- Eesti Noorsooteatri „Gardeenia“ on aus näitlejakeskne sõnateater.
- Hanna Junti näidendi teemad on rasked, kuid neis kumab usk, et ajaloolise taaga saab seljataha jätta.
- Mõtteliselt võib vedada paralleele noorsooteatri varasemate lavastustega „Teises toas“ ja Kõik ägedad asjad“.
„Gardeenia“
• Autor Elżbieta Chowaniec.
• Tõlkija Marius Peterson.
• Lavastaja Hanna Junti.
• Kunstnik Joel Väli.
• Helilooja Kymbali Williams.
• Valguskunstnik Ivar Piterskihh (Endla Teater).
• Mängivad Alice Siil, Getter Meresmaa, Doris Tislar, Katariina Tamm (külalisena).
• Esietendus 7. septembril 2025 Eesti Noorsooteatris.
• Vanusele 15+.
Katariina Tamm.
Kui publik hakkab saali kogunema, on neli naist juba laval kartuleid koorimas. Mõõdukate liigutustega, elegantselt mustades kostüümides. Naise elu kõrge ja madal samas stseenis. Valgus saalis hämardub, naised pühivad koored kokku ja kolm lahkuvad. Äsja kartulit koorinud Katariina Tamm ajab selja sirgu ja pöördub monoloogiga publiku poole.
Laval on ühe perekonna naisliini neli põlvkonda teisest maailmasõjast tänapäevani ning naispublik tunneb ennast ära nii mõneski stseenis, hoiakus või väljaütlemises. Ilmselt, sest meesvaatajana ju täpselt ei tea. Samas on põlvkondade suhted universaalne teema – me kõik tahame olla moraalsed ja sirgeselgsed, olgu naised või mehed. Seetõttu ei taha me teada kõigist neist kompromissidest, mida meie emad-isad on pidanud eri aegadel tegema. Mis tõid endaga vigu ega pruukinud olla kuigivõrd moraalsed. Aga need on aidanud meid siia ilma vanemaid kritiseerima.
Tants põlvkondade vahel
Lavastaja Hanna Junti koreograafitaust võimaldab lavastust vaadata naiste ajatu elutantsuna, kus tuleb hoida tasakaalu ühiskonna nõudmiste ja enda soovide vahel. Seada elegantselt samme oma emade ootuste ja laste vajaduste vahel. Lasta meestel end tantsupõrandal juhtida ja, kui mõni samm peaks ebaõnnestuma, võtta mõlema eest vastutus ja kuulata hävitavat hinnangut tantsukohtunikelt. Ehk oma lastelt.
Hanna Junti on varem lavale toonud kaks tantsulavastust („Ma võtan selle enda kanda“, Sõltumatu Tantsu Lava, 2024 ja „Vaatamata kõigele“, Theatrum, 2023). Sõnateatrilavastus noorsooteatris oli hüpe uude, ent mitte tundmatusse – liikumisjuhina on ta aidanud lavale mitmed teatri kunstilise juhi Mirko Rajase lavastused („Noored hinged“, 2018, „Röövel Hotzenplotz“, 2019, „Sihtisid pole sel sillal“, 2022, „Arabella, mereröövli tütar“, 2024) ning olnud osaline ka mitmes teises projektis.
Poola autori Elżbieta Chowanieci näidend on väga mono- ja dialoogirohke, nii et oli kartus, et kehaline ja sõnaline ei pruugi tingimata üheks saada. Kartus oli asjatu, lavastaja on leidnud tasakaalu, kus tervikust saavad mõlemad pooled esile kerkida. Lavastuses sõna otseses mõttes liigutakse monoloogist dialoogi, luuakse liikumismustreid, mis toetavad, kordavad ja rõhutavad tekstis korduvaid mustreid, ent on orgaanilised ega tüki esile. Ikka otsitakse midagi kappidest, valatakse klaase täis ja pingutatakse füüsiliselt suhete pärast, nagu ema (Doris Tislar) ja vanaema (Getter Meresmaa) vägikaikavedu, kus tütre (Alice Siil) jakki rebides lastakse lapsel sellest välja vajuda. Niimoodi tõusis lapse vaatenurk fookusse veel tugevamalt kui kahe vahel kõikudes.
„Gardeenias“ kerkib esile üks iseseisev tantsustseen, mis oma maagilisuses hoiab vaataja täielikult kütkeis. Just nagu moodustaks nelja põlvkonna naised asendeid kena fassaadi üleval hoidvate fotode jaoks – ja uuesti ja veel kord ja veel ühest küljest! Vahepeal üksteist rebides ja lükates, aga ka hoides ja emmates.
Suurepärased näitlejatööd
Näidendi teemad on rasked ja äratuntavad ennekõike idablokile – sõjatraumad ja pettumused, kommunismiehitaja silmakirjalikud vaikimised ja kohandumised, üleminekuühiskonna pinged ja lootused. Ning usk, et ajaloolise taaga saab seljataha jätta. Näidendit võiks esitada tragöödiana või mängida rämenaturalistlikus võtmes, ent Junti on valinud loo jutustamiseks ääretult maitseka viisi. „Maitsekas“ ei ole võib-olla päris täpne sõna, püüan osutada kõrge ja madala tasakaalule – isegi roppused ei riku elegantset fassaadi.
“Näidendi teemad on rasked ja äratuntavad ennekõike idablokile – sõjatraumad ja pettumused, kommunismiehitaja silmakirjalikud vaikimised ja kohandumised, üleminekuühiskonna pinged ja lootused.
Lavastus ei saaks õnnestuda ilma suurepäraste näitlejatöödeta. Monoloogides imab igaüks neist endasse publiku jäägitu tähelepanu, dialoogides ei näidelda, vaid elatakse üksteise peal välja oma frustratsiooni ja purunenud lootusi. Mõtteliselt võib vedada paralleele noorsooteatri varasemate lavastustega „Teises toas“ (lav Mari-Liis Lill) ja „Kõik ägedad asjad“ (lav Tanel Joonas). Esimeses näeme samamoodi peremustrite edasikandumist ja püüdeid neid lõhkuda. Teine on monolavastus, kus astusid vaheldumisi üles ka „Teises toas“ mänginud Getter Meresmaa ja Doris Tislar (kolmandana Risto Vaidla) ning nendega tekkis paralleel juba Katariina Tamme sissejuhatava monoloogi ajal – tugev näitleja võib loo ka üksinda ära rääkida, publik on kaasas.
Lavastaja sõnastas intervjuus ERR-ile eesmärgi: „„Gardeenia“ naistes on näha väga inimlikke vastuolusid. Nad on ülitugevad ja väga haprad. Nad tahavad hakkama saada, ellu jääda ja neil on head kavatsused, aga nad teevad palju vigu. Mind on lavastajana paelunud nii kõigi nelja naise individuaalsed teekonnad kui ka nende düsfunktsionaalselt karismaatiline peredünaamika. Lavastus otsib põlvkondade vahelist mõistmist ja lepitust ning loodetavasti innustab võtma vastutust iseenda loo eest.“
Näitlejatööde õnnestumist võiks defineerida samade sõnadega: nad on ülitugevad ja väga haprad, neis on düsfunktsionaalselt karismaatilist peredünaamikat. Lisaksin sisemise elegantsi, mis õhkub kõigist tegelaskujudest, olgu nad ka kimpus alkoholi või omavaheliste suhetega. Püüd jääda väärikaks hoolimata keskkonnast on üks pereliini kummaliselt määratlevaid omadusi. Kui alguses tundus, et Alice Siilil on võrreldes teistega liiga vähe mänguaega, siis lõpustseenides mängib ta piltlikult öeldes üksi kolme vastu ja tuleb eelnevate põlvkondade roomikute alt veenvalt välja.
“Isegi roppused ei riku lavastuse elegantset fassaadi.
Lavaloo saatuslike otsuste langetamise ajal on tegelaskujud enam-vähem samaealised, nii tunduvad nelja näitleja väiksed vanusevahed ebaolulised – lapse positsioon ja eeldatav vanus saab selgeks sõna- ja kehakeelseis võimupositsioonides. Vaataja jaoks ei teki segadust ega vääritimõistmist.
Ühe eesmärgi teenistuses
Kohe etenduse alguses heidab valgus varje mürkroheliselt lavakujunduselt tegelastele. Ühelt poolt viitab valitud värv gardeenia looduslikule värvile. Teisalt tabasin end juba saali sisenedes määratlemas värvi just mürkrohelisena ning see teadmine sundis nägema hilisemaid tegelassuhteidki mürgistena. Gardeenianimeline taim sümboliseerivat lootust, usaldust ja armastust, nii et võime rääkida mürgisest või mürgitatud lootusest, usaldusest ja armastusest. Valgus ei lasknud tegevusel mürgiselt rusuvaks muutuda, vaid näitas, keda vaja, ja hoidis varjus, mida parajasti vaja näha ei olnud.
Mustad kostüümid rõhutavad ajatut elegantsi kui põlvkondade sidet, mis aitab üleval hoida fassaadi. Ajatule haute couture’i väljanägemisele viitasid ka Arkadiy Statsenko reklaamfotod. Veel ühe kunstnikutöö õnnestunud kujundina võib nimetada kappe, kuhu iga põlvkond on end peitnud. Kapid ei seisa aga sirgelt püsti, vaid on asetatud kergelt kaldu – mis tahes esemeid kapile asetades tuleb olla hoolikas, et see sealt ära ei vajuks. Tugev kujund, mis ei torka aga sõrmega silma, vaid annab võimaluse ehitada üles enda tõlgendusi.
“Kui ümber näitleja sõna jääb õhku, on publik tänulik ja kaasas algusest lõpuni.
Muusika sai alguse pea märkamatust kriipimisest, mis Tamme monoloogi ajal muutus aina intensiivsemaks, ent ei hakanud etenduse ajal kordagi domineerima, vaid aitas näitlejaid delikaatselt stseenist stseeni, korrates mustreid samamoodi nagu tekst ja liikumine.
Lavastaja on kokku pannud erinäoliste kogemuste ja taustaga tiimi. Valguskunstnik Ivar Piterskihhtuleb Endla teatrist, Eesti-Ghana juurtega helilooja Kymbali Williams on Londonis üles kasvanud ja seal bakalaureusekraadi omandanud, kunstnik Joel Väli on õppinud Taanis Odder Højskoles filmi, EKA-s
stsenograafiat ja praegu jätkab EMTA visuaalteatri magistrikursusel (mh koos Alice Siiliga). Hanna Junti ise on õppinud Londonis ja kaitsnud seal ka magistrikraadi.
Ehk oleks suutnud enamatki?
Võib ju kriitiliselt küsida, kas oleks ehk tegijate taust võimaldanud enamat. Noorsooteatri nuku- ja visuaalkallak paneb lausa ootama suuremat tulevärki või koreograafilist peapööritust. Teisalt on noorsooteatri repertuaaris väga erinevaid lavastusi, mh kõrge riskiastmega teoseid, et noored saaksid kogeda „sisuliselt ja vormiliselt võimalikult eripalgelist teatrit“.
Kunstnikutöö, valgus ja muusika aitasid hoida publiku tähelepanu näitlejatel, Hanna Junti lavastus on aus näitlejakeskne sõnateater.Ennast ja saali hetkeks kõrvalt vaadates tõdesin, et kui ümber näitleja sõna jääb õhku, on publik tänulik ja kaasas algusest lõpuni. Ausus on sama ajatu kui must kostüüm.
Lisa kommentaar