• Mis on raadioeetris mitte kõlavate „probleemsete“ laulude võlu ja populaarsuse saladus? Nende sõnad on tabavad, see on vahetu, otsene ja siiras kunst, mis kajastab, peegeldab, kirjeldab elu, mida me iga päev elame.

Hiljuti oli eetris „Pealtnägija“ lõik, mis tõstatas küsimuse, kuidas suhtuda sellesse, et väga noored kuulajad armastavad laule, mille sõnades on roppusi. Lugesin selle saatelõigu kirjalikku versiooni ERR-i kodulehel ja kuulasin näiteks toodud artiste YouTube’ist. Mõnda teadsin juba enne, mõnega tutvusin nüüd. Sain ka uue lemmiklaulu. Siis pöördus minu poole Õpetajate Leht, et kirjutaksin sel teemal. Noored ja roppude sõnadega laulud. Otsustasin, et lähenen teemale kolmest küljest: 1) muusikaline, 2) stilistiline, 3) eluline. Selle käigus taotlen püsida normaalse, 21. sajandi lääne ühiskonna normidest ja common sense’ist lähtuva täiskasvanu positsioonil, sh sellise, kellel on endal kaks last (poega), aga ka sellise, kes ei ole ära unustanud, mida tema ise nii 10–14-aastasena (aastail 1989–1993) tegi, nägi ja kuulis. Loomulikult ei unusta ma teemale pilku heites püsida mh kirjaniku ning kirjanduse ja eesti keele õpetaja positsioonil. Märgin veel, et kirjutan oma artikli failis kõik ropud sõnad täismahus välja ja jätan nende tärnistamise ajalehe toimetaja hooleks, ja artiklis räägin kuulajaist, kes juba koolis käivad. Koolieelsete laste internetikasutus ja meelelahutus peaks küll täielikult olema vanemate kontrolli all.

Raadiopop on igav

Alustame muusikalisest tahust. Tänapäeva eesti popmuusika selle osaga, mida kuuleme turvalisest raadioeetrist, on pahasti. See nimelt on enamasti igav. On harrastajaid popmuusikuid ja on professionaalseid popmuusikuid – viimaseid eristab esimestest see, et nende kuulsus ei piirdu Kadi ja Tre raadioga, vaid nad kõlavad suurtest üleriigilistest jaamadest ja nende näopildid on vahel kõmumeedias. Minu jaoks need kaks kategooriat siiski väga ei erine, mõlemad teevad põhiosas igavat muusikat. Vahel tekib siinpool eetrit juhtumisi seda kuuldes kihvatus küsida, kas muusik ei ole kuulnud, mida välismaal tehakse (Doja Cat, Taylor Swift, Lana Del Rey, Alan Walker, Sia, David Guetta, rääkimata Britney Spearsist ja Robbie Williamsist), ja miks tema looming sellega võrreldes nii kesine on.

“Turvalise raadioeetri eesti popi sõnad on väga tihti nürid ja magedad, eriti kui on eesti keeles.

Popmuusikas on vajalik meloodia, mis jääks kõrva pidama ja kummitama. Sellist õnne turvaline raadioeeter hästi ei paku. Kuid olulisem häda on laulusõnad. Nimelt on turvalise raadioeetri eesti popi sõnad väga tihti nürid ja magedad, eriti kui need on eesti keeles – ingliskeelseid sõnu on lihtsam „mitte tähendusega kuulda“. Helilooja teeb viisi ja siis punnitab sinna mingi vokaali habahaba peale, aga see vokaal on tühjade sõnade lasu, sest laulu tegijad ei valda teksti või ei pea seda väärtuslikuks. Teate küll, selline verbaalne vaht, mis kobrutab näiteks Eesti Laulu ja Eurovisiooni subtiitrites. Need on sõnad, mis ei tähenda midagi ega taba midagi sellest, mis on päris elus. Nad on ilusad ja pealtnäha poeetilised, aga tühjad ja mõttetud. Artistidest, kelle kohta see jutt käib, võib tekitada pika nimekirja, aga jätan selle siiski tekitamata, kuna igaüks teab neid ise.

Et pilt üheülbaline ei jääks, nimetan siiski mõne turvalise raadioeetri artisti või grupi tänapäeva eesti popi kategoorias, kes on muusika ja sõnade poolest kuulamist väärt: näiteks Leslie Da Bass, HU?, Curly Strings, Vaiko Eplik, Orelipoiss, Meisterjaan, Naised Köögis, nublu ja veel mõni sõnaosavam räppar. Aga kui palju neid – peale räpparite – siis raadios iga päev kuuleb?

Elus laul või tuim toode

Mis aga on nende „probleemsete“ laulude võlu, populaarsuse saladus? Üks põhjuseid võiks olla see, et nad on elusad, vastupidiselt eespool kirjeldatud taustatapeedile. Kohe ütlen, et ega ropud sõnad üksi tee asja tingimata elusaks. Kuid roppude sõnade taga olev artisti või autori otsekohene ja sirgjooneline suhtumine, millest ropud sõnad orgaaniliselt välja kasvavad, juba teeb. Minu jaoks on tõesti suur kunstiline vahe, kas kuulata tapeeditegijat või Valget Tüdrukut ja Kermo Murelit. Tapeeditegija looming on elutu ja sisutu ilus asi, aga Valge Tüdruku tekstides voolab elu stiihiline, metsik hoovus. Kermo Murelil on praegu kaks suurt hitti ja mõlemad tabavad elus otse kümnesse. 

“Ropud sõnad üksi ei tee asja elusaks. Kuid artisti või autori otsekohene ja sirgjooneline suhtumine, millest ropud sõnad orgaaniliselt välja kasvavad, juba teeb.

Need ja teised samalaadsed „probleemsed“, s.o roppusi sisaldavad muusikapalad on tegelikult vahetu, otsene, siiras kunst, mis kajastab, peegeldab, kirjeldab elu, mida me iga päev elame. See seostub reaalsete esemetega, olukordadega, nähtustega, probleemidega, mõtetega, tundmustega. 

Ma võiks seda pikalt kirjeldada, aga vist miski ei võta seda paremini kokku kui sõna „elus“. See on elus muusika, mitte tapeeditegija püüdlik ja kalkuleeritud, ilusaks poleeritud – seetõttu tuim ja elutu – toode. Kas ei või olla nii, et seda vahetut ja sirgjoonelist laadi tajub ja hindab (ja vajab) ka noor kuulaja?

Vaatame üht sellist pala lähemalt. Kermo Mureli „Ebapopulaarne“ on kindlasti nii sõnade kui ka muusika (samuti video) poolest väga hea poplaul. Minu soovitus! Seejuures raadioeetrikõlbmatu. Kooliõpilaste seas on see praegu väga tuntud. Tsiteerime natuke:

Ma olen oma koolis ebapopulaarne
Antisotsiaalne, ebanormaalne (swag)
Sa oled oma koolis kõige populaarsem (uh)
Ainulaadne, mega normaalne (öäk)

Ja te ei salli mind (naka)
Ja ma ei salli teid ka
Teil on ägedamad asjad kui mul (selle pärast)
Ma olen oma koolis ebapopulaarne
Antisotsiaalne, ebanormaalne (swag)
(prrr)

Kermo Murel, huh
Lahendan su mured, ma
Hõõrun enne handshake’i kätt vastu mune (iu)
Sa oled jõuluvana toodud PlayStation 5 – situ ube
Ma olen päkapiku toodud Fanta pudel

Ma olen nädalane bender, ma olen Young Money Spender
Kui ma väga tahan, ma olen viiskend kilogrammi kergem
Ma olen uus liige perre, ma olen kuum süstal verre

Ma olen veetilk, mis lendab sulle vetsupotist perse

Tõin ära üksnes katkendi, esimene lõik on refrään, teised kaks salmiosa. Laulus sisalduvad roppused, nagu „fuck it“, „assface“, „kuseproovis“, „fucking“, „situ ube“, „perse“ ja mõned ebatsensuursed või moraalselt küsitavad momendid, nagu amfetamiini (= näff) kasutamine, enne kättpidi tervitamist käe vastu munandeid hõõrumine, pikk raju jooma- või narkojoobe periood (= bender) ning (ilmselt) narkootilise aine süstimine (= kuum süstal verre). Videos on selliseid momente veel. Katkendi slängi seletuseks: „swag“ on USA slängis liialdatud enesekindlus (muudes registrites palju muid asju), „naka“ öeldakse olema tülitekitaja (jaapani keeles tähendab aga tuld), „handshake“ on mõistagi kättpidi tervitus.

Kujundid hindele viis pluss

Kirjaniku ja kirjanduse õpetajana tõstan kiitvalt esile Mureli kujundikasutust: mina olengi see veider tükk su ema rinna sees, olen päkapiku toodud Fanta pudel, olen veetilk, mis lendab sulle vetsupotist perse. Need kujundid on hindele viis pluss. Siin peab minema juba laulu sisu juurde, sest kirjanduslik vorm saab olla efektne üksnes kirjandusliku sisu taustal, mitte sellest eraldi. Ehk siis hindame kujundit sellest lähtuvalt, mida on tahetud öelda. Laul räägib koolis tavalisest nähtusest – enese võrdlemisest kaasõpilastega, alaväärsustundest liidrite, edukate, rikkamate ja populaarsete kaasõpilaste kõrval. Kes võiks öelda, et see probleemne kooliajaga lahutamatult kokku kuuluv nähtus oleks temale täiesti võõras? Mina näiteks mitte. Meenutame, et 1990-ndatel oli ülemaailmne hitt Becki laul „Loser“, mis rääkis sellest samast: „I’m a loser, baby.“ Samuti Radioheadi laul „Creep“: „I wish I was special, you’re so fuckin’ special. But I’m a creep, I’m a weirdo …“ 

“Kuulasime samaealistena Cool D laulu „Tütar üksi kodus“ ja itsitasime. Kõik ropud sõnad olid teada ja paljudel aktiivses kasutuses.

Võib ette kujutada, kui paljud sajad tuhanded selle aja koolinoored veeretasid neid laule oma kassetipleierites ja tundsid sisimas suurt valusat, vabastavat, leevendavat samasust. Kirjandusteose, sh heade laulusõnade, õigupoolest kunstiteose peegeldava olemuse kaudu on võimalik ennast näha, leida tuge tõdemusest, et „teistel on samamoodi“. Veel mõjub selline kunst ventiilina, see on võimalus endast pinge välja hüüda, millel võib omakorda olla teraapiline mõju. Selliseid laule on ühiskonnal vaja ja neid on popmuusika ohtralt ka pakkunud.

Üksi hallis tsoonis

Kermo Mureli „Ebapopulaarse“ minategelane on luuser, kes vaatab enda kõrval neid, kes on n-ö populaarsed. Näiteks toodud kujundid väljendavad reljeefselt olekut, kus ütleja tunneb ennast teisejärgulisena. Jõuluvana toodud PlayStation 5 on ägeduse etalon, päkapiku toodud Fanta pudel on meh. Tilk, mis lendab vetsupotist perse, on metafoorikuld. Tükk, mis ema rinna sees, on siin vahest üle pingutatud, noor artist ei taju, et mõttetu jobu staatus ja rinnavähk ei ole õuduste skaalal mingil viisil lähestikku, aga mõnes muus kontekstis võiks seegi olla jõuline täpne kujund. Kokkuvõttes seostub see laul hästi eluga, mida tänapäeva Eesti kooliõpilane elab. Seejuures ei tasu ka arvata, et sõnad tegelevad alko- ja narkopropagandaga, pigem on vihjed näffile ja süstlale samuti kujund. Need nähtused on elus juba ees olemas ja miks peaksid nad siis kunstist välja jääma? Ega nad pole elus olemas sellepärast, et on olemas kunstis, kunst enamasti ikka peegeldab, mitte ei tekita elu nähtusi.

Kuula veel: Kermo Mureli „Rahvalaul“, Valge Tüdruku „Suur lesbi“, Genka ja Paul Oja „T.Ä.V.“ ja „Bakkushan“, triibupasta „Hugo Toom“, FMMB „Redel“, ära unusta siiani õpilaste seas oma elu elavat klassikat Marie Underist, kes nussis oblikate vahel.

Nüüd, kus oleme otsustanud, et „need“ laulud ei pruugi olla kunstina sugugi halvad, peaks mõtisklema selle üle, mis valmistas muret „Pealtnägijale“: kuidas nende roppused ja muud moraalselt küsitavad momendid mõjuvad liiga noorele kuulajale? Peaks alustama kahest tõdemusest. Esiteks: need laulud on olemas praegu ja on tulevikus ning noored saavad neile ligi, ükskõik, kas see meeldib meile, täiskasvanuile, või mitte. Teiseks: seda muret tuleb käsitleda kompleksselt, ühes süsteemis varateismeliste muu piire trotsiva käitumisega. Varateismelised on vist küll läbi aja tundnud huvi asjade vastu, millega ükskõik mis kujul kokkupuudet tahaksime meie, täiskasvanud, neile enne 18-aastaseks saamist keelata. See puudutab alkoholi ja muid mõnuaineid, seksi ja pornograafiat, ebatsensuurseid väljendeid, ekstreemseid maailmavaateid, võib-olla midagi veel. 

“Mõistlik on jagada asjad kaheks: ohtlikumad ja põhimõtteliselt ohutud, ning suunata oma heidutustegevus esimesele. Ropud sõnad ei ole ohtlikud.

Lapsepõlve ja täiskasvanuks saamise vahel on hall tsoon, kus noor inimene puutub iseeneslikult, omaalgatuslikult, kobamisi, spontaanselt, katsetavalt kokku mingite nende valdkondade nähtustega ning kus ta on üksi, omapead, täiskasvanuteta. Ta satub netis lehele, kus on pornograafilised fotod või videod, ta saab sõbra käest õlle või siidri, ta teeb mõned mahvid seda, teist või kolmandat – ja see vist peab nii olema, kuna see on alati nii olnud. Ta proovib asju, millega kokkupuude on temaealistele keelatud. Seejuures on ta selle teemaga „üksi toas“. Võib-olla see on sama olukord, kui me lapsele kooliteed õpetades lõpuks ei saada teda enam kooliukseni, vaid tänavanurgani, viimased 50 meetrit läheb ta oma vastutust õppides iseseisvalt.

Vist olin 10- või 11-aastane, kui sõber näitas mulle ja paarile klassivennale oma vanemate öökapis peidus olevaid Soome pornoajakirju. Olin 13-aastane, kui Urmas Ott näitas saates „Öö-TV“ Eesti Televisiooni eetrist kogu Eestile katkendeid pornofilmist, mina nägin ka. Teisel sõbral oli kodus kapis pornofilme, loomulikult vaatasime. Seda kõike 13- või 14-aastasena. Pornoajakirju liikus meie käes omajagu, neid sai putkadest vabalt. Klassivenna kodus vetsukapi ülemiselt riiulilt ajalehtede ja Za Ruljomide paki alt ka. Varateismeliste ajakirjas Põhjanael kirjutasid 13-aastane Liina ja 15-aastane René, et vanemad läksid kodust ja nüüd on Liina rase. Kuulasime samaealistena Cool D laulu „Tütar üksi kodus“ ja itsitasime. Kõik ropud sõnad olid teada ja paljudel aktiivses kasutuses. 

8. ja 9. klassis kulgesid kõik koolipeod viina ja Mehukatti „koksiga“. Alates umbes 8. klassist hakkasin hõredamat sorti regulaarsusega jooma õlut, seda müüdi Lasnamäel putkadest koolilastelegi vabalt. Suitsu proovisin, aga ei meeldinud. Enamik klassivendi põhikooli lõpus suitsetas. 9. klassi lõpupeol oli kogu klass juua täis, me jäime omapead keset metsa puhkemajja pidu panema. See kõik ei ole minu jaoks midagi tuksi keeranud. Tõstku käsi minu põlvkonnast see, kelle kooliaeg sellest väga erines!

Kombatakse piire ja õpitakse vastutust

Teiselt poolt teadsime, et see on keelatud, taunitav. Jälgisime mängu, õppisime oma vastutust. Vähemalt mina olin kõige selle juures väga mõistlik (keegi oleks võinud küll õigel ajal öelda, et viskit ja koduõlut ei tasu segamini juua, aga 16-aastase organism kannatas välja). Vanalinna hariduskolleegiumi psühholoog Eleri Viinalass ütleb „Pealtnägija“ klipis, et uudishimu, piiride kompamine ja mässumeelsus on teismelise arengu normaalne osa. Seda me tegimegi. Ja tehti seda enne meid. Tehakse ka tänapäeval. Kuulates muu hulgas „roppude sõnadega laule“.

“Rahulikult reageerimisest, nii et silm ka ei pilgu, on seegi kasu, et võtame roppuse purjest üldse tuule ära.

Kindlasti on ebamugav mõelda, et varateismelised tegelevad mingite selliste asjadega omal käel. Et nad näevad netis kõike seda. Et nad teavad juba selliseid asju. Et nende seas liigub alkoholi, veipi ja kanepit. Et nad saavad peaaegu piiranguteta osa meie, täiskasvanute maailmast, sest miski ei takista. Aga meil ei ole võimalik moodustada pornosaitide ümber läbimatut membraani, me ei saa palgata valvurit iga poenurga taha, me ei saa peatada igat kanepi tarneahelat, me ei saa likvideerida oma laste pisut suuremaid sõpru, kellele juba müüakse seda ja teist legaalselt. Ei saa me panna muusikakanalitesse peale roppusepiiksu. Siin oleks ilmselt mõistlik jagada asjad kaheks: ohtlikumad ja põhimõtteliselt ohutud, ning suunata oma heidutustegevus esimesele. Ropud sõnad ja paljaste naiste pildid ei ole ohtlikud. Kuid olgu ohtlikumad või ohutud, laps on „üksi toas“ ja lapsevanem peab sinna tuppa ikkagi vahel pilku heitma. Vähemalt peab ta olema kõrvaltoas olemas.

Kui meie, lapsevanemad ja õpetajad, selliste lauludega üldse midagi konstruktiivset ette võtta saame, siis vahest seda, et me oleme normaalsed, elame normaalset elu ja laseme lastel sellest osa saada – et nad näeksid, kuidas normaalne elu käib. See puudutab ka seksi ja muid ihulikke funktsioone, mis on samuti normaalse elu osa (ja millest roppused enamasti lendu tõusevad). Peame olema valmis neil teemadel reageerima adekvaatselt ja rahulikult, ilma kokutamise, puterdamise ja nämmutamiseta. Rahulikult reageerimisest, nii et silm ka ei pilgu, on seegi kasu, et võtame roppuse purjest üldse tuule ära. Sest mis trotsimõnu see annab, kui isa, ema või õpetaja ei hüppagi valuliselt.