastada ei võimalda. 

Üks mu kunagine kolleeg ülikooli päevilt jäi kord mulle silma sellega, et rakendas petturite vastu lisameetmeid, millega võttis neid ka soliidse hulga vahele. Edaspidi ta sarnaseid meetmeid enam ei rakendanud. Küsisin talt, miks nii. „Ah, ma mõtlesin, et las nad siis petavad,“ oli vastus. Masendav: õppejõududel pole ei kvalifikatsiooni ega kutse-eetikat. Las aga petetakse!

Hinne ülikooli lõpetaja hinnetelehel on ülikooli, mitte lõpetaja enda ametlik hinnang lõpetaja oskustele. Selle hinnangu eest vastutab ülikool ja ülikoolisiseselt konkreetselt iga aine vastutav õppejõud. Kui õppejõud laseb tudengil petta ja paneb talle teenimatult kõrge hinde, muutub ta sisuliselt pettuse kaasosaliseks. Selle hinnangu pälvimiseks ei peagi ta tudengit eksamitöös otseselt aitama.

Ma ei tundnud õppejõuna tudengite petturluse vastu võideldes praktiliselt mingit struktuuriüksuste juhtide toetust. Vastupidi, nad hoopis julgustasid ja veensid õppejõude tudengite võimalikest pettustest mitte hoolima.

Õppejõudude petturlus ei seisne aga ainult plagiaadi tolereerimises. Mäletan enda tudengipõlvest kahte eksamit, kus ma ühele küsimusele vastata ei osanud. Ühel korral seisnes mu vastus abitutes katsetes ülesannet lahendada, teisel korral kirjutasin vist lihtsalt ümmargust juttu, mida suutsin sinna leiutada. Mõlemal juhul võttis õppejõud mul ühe punkti maha.

Ma ei oska küsimusele vastata, ajan vastuseks udu ja mulle antakse 90 protsenti punktidest kätte?! Kui aga kõik küsimused oleks samamoodi vastatud? Tihti pannakse 90 protsenti punktidest kogunud tudengitele kõrgeim hinne. Nii võib tudeng ainest vaid üldist ettekujutust omades saada ka kõrgeima hinde.

“Ma ei tundnud õppejõuna tudengite petturluse vastu võideldes praktiliselt mingit struktuuriüksuste juhtide toetust. Nad hoopis julgustasid ja veensid õppejõude tudengite võimalikest pettustest mitte hoolima.

Võib vastu väita, et kaks ainet ei ole representatiivne valim. Aga söandan juhtida tähelepanu, et mina olin ülikoolis suhteliselt tugev tudeng, kel tuli harva ette eksamiküsimusi, millele ma vastata ei osanud. Selles valguses on kaks juhtumit ehk siiski kõnekas. 

Õppejõud näivad eeldavat, justkui oleks õppejõu ja tudengi suhe teenusepakkuja-kliendi suhe, kus kliendi rahulolu on A ja O. Tegelikult on asi ju keerulisem. Ülikooli klient on ka riik ja laiemalt ühiskond, kes on huvitatud sellest, et ülikoolidiplom väljendaks lõpetaja pädevust usaldusväärselt.

Hindamismeetodid pole adekvaatsed

Üks õppejõudude seas suhteliselt levinud võte on anda tudengitele lisaks standardsetele ülesannetele ka raskemaid nn boonusülesandeid koduseks pusimiseks ning jagada nende lahendamise eest täiendavaid eksamipunkte. Aga see on kerge tee täiesti valede hinneteni. Kui olin tudeng, oli selline süsteem kasutusel nt funktsionaalanalüüsi ainetes. Kuna „Funktsionaalanalüüs II“ oli küllalt krõbeda mahuga aine, siis panustasin boonusülesannete lahendamisele, et teiste ainete õppimiseks aega võita. Eksamile läksin praktiliselt õppimata. Siis nägi ka õppejõud oma hindamissüsteemi ebaõnnestumist. Ta pidi panema mulle kõrgeima hinde, sest punktid näitasid nii, samas kui minu vastuse järgi eksamil oleks võinud küsida, kas ma mingitki positiivset hinnet väärin. 

Kui boonusülesandeid antakse lahendada kodus, siis on alati oht, et nende lahendamisel kasutatakse keelatud abi ja saadud punktid ei väljenda tudengi tegelikke oskusi. Kuid funktsionaalanalüüsis me ei petnud, täitsa ise lahendasime ja nägime vaeva. Ometi ei kujunenud hindamine lõpuks ausaks. Ka teistes ainetes olen näinud õppejõude boonusülesannete süsteemi sarnasel põhjusel kahetsevat.

Boonusülesannete tasustamine lisapunktidega ajab hindamissüsteemi tasakaalust välja, sest tudengi saadud punktid ei jaotu vastavalt teemade osakaalule ja tähtsusele. Tudeng võib lahendamiseks valida need ülesanded, mida ta juba oskab, ja jätta osa materjali omandamata. Efekt on seda suurem, mida rohkem punkte boonusülesannete eest saada võib. Boonusülesanded võivad õppeprotsessis olla tugevamate tudengite jaoks huvitav ja arendav alternatiiv tavaülesannete lahendamisele ja nende andmine olla igati kohane ja soovitav, kuid õppejõud peaks jälgima, et eksamipunktide jaotus oskuste lõikes nendega seoses oluliselt ei muutuks.

Või järgmine kurioosne näide. Aastaid oli aines „Algoritmid ja andmestruktuurid“ kohustuslik esitada referaat ühel kursuses õpitaval teemal. 6–7 parima referaadi esitanutele pandi pelgalt referaadi alusel kogu aine eest kõrgeim hinne. Õppejõude ei huvitanud, kas neil ülejäänud teemadest halli aimugi on. Minu teada ei vaevatud end ka veendumisega, kas need referaadid olid tudengi enda tehtud. Tõsiasi, et referaadi koostamine ei testi samasuguseid õpiväljundeid mis eksam, oli aine korraldajate jaoks ilmselt raketiteadus.

Sageli näeb ainete korraldus ette, et osa eksamipunkte tuleb teenida semestri vältel rühmatööde eest. Sellisesse hindamissüsteemi on vastuolu sisse kodeeritud, sest õppejõud näeb üldjuhul ainult tudengite kollektiivse töö tulemust, aga hinded tuleb panna individuaalselt. Kuidas õppejõud teab, milline oli rühma liikmete panus töösse ja kui palju keegi seejuures ainet omandas? Siin kasutatakse kolme standardset lähenemist.

1. Pannakse rühma kõigile liikmetele ühepalju punkte. 

2. Küsitakse rühma juhilt, kuidas tööpanus jagunes, ja jagatakse punktid proportsionaalselt väidetava panusega.

3. Lastakse kõigil rühma liikmetel oma panuse (või ka terve projekti) kohta suuliselt vastata ja hinnatakse selle alusel.

Peaks olema ilmselge, et kahe esimese meetodi puhul ei saa olla juttugi ausast hindamisest. Sageli teevad rühma mõned liikmed ära valdava osa tööst ja teised ei panusta suurt millegagi. Need, kes ei panusta, väga tõenäoliselt ka ei omanda oskusi, mille testimiseks ülesanne antud oli. Aga ka need, kes panustavad, võivad omandada pädevuse vaid osaliselt, kuna teisi pädevusi nõudvaid alamülesandeid lahendasid teised. Tööpanuste jaotuse küsimine rühma juhilt ei ole oluliselt parem. Tüüpiline vastus, mida õppejõud kuuleb, on „kõik panustasid võrdselt“, sest rühma liikmed on sellise vastuse omavahel kokku leppinud. Ükskõik, kuidas tudengid oma panuste jaotumist rühmas ka määratlevad, ei anna see õppejõule kindlust, et nii ka oli, ega selles, et tudengid proportsionaalselt sellega ka ainet omandasid. Kas järgmisena küsib õppejõud tudengitelt, millist hinnet nad arvavad end väärt olevat, ja panebki igaühele selle?

Kolmandat meetodit kasutatakse tänapäeval harva, sest õppejõud ei leia aega tudengeid täiendavalt küsitleda. Meetodi olemuslik probleem on aga selles, et kui õpiväljundina oodatakse teatud ülesannete lahendamise oskust, siis ei saa selle omandamise üle otsustada suulise vastamise järgi. Olen oma töös küllalt näinud tudengeid, kes suulisel küsitlemisel laulavad kui linnuke, aga järgmine kord sarnast ülesannet lahendada ei suuda. Suutlikkus kuskilt saadud lahendusest aru saada ja seda selgitama õppida ei võrdu suutlikkusega ise sellist lahendust välja mõelda ja valmis teha. Suuvärk ei asenda näpuosavust. Ja see erinevus on suur.

Mida näitab õigupoolest rühmatöö?

Õppejõud kaitsevad rühmatööd väidetega, et rühmatöö käigus kandub teave ühelt tudengilt teisele ja nii omandatakse oskused kergemini ja kiiremini kui üksi harjutades. Sageli on see tõesti nii, aga mitte alati. Mingit garantiid ei ole. Rühmatöö õnnestumises ja selle kasulikkuses tudengi jaoks mängib rolli ka selline lisafaktor nagu rühmatööoskused. Kui õppejõud näeb oma aines ette rühmatöö, siis on oht, et tudeng saab halva hinde nõrkade rühmatööoskuste, mitte aine kehva valdamise tõttu, mis on jällegi ebaaus.

Rühmatöid võib muidugi alati anda, aga nende kasutamine kokkuvõtva hindamise osana peaks tulema kõne alla ainult siis, kui tegu on ainega, mis olemuslikult eeldab rühmatööd. Samuti peab hindamise korraldama viisil, mis võimaldaks õppejõul usaldusväärselt kontrollida eraldi iga tudengi edasijõudmist aines.

“Matemaatikaolümpiaadi žüriis ei rakenda me pettuste vastu oluliselt karmimaid meetmeid kui ülikoolis tavaks, kuid olümpiaadil ei ole ka pettused nii levinud.

Mõned õppejõud peavad tänini parimaks „vana head“ suulist eksamit. Aga esiteks, suuline vastamine ei sobi kindlasti igat tüüpi õpiväljundite kontrollimiseks. Teiseks tuleb tunnistada, et klassikaline suuline eksam juhuslikult tõmmatavate piletitega ei täida ausa hindamise nõudeid ühelgi juhul. Me ei taha ju näha õnnetuid, kes saavad halva hinde seetõttu, et tõmbavad ebasoodsa pileti, ja mängureid, kes saavad hea hinde tänu tõsiasjale, et tõmbavad ainsa pileti, mille on ära õppinud. Eksamihinne ei tohi olla loterii.

Kui tudengitest on vähemalt osa ausad, siis milline õppejõud saab öelda, et tema kokkuvõttev hindamine päriselt mõõdab seda, kui hästi on tudeng omandanud oodatud õpiväljundid, nagu reeglite järgi peab olema? Tahaks sellist näha! Ka tudengite ausus seisab osalt õppejõudude ebaaususe taga. See, kui õppejõud paneb tudengile halva hinde, sest tudengit tabas pileti valikul ebaõnn, ei ole aus ja sellised stsenaariumid mõjutavad ka tudengeid rohkem petma.

Ettepanekud

Lugeja ootab kogu selle kriitika peale minult ka ettepanekuid olukorra parandamiseks. Mida ette võtta, kui õppejõud ise ega ka ülikoolide ja struktuuriüksuste juhid ei ole huvitatud hindamise ausamaks muutmisest? Selles osas olen palju nõrgem, aga mõned mõtted mul on.

Üks suund, milles mõelda, on ainete õpetamise ja hindamise andmine eri inimeste ülesandeks. Mõnel pool maailmas nii tehakse. Sama süsteem kehtib ju lõputööde korral: hinnet ei pane töö juhendaja, vaid kaitsmiskomisjon retsensendi ettepanekul. Omaenda õpilase hindamisel tekib huvide konflikt ja lõputööde puhul seda välditakse. Ainete korral seda millegipärast aktsepteeritakse (ja juhtfiguurid lausa võimendavad konflikti, andes õppejõu tööle hinnangu selle järgi, kui palju tudengeid ta ainest läbi lasi). Kuigi sel lähenemisel on potentsiaali olukorda parandada, ei ole mul sellesse suurt usku, kui hindajad on ise samal ajal teiste ainete õpetajad. Tekivad skeemid „täna lasen mina läbi sinu tudengi, homme lased sina minu oma“. Lõputööde puhul on tandemid, kus kord on üks juhendaja ja teine retsensendi rollis, siis jälle vastupidi, tavapärased. On nähtud retsensente nõrku töid üles kiitmas. Hindajad peaksid moodustama omaette ameti ja vältima peaks allumist vähemalt ainet õpetava struktuuriüksuse juhile.

Teine mõte on muuta eksamitööd ja hinded avalikuks, et luua võimalus hindamisvigu avastada ja päevavalgele tuua. See võiks mõnikord aidata ka plagiaati avastada. Praeguse süsteemi puhul on hindamisvigade parandamise tõenäosus nullist suurem ainult siis, kui punkte on pandud liiga vähe. Tudeng näeb omaenda tööd ja hinnet ja saab protestida, kui hinne tundub ebaõiglaselt madal. Kui aga punkte on pandud liiga palju (nt ümmarguse jutu eest 90 protsenti), siis tudeng ise ei protesti (isegi aus tudeng – ta mõistab, et tõenäoliselt on teised tudengid samamoodi hinnatud), kaastudengid aga, kellesse tema ebaõiglaselt kõrge hinne kahtlemata puutub, ei näe tema tööd ega punkte ja seetõttu ei saa protestida.  

“Eksamitööd ja hinded peaksid olema kättesaadavad kõigile sama ainet läbivatele tudengitele võrdlusmomendi tekitamiseks, aga samuti õppekava atesteerijatele.

Hindamine on väga läbipaistmatu protsess! Eksamitööd võiks koos punktidega pseudonümiseeritud kujul avalikuks teha (töö autori nime pole vaja teada nägemaks, et pandud punktid ei ole vastavuses töö väärtusega). Kas avaldamine toimuks netis kogu maailmale või piiratult kindlatele sihtrühmadele, on otsustamise küsimus. Kindlasti peaks eksamitööd ja hinded olema kättesaadavad kõigile sama ainet läbivatele tudengitele võrdlusmomendi tekitamiseks, aga samuti õppekava atesteerijatele, et nad näeksid tegelikku sisu ametlike aineprogrammide ja oodatavate õpiväljundite nimekirja taga.

Kas seda süsteemi oleks võimalik kohe kasutusele võtta või tuleks selleks seadusi muuta, peavad ütlema juristid, sest ilmselt tähendaks kohustus oma töö suuremale inimrühmale avaldada (isegi pseudonümiseeritult) tudengi autoriõiguste suuremat riivet kui pelk kohustus näidata seda õppejõule. Et see lähenemine aga toimiks, peab avalikustamine tingimata olema kohustuslik, muidu võiks liigkõrgeid punkte saav tudeng või selliseid punkte panev õppejõud avaldamisest keelduda ja oleksime alguses tagasi. Selline avalikustamine oleks aga väga vajalik ja kasulik ühiskonnale, võimaldamaks sõltumatut järelevalvet hindamise aususe üle.

Aus hindamine nõuab pühendumist

On selge, et aus hindamine nõuab rohkem pühendumist, aega ja muid ressursse (nt ruumi, kus tudengid saaks paigutada üksteisest kaugele, kontrollitud netiliiklust võimaldava eksamikeskkonna kasutamise koolitusi jne). Sellega õppetöö planeerimisel ja õppejõudude koormuse arvutamisel ei arvestata, aga peaks. Täiesti õiglane hindamine on küll kättesaamatu unelm, kuid ülikoolid ja õppejõud peaksid andma tudengite ausaks ja õiglaseks hindamiseks oma parima. Tegelikkus on sellestki väga kaugel.

Lõpetuseks tunnistan ausalt ka oma süüd. Olen teinud kõiki neid vigu, mida siin teistele ette heidan. Aga ma olen sellest vaimselt välja kasvanud ja tahaks väga näha olukorra muutumist. Tõsi, matemaatikaolümpiaadil, mille žürii tööd ma juhin, ei rakenda me pettuste vastu oluliselt karmimaid meetmeid kui ülikoolis tavaks, kuid olümpiaadil ei ole pettused ka kaugeltki nii levinud kui ülikoolis. Võib-olla me eksime, oleme naiivsed? Igatahes oleme ka olümpiaadil pettusevastaseid meetmeid tugevdamas. Seoses tehisaru tulekuga on oht senisest suurem.

Kommentaarid

  1. Kolleegid!
    Artikkel näitab eelkõige seda, kuhu me oleme (ka kõrgharidusega) jõudnud…

    Kuid –
    1) Teiste töö hindamine on alati olnud SUJEKTIIVNE ja
    2) hindamise tulemus sõltub suuresti HINDAJA PROFESSIONAALSUSEST.
    3) Sestap pole Eestis ette näha selles vallas ka muutusi paremuse poole…

    Mõelgem kogemusele, mille saime ca 25 aastat eest ÕPETAJATE ATESTEERIMISEL. Kuna siin oli mängus ka RAHA, siis hakkas valitsema tohutu ebaõiglus ja onupoja poliitika… Kas soovime õpetajate puhul seda taas ja taas? Ja mis on TUELMUS?

    Peep Leppik

  2. Äärmiselt üllatav ja mõistetamatu on lugeda sellist negatiivset olukirjeldust oma kolleegide kohta.
    Sellele vastukaaluks meenutan nostalgiliselt oma kokkupuuteid ja eksameid Tartu Riiklikus Ülikoolis aastaid tagasi. Siis oli enamik eksameid suulised, valisid pileti, said ettevalmistuseks aja ja läksid oma teadmisi edastama. Õppejõul oli alati võimalus lisaküsimusi esitada, nõuda täpsustusi faktide kohta. Suhtlus korüfeedest õppejõududega oli alati meeldiv ja emotsionaalne, Ja siis küsis õppejõud matriklit, kus oma hinnangu hindeliselt märkis ja allkirjaga kinnitas. Väga lihtne, objektiivne, ilma bürokraatiata. Mäletan ka pikka, 2 tundi kestnud anatoomiaeksamit, mille lõppedes õppejõud kutsus vestlusele restorani ja lõunasöögiga kostitas.
    Soovitan loobuda igasugustest ” moodsatest ” teadmiste katsumistest ja minna tagasi aastakümneid ennast tõestanud suuliste eksamite juurde, vahetu teadmiste kontrolli juurde eksaminandi ja õppejõu vahetul osalusel.

    Viktor Välk

  3. Suuline eksam on kõige ausam eksam. Kirjalik eksam on kuritegu.


  4. Paar lisandust detailidesse.

    1. Rühmatöö tulemuslikkus sõltub ka osalejate motivatsioonist, mitte ainult oskustest. Õpingutes on see motivatsioon madal, sest nad teavad, et sama rühmaga ei pea enam kunagi koos olema. Siis ongi otstarbekas “kummi venitada”. Kui samad inimesed oleks töösituatsioonis ja teavad, et lisaks sellele (rühma)projektile peavad tegema veel teise, kolmanda jne, kuni töösuhte lõpuni, siis ei ole enam kummivenitamine ratsionaalne ja rühmatöö toimib korralikult. Seda on kogemuslikult avatud siin https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/255612

    2. Need boonusülesanded — tehisaru ajastul neid praktiliselt enam anda ei saa.

    3. Hindelised kodutööd üleüldisemalt — mõistagi on mure, et need võib olla tehtud tehisaru või sõbra abiga (või poolt). Et petis ei saaks positiivset hinnet, on võimalik pettusi maha suruda lävenditega, näiteks nõuda, et positiivse hinde jaoks peaks kontrollitavates tingimustes toimuv hindamine olema tehtud vähemalt x% tulemusele. Siis võivad kodutööd olla lausa maksimumis, aga kui kontrolltöös või eksamil suurt midagi ei oska, on ikka negatiivne hinne.

    4. Viktor Välk, kuidas pakute seda omaaegset suuliste eksamite formaati praegustes tingimustes, kus ainel on näiteks 200 tudengit ja ainus koosseisuline töötaja on vastutav õppejõud, ülejäänud on nutikad baka- või magistritudengid, kellele võib küll usaldada nt kontrolltöö hindamise vastavalt hindamisskeemile, aga *kogu* materjali pealt suulise eksami vastuvõtmise vastutust siiski sellisele nooremõppejõule ei annaks?
    Kui iga tudengiga kulub 2 tundi, siis on siin 400 tundi (10 töönädalat) õppejõu tööd. Kui kulub 0,5 tundi, siis on 50 tundi õppejõu tööd. Arvestada tuleb, et tegu on sellise ajaga, kus õppejõud ei tee mitte midagi muud. Tänapäeval pole see reaalne (tal on ka teised ained, kohustused, teadusprojektid jne jne). Aga nende nooremõppejõudude asemel koosseisulisi õppejõude palgata pole ressursse.

    Lõpuks, tolles omaaegses süsteemis oli ka see lünk, et esines arvukas kontingent, kes semestri sees midagi ei õppinud, siis enne sessi “pumpas” end teadmisi täis ja pärast sessi unustas. Ka seda tänapäeval enam ei sooviks.

    Suulised vastamised on vajalikud, aga tuleb hoolikalt kaaluda ressursse (tudengite arv õppejõu kohta, konkreetse aine õppejõudude kaader, aine iseloom jne). Massikõrghariduse tingimustes mõnigi kord pole suuline vastamine võimalik, või on võimalik ainult ühe elemendina mitmest.

    Indrek Zolk

  5. Indrek Zolk! Olete ka teatud oskused omandanud kontekstist ühe erandliku näite väljarebimisel ja üldistuse tegemisel. See ei ole korrektne ja OK! On lausa demagoogiline, ja demagoogidega väitlemine on ebaproduktiivne.
    Mainin veel seda, et ega tol ajal polnud tudengite arv väiksem kui praegu, eksamile eelnesid arvestused ja eksam oli põhiteadmiste, tuumteadmiste kontrollimine. Ja mõni eksam kestis vaid kümmekond minutit, mõne üliõpilase puhul oli professoril pilt selge juba mõne minuti jooksul. Kutsuti viisakalt uuele eksamile.

    Viktor Välk

  6. Selles artikklis ei ole midagi uut. Aga küsimus on ainult selles, et miks midagi vahepeal tehtud ei ole?

    Varasem artikkel:

    TTÜ tudeng: nutitelefonid, iga hinna eest stipi saamise soov ja õppejõudude leebe suhtumine on teinud spikerdamise massiliseks

    Füüsika eksam, metsik tunglemine auditooriumi ees. Kui lõpuks viimaste seas sisse jõuan, saan aru, millest trügimine – ligi 70 üliõpilast kirjutab juba oma tööd. Enamikul neist on telefon käes. Selleks hetkeks, kui viimane üliõpilane kohale läheb ja õppejõud klassi ette jõuab, on pooltel tudengitel töö valmis. (2017, Delfi)

    1)Kui tegemist on õppejõudude ükskõiksuse akadeemilise petturluse suhtes ja ülikoolide sooviga näidata tulemusi paremateks kui nad tegelikult on, siis ei aita suulised eksamid.

    Suuliste eksamitega võib samuti õppejõud lihtsamalt läbi lasta.

    Miks ei ole suulisi eksameid?
    Vähemalt ülikoolide poolt on väietud varasemalt meedias, et liiga palju vaidlustati neid eksameid.

    2) Rühmatöö, mis on haridusentusiastide populaarne sõna, ei toimi isegi siis kui sama rühmaga peab koos ka hiljem rühmatööd tegema. Miks? Ma satun nende samade tüüpidega ka järgmistes ainetes kokku ja neil ei ole endiselt aega õppetöö kõrvalt päevases õppes lisaks veel täiskohaga!!! töökohal olles rühmatööd teha.

    Minul, kes ma tahan nominaalajaga ülikooli ära lõpetada ja mulle on hinded tähtsad, ei ole muud teha kui nende rühmatööd teha. Mida ma siis teen? Teen iga kord nelja inimese rühmatöö üksinda ära, siis ma saan nii või naa nelja inimese koormuse.

    3)Ülikooli võetakse vastu matemaatikateadmisi nõudvale erialale üliõpilasi, kelledele hakatase esimesel kursuel õpetama 7.klassi matemaatikat. Kuidas on võimalik, et nad õpivad samal ajal esimesel semestril 7.klassi matemaatikat ja esimesel semestril ettenähtud kõrgemat matemaatikat? Kui nende tase on 7.klass, siis nad ei saa ilma spikerdamiseta kõrgemat matemaatikat läbi.

    4)Eestis käsitletakse päevases õppivate tudengite töötamist kui fenomeni. Kuidas on võimalik, et tudengid töötavad 40 h nädalas ja samas õpivad 30 EAPd semestris?

    Kas päriselt on Eesti ülikoolides tundeigd nii andekad? Lisaks reklaamivad Eesti kõrgkoolid ingliskeelseid õppekavu, kus peab tegema 30 EAPd semestris, inglise keeles kui õppekavu kus saab samal ajal ka tööle minna?

    5)Aga vale ei ole ainult see kui koju antakse boonusülesandeid. Väga küsitav on ka see kui õppejõud teeb mitmele eri rühmale nädalas sama variandi kontrolltööd. Sellisel juhul on peale esimese rühma kontrolltööd juba olemas teistel rühmadel. Seal saab juba kõik 100 punkti. Õppejõud saab olla uhke, et ta nii hästi õpetas. Neid bnoonusülesaneid ei saanud ka juba enne tehisaru anda. Üks teeb boonusülesanded ära, kõik saavad 100 punnkti ja siis õppejõud kiidab ennast, et kui hästi ta ikka ülesandeid õpetas. Kui pärast kõik teoorias E või 1 saavad, siis arvab, et peaks teooriat ka nii õpetama kui ülesandeid.

    6)Kuidas saab olla nii-öelda kaugõppe õppekavadel, mis on mõeldud neile, kes tööl käivad on ettenähtud samuti 30 EAPd semestris?

    See ei ole võimalik, et kaugõppes saab ka sooritada 30 EAPd.

    7)Miks on nii tehtud, et väga paljudel magistriõppe erialadel võetakse vastu ilma sama eriala bakata?

    See ei vasta magistrile. Kui magister ei eelda eelnevaid baka teadmisi, siis saaks sinna tulla ka otse keskkoolist. See vastab siis heal juhul kahele esimesele baka aastale.

    See ei ole magistriõpe kui viielt erinevalt baka õppekavalt korjatakse kokku kõige lihtsamad ained ja siis moodustakse nendest magistriõpe.

    Kui olemas informaatika mitteinformaatikutele magistriõpe, mis ei eelda eelnevaid IT-teadmisi, siis võiks ka olla juura mittejuristidele, residentuur mitte arstidele jne.

    8)Millised on magistriõppesse sisseastumisl nõudmised bakale kui vastu võetakse väga erinevatelt erialadelt?
    Näiteks õendus, infotehnoloogia, majandus, arstiteadus, füsioteraapia, psühholoogia, õigusteadus, optomeetria, erinevad sotsiaalteadused, biotehnoloogia.

    Siis võikbki bakas nalja teha ja peamine on see, et nad ikka läbi saaksid.

    Kuidas on võimalik anda kahe aasta jooksul magistrile vastavad teadmised nii ITs, meditsiinis, majanduses, õigusteaduses, riigikorralduses, ettevõtluses, tervishoiu digitaliseerimises.

    Neile ei saa esitada mingeid nõudmisi eelnevalt ja kõik hakkab magistris nullist.

    Tegelikult peaks sellist õppet pakkuma bakalaureuses, aga siis ei saa ülikool endale magistrikraadi omanike statistikasse kirja ja tänu sellisele õppekavale ei oma mingit tähtsust, mis nalja bakas tehti.

    Kõik algab magistris nullist.

    Martin

  7. Lp. kommenteerijad!
    Olud ongi üsna erinevad. Mäletan, et psühholoogia suulisel eksamil üle 65 aasta tagasi (Enn Koemetsale TPedI-s) vastasin ca 45 minutit + ettevalmistusaeg… Ja meie rühma suurus oli toona üle 35 inimese. Kõiki nii põhjalikult ei küsitletud ka…

    Näib, et praegu soovitakse (kooliski) eksamiteks kulutada võimalikult vähe aega. Kuid sellel on muidugi ka tagajärjed… Kõrgkoolis on tõsisel aineeksamil ilmselt kasulik ühendada vastamine arvuti abil suulise küsitlusega.

    Peep Leppik

  8. “Ma ei oska küsimusele vastata, ajan vastuseks udu ja mulle antakse 90 protsenti punktidest kätte?!” – tuttav tunne, sellega seoses meenus hajussüsteemide projekt, kus sain üllatavalt palju punkte ilusa dokumentatsiooni eest ja töö eest, mis oli ainult 5-10% vajalikust koodist (ma enam ei mäleta kas programm üldse ei ühendunud serveriga või tegi mingi ühe õnnetu requesti enne kui eluga alla andis ja kasutajale keskmist sõrme näitas 😀 )

    Ülikoolis on tihti probleem kõrged näilised nõudmised + ebapiisav rangus hindamisel. See premeerib 1) tuupureid 2) pettureid 3) enesekindlaid tudengeid, kelle ainus teene on see, et nad ei anna alla ja lohisevad sõltumata enda tasemest aine lõpuni kus kõik nagunii läbi lastakse (samas kui adekvaatsema enesehinnanguga ja ettemõtlevam tudeng, kes õppejõu nominaalsed nõudmised tõe pähe võttis, andis juba keset semestrit meeleheitest alla nähes, et tal ei ole nagunii võimalik neid nõudeid täita).

    Liisi Kerik

  9. Artikkel kirjeldab nukral moel, kuidas käib õpetamise „õpetamine“ Tartu Ülikoolis. Oodanuks autorilt, et oma väidete põhjendamisel toob välja, mitu õppejõudu tema arvamusega veel on samal meelel või on see artikli autori ainuisikuline seisukoht.
    *) „Ometi esitatakse ülikoolis õppejõududele täiesti varjamatult nõudeid, kui palju peab nende ainetes tudengeid minimaalselt positiivse hinde saama.“
    Sama instituudi õppejõuna ei tea kedagi, ka seda uurides, kellele on selline nõue ette pandud.
    Küll aga tean, et kui olla vastutav õppaines, kus läbi saab umbes paarkümmend protsenti alustanutest ja tegemist on enam mitte algtaseme ainega, siis väärib see juhtide tõsist tähelepanu. Võime ju selliselt ainelt oodata, et sellele ainele jõudnute näol on tegemist valimiga, kes sihivad selle eriala lõpetamisele.
    Kui edasijõudnute ainega tekib olukord, kus läbi saab vaid väike osa alustanutest, siis tuleb küsida üpris raskeid küsimusi. Kahju, et artikli autor ei selgita tausta ja miks talle tundub, et temalt „nõutakse“. Üksikult õppejõu juhtumilt üldistada on meelevaldne.
    *) „Või järgmine kurioosne näide. Aastaid oli aines „Algoritmid ja andmestruktuurid“ kohustuslik esitada referaat ühel kursuses õpitaval teemal. 6–7 parima referaadi esitanutele pandi pelgalt referaadi alusel kogu aine eest kõrgeim hinne. Õppejõude ei huvitanud, kas neil ülejäänud teemadest halli aimugi on. Minu teada ei vaevatud end ka veendumisega, kas need referaadid olid tudengi enda tehtud. Tõsiasi, et referaadi koostamine ei testi samasuguseid õpiväljundeid mis eksam, oli aine korraldajate jaoks ilmselt raketiteadus“
    Olles nimetatud õppeainega seotud juba 15 aastat ja tundes enne mind seda vedavaid inimesi, siis võin täie kindlusega väita, et midagi sellist pole paarikümne aasta jooksul toimunud. Kui artikli autor mõtleb üht meie seast juba lahkunud kolleegi, siis kahjuks me ei saa enam kommentaari küsida. Olles au tunda seda kadunud õppejõudu, siis ilmselt „päris niisama“ hindeid ikka ei jagatud.
    On demagoogiline ja pahatahtlik väita, et sellel vähemalt paarikümne aasta tagusel näitel on tänapäevase olukorraga mingitki pistmist. Kuid artikli lugeja ju seda ei tea. Kui autor mainiks täpsemalt ajastut, millest üldse võib olla jutt, siis see ju ei „müüks“.

    Ahti Põder

  10. Lisan ka omapoolseid kommentaare.

    Indrek osutab võimalusele suruda pettusi maha lävenditega. Selline lähenemine aga eeldab rahuldumist sellega, kui positiivset hinnet ei saa tudengid, kes “suurt midagi ei oska”. Eristava hindamisega aines peab aga õppejõud suutma vahet teha hinnetel E, D, C, B, A. Pettused võivad aidata tudengil saada kõrgemat positiivset hinnet kui ta väärt on, mitte lihtsalt ainest läbi saada. Seetõttu ei saa seda meetodit pidada lahenduseks pettuste probleemile.

    Ahti kommentaari selgituseks ma võin kinnitada, et “Algoritmide ja andmestruktuuride” näites pidasin tõesti silmas ca 20 aastat tagasi kehtinud süsteemi. Tõin näiteid ka oma tudengipõlvest, mis oli veel varem. Konkreetses aines võib olukord nüüd olla parem, aga õppejõudude üldine suhtumine hindamisse ja pettustesse minu õppejõuna töötamise ajal kahjuks oluliselt ei paranenud. Ka “Algoritmides ja andmestruktuurides” jagati ju ka hiljem kuni 40 protsenti eksamipunktidest välja mittekontrollitavates tingimustes tehtud tööde eest. (Minu eesmärk siinkohal ei ole isiklikult Ahtit arvustada. Selle süsteemi viisin ma ise ainesse sisse, Ahti võttis selle minult üle.)

    See, et õppejõududele esitati nõudmisi läbisaavusprotsendi osas, on fakt. Minule esitas sellise nõudmise prof V. Vene, kes oli siis õppetooli juhataja, pärast seda, kui ma oma aines pooled tudengid läbi kukutasin (arvestades ka järeleksamit). Ahti kommentaar üritab seda olematuks muuta või lugeda seda nõudmist üksikjuhtumiks, mida pole korrektne üldistada. Selle kujutusviisi ekslikkust näitab järgmine mõtteeksperiment. Oletame, et mingi õppejõud tavatseb teha tudengitele seksistlikke märkusi. Tudengid kaebavad ja õppejõud kutsutakse instituudi juhi juurde, kes teeb talle peapesu. Teistele õppejõududele ei ütle instituudi juht midagi. Kas see tähendab, et teised ei pea hoiduma seksistlikest märkustest? Muidugi ei tähenda. See nõue kehtib ikka kõigile. Ilmselgelt oli ka nõue läbisaavusprotsendi kohta mõeldud kehtivana kõigile, olgugi et privaatselt mulle kommunikeeritud.

    Probleem on selles, et erinevalt solvavatest märkustest hoidumisest on läbisaavusprotsendi nõue ise ebaseaduslik. Hinne peab vastama sellele, kui hästi tudeng saavutas õpiväljundid. Kui vaid 20 protsenti tudengitest saavutab minimaalse taseme, siis peab õppejõud 80 protsenti tudengitest läbi kukutama. Nõustun Ahtiga selles, et niisugune olukord “väärib juhtide tähelepanu” ja neil “tuleb küsida raskeid küsimusi”. Antud juhul aga tulid juhid õigete küsimuste esitamise asemel välja läbisaavusprotsendi nõudega õppejõule.

    Võin tuua võrdluseks sarnase juhtumi varasemast ajast. Aastatel 2007-2008 kukkusid teises mu aines samuti pooled tudengid (või isegi enam) läbi. Toonane arvutiteaduse instituudi juhataja T. Roosmaa pidas minuga maha mõned vestlused, mille tulemusel korrigeerisime oodatavaid õpiväljundeid ja 2009 olid tudengite hinded palju paremad.

    Härmel Nestra

  11. Grupitöö panuse õiglaseks hindamiseks on veel neljas ja väga nutikas meetod:
    KÕIK grupiliikmed peavad eraldi ja anonüümselt hindama KÕIGI teiste grupiliikmete panust ja eraldi veel “grupijuhi” (teamlead) panust “juhi, koordineerija, suunaja ja motiveerijana”.
    Keegi (ja eriti eestlane) ei taha avalikult “slackeri” ja “luuserdaja” peale näpuga näidata… aga kui see tagasiside läheb ainult õppejõule, siis on teine asi.

    Andres Septer

  12. Siin on korraga käsil mitu erinevat probleemi.
    1. Pedagoogiline ettevalmistus inimeste õpetamisel on kahtlemata väga kasulik, aga kas peaks olema tingimata eelduseks… eks see oleneb kontekstist ja õpetajast endast. Ilmselt on vahe ka selles, millise auditooriumi ees inimene seisab. Mina olen seisnud nii sellise audotooriumi ees, kes tahaks saada midagi matriklisse (aga paljudel ka mitte ainult;), aga ka sellise ees, kel on vaja saadavate oskustega järgnevatel aastatel reaalne palk välja teenida.

    2. Ülikooli/kõrgkooli kontekstis peaks [teoreetiliselt] olema teadmiste omandamine juba “endale”, mitte paberi või vanemate jaoks. Reaalsus on ilmselgelt midagi muud – muud moodi ei saa seletada AI kasutamist ja muid “huvitavaid” lähenemisi. Motivatsioon *õppida* peab ikkagi tekkima sellest keskkonnast kus me toimetame, aga kahjuks ma ei näe, et seda motivatsiooni oleks. Läbi aastate, ikka ja jälle paistavad silma tegelased, kes tulevad välja teesidega, et Ülikool ei õpeta “päris elus” vajalikke asju, mis näiteks IT kontekstis tähendab seda, et andke meile massiliselt püütoni või java kirjutamise oskusega madalapalgalisi “veebitreialeid”, kes võimaldaks võistelda hiina/india odavtööjõuga. Ikka veel pole mingit sisulist vahet, kas sinu diplomi peal on B või M (Sc ees), muud tähed tähendavad enamasti ülekvalifitseeritust.

    3. Massiline bakalaureuste produtseerimine tähendab automaatselt probleeme hindamisel. Kõik need heietused meeldivatest vestlustest kohvikutes on väga toredad, aga paraku ei tööta masside koolituses. Ainuke võimalus subjektiivsusest hoidumiseks on “anonüümsed” automaatselt kontrollitavad testid eraldatud eksamikeskustes, aga nendel on juba hoopis teised hädad.

    Toomas Soome

  13. Õppejõult/õpetajalt eeldatakse suures plaanis kahte omadust:

    1) “prokurör” – peab ennetama, uurima ja võimalusel karistama;
    2) “näitleja” – sõltumata enesetundest minema lavale ja innustavalt särama.

    Näiteks, avastan tudengi auditoorsel tasemetöö kirjutamisel nutitelefoni ja AI abi, palun tudengil auditooriumist lahkuda, kirjutan õppeinfosüsteemi hindeks F ja petturluse asjaolud. Seejärel lähen rõõmsal meelel tundi andma.
    Praktikas näeb see välja aga nii, et tegelikult vajab selline õppejõu kahestumine siis tööst vaba päeva.

    Artikli autori väljapakutu kirjeldab midagi diktatuurriigile omast. Mitte kedagi uskuda ega usaldada. Ometi on hea õppimiskeskkonna loomise võti eelkõige oskuses tekitada usaldust ja koostööd. Ainult sellistes oludes tahavad tudengid õppida. 

    Autor selgelt eksitab lugejat, et nimetatud õppeaines (“Algoritmid ja andmestruktuurid”) ei ole kontrolli kodutööde autorluses. “Usalda, aga kontrolli” tähendab, et iga õpilase kohta üritad saada üldpilti, kas on tema tehtud või mitte. Enamusega arutled tema mõne lahenduse üle ja nii mõnelgi juhul jõuad koos üliõpilasega “arusaamisele”, et pole päris tema tehtud. Ära ei saa kaotada kodutöid juba sellepärast, et mitmed õpiväljundite osad eeldavad pikemat süvenemist. Sealjuures peab vastutav õppejõud otsustama, kas kasutad piitsa või präänikut – kas annad selle eest punkte või  mitte. Kui annad, siis pead ka veenduma autorluses. 

    “Suutlikkus kuskilt saadud lahendusest aru saada ja seda selgitama õppida ei võrdu suutlikkusega ise sellist lahendust välja mõelda ja valmis teha.”

    Antud teema kontekstis on tegemist pahatahtliku valeväitega. Hakates tudengiga vestlema lahenduse üle ja kombates ümbrust, miks ta tegi üht või teist otsust enda lahendusosade kirjapanekul, jõuab päris kiiresti mõlema vestlejani arusaamine, millega on tegemist. Kusagilt kopeeritud pikemat koodi ei oska seda ise mitteteinud tudeng põhjendavalt selgitada. Sealjuures peab õppejõud suutma eristada olukorda, kus tudeng ei oska selgitada vestlemise stressi tõttu ja olukorda, kus ta pole tegelik autor. 

    “Tartu Ülikoolis pakutakse õppejõududele võimalust läbida ülikoolis
    õppimise ja õpetamise kursus. Sellega on aga mitu häda. Esiteks pole see kursus õppejõududele kohustuslik. Teiseks ei anna selle läbimine piisavat pedagoogilist pädevust. Kolmandaks puudub järelevalve selle üle, kas õppejõud sel kursusel õpetatavaid alustõdesid oma ainetes arvestab.”

    Õppejõu atesteerimisel osaleb õppeosakonna töötaja, kes annab komisjonile hinnangu, kas atesteeritav on läbinud õppejõule vajalikke koolitusi. Samuti osaleb istungil õpilaskonna esindaja, kes komisjonile annab ülevaate, kuidas tudengid on rahul õppejõu õpetamisega. Lisaks annab komisjonile hinnangu programmijuht, kelle hallata on õppeainetes toimuv. Minu kogemusele tuginedes teeb meie programmijuht küll pidevat seiret, kui adekvaatsed on õppeaine õpiväljundid ja selle kontrollimine. Mida artikli autor ette heidab, jääb aga mõistetamatuks. 

    Ahti Põder

  14. Ahti uuele postitusele ei saa vastamata jätta.

    Kõigepealt meelevaldsest paralleelist diktatuuriga. Minu ettepaneku järgi on hindaja ja õpetaja eraldi ametid, nagu on kohtus prokurör ja advokaat. Kas demokraatlikus riigis peaksime usaldama advokaatidele ka prokuröride töö või lausa karistuste määramise? Õpetajal on muide palju lihtsam tekitada hea õppimiskeskkond ja saavutada õppija usaldus, kui ta ei pea ise läbi viima kokkuvõtvat hindamist.

    Ma ei vaidle väite vastu, et mõningate õpiväljundite saavutamist ei ole võimalik täielikult läbi viia kontrollitud tingimustes. Praktikas aga jagatakse kodutööde eest eksamipunkte ka ainetes, kus see oleks võimalik.

    Rühmatööde hindamise teemas ajab Ahti kaks asja segi. Mina rääkisin lahenduse esitajatelt suuliste selgituste küsimisest lahenduse sisu kohta. Ahti räägib lahenduse esitajate küsitlemisest autorsuse väljaselgitamiseks, mida mina otseselt silmas ei pidanud. Ülikoolis puutusin kokku juhtumitega, kus õppejõud isegi pärast seda, kui küsitlemisel selgus keelatud abi kasutamine, andis tudengile kõik punktid või suure osa punktidest kätte, sest tudeng oskas lahendust selgitada. Ometi oli tegu petturlusega! Olen kuulnud õppejõude kaitsmas seisukohta, et kui tudeng oskab lahendust selgitada, siis võib sellega juba rahul olla. Siis aga peaks oodatav õpiväljund olema selgitamisoskus, mitte lahendamisoskus.

    Ka ei usu ma väidet, et küsitlemise teel on üldjuhul võimalik pettus paljastada. Olen kuulnud magistrikraadiga inimese suust vastupidist — et ka suure projekti puhul pole ülearu keeruline küsitlemisel õppejõud ära petta, justkui lahendus oleks enda tehtud. Miks ma peaksin usaldama selles küsimuses õppejõud Ahtit, kelle ilmselge huvi on enda ja oma kolleegide kaitsmine? Muidugi on Ahtil õnnestunud vestlustel pettusi paljastada, aga see ei näita, et kõigil ülejäänud juhtudel olid tudengid alati ausad.

    Ahti lõpetab postituse idüllilise kirjeldusega õppejõu kvalifikatsiooni hindamisest. Mina ei näinud ülikoolis midagi sellist. Õppimise ja õpetamise kursusel osaledes olin juba 14 aastat täitnud akadeemilisi ametikohti, sh lektor ja dotsent. Programmijuhid ei tundnud kunagi huvi, kas õpiväljundeid kontrollitakse adekvaatselt. Üldse hakati aines tegelikult toimuva vastu huvi tundma alles siis, kui läbisaavusprotsent või tudengite keskmine tagasisidehinne oli alla “normi”. Justnagu õppetöö esmane eesmärk ülikoolis oleks keskmise tudengi rahulolu. Võin siia otsa tuua ühe illustreeriva näite. Ükskord ilmnes tagantjärgi, et ühel eakal praktikumijuhendajal pädevus aine mingites osades puudus ja ta oli rääkinud tudengitele nende asemel muid asju, mida ta oskas. Mina vastutava õppejõuna olin marus, aga vaid üks tudeng oli tagasisides mulle kurtnud, et praktikum oli justkui mingi teine aine. “Normi” täitmisega sel õppejõul probleeme polnud.

    Härmel Nestra

  15. Artikli autori lõppsihiks tundub olema mure, et ülikoolis saaks hindamine “ausaks” ja õppejõududel puuduvat õpetamise (kontrollitud) pädevus. Kahjuks esitab ta täie kindlusega väiteid, mis tänapäeval ei kehti (autor on vähemalt 5 aastat olnud ülikoolist eemal). Samuti esitab väiteid enda kogemustest üldistades, millega paljud õppejõud ei ole samal meelel.  

    “Ahti lõpetab postituse idüllilise kirjeldusega õppejõu kvalifikatsiooni hindamisest. Mina ei näinud ülikoolis midagi sellist.” 

    Tänapäeval toimubki õppejõu õpetamise kvalifikatsiooni hindamine nii nagu ma eelmises postituses kirjeldasin, vähemalt arvutiteaduse instituudis. Omast kogemusest tean. Ilmselt artikli autor aga seda ei tea. 

    “Rühmatööde hindamise teemas ajab Ahti kaks asja segi. Mina rääkisin lahenduse esitajatelt suuliste selgituste küsimisest lahenduse sisu kohta. Ahti räägib lahenduse esitajate küsitlemisest autorsuse väljaselgitamiseks, mida mina otseselt silmas ei pidanud.”

    Vestlusel tudengiga tahamegi välja selgitada, kas üliõpilane saab aru sisust, mida ta on kirja pannud. Kogenud õppejõud saab kiiresti aru tudengi arusaamisest sisust ja ühes sellega autorlusest. Neid ei saa enamasti omavahel eristada. 

    Ahti Põder

  16. Ülesande lahendamise oskus on põhimõtteliselt erinev lahenduse selgitamise oskusest. Lihtne küsimus: kui see nii poleks, miks siis tudengid, selle asemel et ise lahendada, hangivad kuskilt valmis lahenduse (või kasutavad raskematest kohtadest ülesaamiseks kõrvalist abi) ja kui peavad õppejõuga vestlusele minema, õpivad seda lahendust selgitama? Ja järgmine kord nad jälle ei oska ise lahendada. Vähemalt väikeste ülesannete puhul see niimoodi just on; miks see ei peaks toimima suuremate projektitööde korral? Sarnane lugu on teooriaga. Tudengid õpivad näiteks teoreemide tõestused ära ja oskavad neid vastata parimale hindele, aga see ei tähenda, et nad oleksid osanud neid tõestusi ise välja mõelda.

    Ahti aga kuulutab need kaks asja “enamasti eristamatuks”. Sellise argumenteerimise kohta öeldakse “räägib musta valgeks”.

    Vastab tõele, et ma olen ülikoolist viis aastat eemal olnud ega pruugi teada viimase aja arengutest. Samas ei ole musta valgeks rääkija väited kindlasti kulla pähe võetavad. Kas Ahti kirjeldatud muutused on ikka päris asi või on tegu järjekordse näitemänguga, kus nõudlikkuse aset täidab pseudonõudlikkus? (Pseudonõudlikkuse all mõistan ülikoolis vohavat tendentsi seada ametlikud nõuded kõrgete standardite järgi, aga jätta tudengile võimalus neist tagauste kaudu mööda hiilida või juurutada praktikas aine eduka läbimise põhiraskusena mõni kergemini täidetav nõue, nt ülesande lahendamise asemel lahenduse selgitamine või vormistamine.)

    Härmel Nestra

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

TI tulek lükkab ümber väljundipõhise õppe idee

Väidetavalt on Buddha öelnud, et kõik võib muutuda silmapilgutusega. Just sellise äkilise ja põhjapaneva muutuse on toonud…

7 minutit

Kuhu on eesti keele lisaõppe raha kulunud, kui keelt ikka ei osata?

Eesti õppekeelele üleminek on läinud nii, nagu arvata võis. Esimestes klassides õppivad lapsed on…

3 minutit

Võitlus pärisasjade eest

Minu sügav-sisim ja aina kasvav tunne ütleb mulle kogu aeg, et meie, õpetajate ülesanne on pakkuda, leida ja leiutada õpilastele „pärisasja“,…

8 minutit
Õpetajate Leht