- „Kui õpetaja küsib, vastavad poisid ja tüdrukud on vait,“ kirjeldas õpilane ühes uuringus. „Poisid ei karda, ütlevad, mida tahavad. Mina jään sageli vait, sest kardan, et ütlen midagi valesti.“ Kas klassiruumis ongi nii, et poisid räägivad rohkem ja tüdrukud kaaluvad iga sõna? Miks peaks hariduses soolist võrdsust käsitlema – kas lapsed pole niigi vabad valima, mis neile sobib?
Tutvu TLÜ haridusjuhtimise akadeemia kooliuuringu materjalidega alates aastast 2016: www.tlu.ee/kooliuuring.
Artiklisari annab ülevaate 2024. aasta õpetajauurimuse ja juhtide uuringu põhilistest tulemustest.
Sooline ebavõrdsus ei tähenda üksnes erinevat ligipääsu haridusasutustele, vaid ka seda, milliseid võimalusi õpilased iga päev kogevad, mida neilt oodatakse ja kuidas neid tunnustatakse. Mõnda julgustatakse reaalainetes särama, teisele antakse mõista, et tema tugevus on olla tubli ja korralik. Eesti ja rahvusvahelised andmed on sarnased: tüdrukud saavutavad paremaid tulemusi lugemises ja kirjutamises, poisid matemaatikas ja loodusteadustes ning peavad neid valdkondi endale sobivamaks.
Need erinevused ei teki iseenesest. Lapsed õpivad kiiresti ära, kellelt eeldatakse häält ja initsiatiivi ning kellelt tagasihoidlikkust. Mõju avaldavad ka igapäevased detailid: kelle poole õpetaja esmalt vaatab, kelle vastust ta täiendab, kelle eksimust leebelt korrigeerib ja kelle oma karmilt parandab. Uuringud näitavad, et poistele pööratakse tunnis rohkem tähelepanu ja nendega räägitakse sagedamini käskivas toonis; tüdrukutega suheldakse arutledes ning nende korrarikkumist märgatakse harvem. Nii kujunebki olukord, kus vastavad peamiselt poisid ja õpetaja võib jääda uskuma, et just nemad tahavadki rohkem rääkida.
Tallinna Ülikooli õpetajauurimus näitas, et õpetajate arusaamad soost on mitmekesised. Essentsialistlik vaade peab soolisi erinevusi kaasasündinuteks ja püsivateks; sotsiaalkonstruktsionistlik näeb sugu kujunemas suhtluses ja kultuuris. Varasemad uuringud seostavad essentsialistlikke uskumusi stereotüüpsete ootuste ja karjäärisoovitustega, konstruktsionistlikke aga avarama vaatega õpilaste võimalustele.
Õpetajauurimuses jäid mõlemad näitajad seitsmepunktilisel skaalal kolme ja viie vahele. Et paljud vastused koondusid keskele, võib viidata ebakindlusele või mitmele arusaamale samal ajal. Üldiselt said konstruktsionistlikud uskumused pisut rohkem punkte.
“99% Eesti õpetajatest leiab, et kõiki õpilasi tuleb kohelda võrdselt, kuid võrdsuse ja mitmekesisuse koolitust ei pidanud üldse vajalikuks 19%. See näitab, et võrdset kohtlemist väärtustatakse, kuid vajadust märgata mustreid alati ei teadvustata.
TALIS 2024 ilmestab seda pilti: 99% Eesti koolijuhtidest usub, et nende õpetajad nõustuvad, et kõiki õpilasi tuleb kohelda võrdselt, kuid võrdsuse ja mitmekesisuse koolitust pidas 19% „üldse mitte vajalikuks“, ja seda enam kui üheski teises valdkonnas. See näitab, et võrdset kohtlemist väärtustatakse, kuid vajadust märgata mustreid alati ei teadvustata.
Ka koolitüüpide võrdlus üllatas sarnasusega: põhikoolid, täistsüklikoolid ja gümnaasiumid ei erinenud statistiliselt. Otsustav ei ole koolitüüp, vaid õpetajate uskumused. Ühe asutuse õpetajate seas võisid arusaamad palju varieeruda.
Mida saab kool nende andmetega peale hakata?
Alustuseks tasub vaadata tulemusi koos vastajate arvuga: mida väiksem see on, seda vähem saab üldistada. Kõrge standardhälve näitab, et hoiakud koolis erinevad, ja just see on väärtuslik arutelukoht.
Teema avamiseks on võimalik kasutada reflekteerivaid küsimusi kolleegide või õpilastega ja paluda tuua näiteid.
• Mil määral oled tundnud, et sinult oodatakse koolis soole vastavat käitumist?
• Mil määral oled tajunud, et mõni õpetaja suhtub õpilastesse erinevalt just soo tõttu?
• Mil määral oled jätnud midagi tegemata, kuna seda ei peeta sinu soole sobivaks?
• Millal oled tajunud, et kool on teadlikult püüdnud tagada soolist võrdsust?
Sooline võrdsus ei tähenda, et kõik lapsed peaksid olema ühesugused. See tähendab, et iga last koolis nähakse, kuulatakse ja toetatakse, sõltumata tema soost ja sellega seotud ootustest. See algab õpetaja hoiakust, jätkub koolikultuuris ja peegeldub laste eneseusus ning valikutes. Kooliuuring annab igale haridusasutusele võimaluse end ausalt kõrvalt vaadata – küsimus on vaid selles, kas julgeme seda vaadet tõsiselt võtta ja vajadusel suunda korrigeerida.
KOMMENTAAR
Kerli Kivisild, Saarepeedi Kooli direktor
Olen direktorina aeg-ajalt tajunud hoiakuid, nagu oleks „õige“ koolijuht mees – karm, jõuline ning kardetud. Kuigi neid ootusi kohtab harva, näitavad need, kui visalt stereotüübid püsivad.
Tunnetan seda vahel ka õpilaste poolt: minult ei eeldata, et olen hirmuäratav direktor, vaid minus nähakse partnerit, kellega saab rääkida ja koos lahendusi leida. Ausalt öeldes pean seda komplimendiks. Kool ei pea juhtima hirmu, vaid usalduse ja selgete kokkulepete kaudu.
Minu kogemus kinnitab, et kooli viib edasi mitte sugu, vaid oskus kuulata, suhelda, otsustada ja inimesi toetada – just see inimlik pool. Kui olen soolistest ootustest kuulnud, olen näinud seda võimalusena rõhutada, mis tegelikult loeb: hoolivus, järjekindlus ja koostöö. Sugu ei juhi kooli – inimesed juhivad.
Lisa kommentaar