• Koolid tellivad õppekirjandust viimastel aastatel heitlikult. Õpikuid kasutatakse varasemast kauem, trükitiraažid vähenevad, digilahendused täiendavad paberõpikut, kuid ei tõrju seda. 

Õpetajad räägivad, et õpik ja töövihik on tunnis üha enam vaid üks tööriist teiste seas, samal ajal kui riigi pearaha on alates 2011. aastast sama.

Koolibri peatoimetaja Kadri Rahusaare sõnul on suurim probleem õppekirjanduse raha vähenemine. Tema hinnangul tuleks 57-eurost pearaha suurendada 114 euroni ja vaadata summa edaspidi regulaarselt üle. Õpetajate kogemused ja ministeeriumi selgitused näitavad, kuidas rahastus, digivõimalused ja sisu kvaliteet seavad valikuvabadusele üha enam piire.

“Õpikuid kasutatakse varasemast kauem, vahetatakse aeglasemalt.

Kadri Rahusaar

Rahusaare sõnul tellitakse koolidele õpikuid viimastel aastatel ebastabiilsemalt kui varem. „Õpikuid kasutatakse kauem, neid vahetatakse aeglasemalt. Mõni uus õpik tekitab äkilise elavnemise, teist ei panda tähelegi,“ kirjeldab ta.

Suurema tellimuslaine tõi kaasa õppekava uuendamine 2011.–2014. a, kuid Rahusaar märgib, et kõige olulisem on siiski pearaha jäämine samale tasemele. Trükituru dünaamika peegeldab kokkuhoidu: „Trükimaht ühe õpiku või töövihiku kohta on vähenenud. Nimetusi on rohkem, sellal kui sama aine ning klassi vanem ja uuem variant on paralleelselt müügis.“

Digivõimalused on samal ajal teinud pika hüppe. „Opiqu platvormiga liitusime 2018. aastal. Nüüdseks on pea kõik paberõpikud saanud digitaalse vormi,“ ütleb Rahusaar. Opiq võimaldab sõltuvalt paketist pääseda ligi kõigile õppematerjalidele, mistõttu on õpetajate seas tavapärane lahendusi kombineerida.

Otsest seost riigi või omavalitsuse toetusotsuste ja tellimuste mahu vahel kirjastus oma igapäevatöös ei näe. „Pigem küsitakse arvete maksmiseks pikemat tähtaega,“ nendib Rahusaar.

Õpikud käivad aastaid käest kätte

Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi esimees Kaja Sarapuu ütleb, et kogus õppevara kasutamise kohta vastuseid Õpetajate Lehe küsimustele ka oma kümnelt kolleegilt. Tema sõnul on õpikute ja töövihikute roll ainetundides viimase kümnendi jooksul muutunud, kuid mitte kadunud.

“Õpetajad peavad loobuma igal õppeaastal mõnest õppevahendist.

Kaja Sarapuu

„Mulle meeldib õpikut kasutada, kuna see annab ka õpilasele kindlustunde, et puudumise korral ta teab, kus meil õppimise järg on,“ selgitab Sarapuu.

Materjali valib ta oma arusaama järgi – kord õpikust, kord isekirjutatud töölehtedest. „Töövihiku olemasolu ei ole kõige tähtsam, pädev õpetaja suudab ise klassile sobiva materjali koostada. Küll aga on see oluline algaja jaoks, kuna metoodika on kontrollitud ja trükivigu ei ole,“ lisab Sarapuu.

Kooli eelarve mõjutab tema sõnul õppevahendite ostu väga palju. „Kõik õpetajad peavad loobuma igal õppeaastal mõnest õppevahendist, e-õpikutest eeskätt. Sageli on õpikud käest kätte käinud juba üle viie aasta, mõned isegi kaksteist. Paljud õpetajad ostavad mänge, lisavihikuid, ka litsentse oma raha eest,“ kirjeldab ta.

Digitaalset õppekirjandust peab Sarapuu heaks täienduseks põhivarale: seda saab kasutada kodutööde tegemiseks, distantsõppes, individuaal- ja koduõppes. Samas ei asenda see paberõpikut, eriti gümnaasiumis: „Gümnaasiumi omad on üldised ja pigem pealiskaudsed. Maailmakirjanduse lugemik ja vanad maailmakirjanduse õpikud on tuumakamad.“ Puudusena toob ta välja, et „mitte igal õppijal ei ole võimalik digikeskkonda kasutada“.

Õppekirjandust valitakse Sarapuu sõnul tavaliselt kollegiaalselt. „Raha on vähe ja kõik peavad kokku hoidma. Kui füüsikaõpikud on juba 12 aastat vanad, eks siis sel aastal läheb raha sinna,“ kirjeldab ta.

Suurimaid puudujääke näeb Sarapuu kirjanduse ja gümnaasiumiõpikute vallas. „Põhikooli eesti keele õppevara on piisav, õpetajal on valikuvõimalus. Mõni panebki kolmest õpikust enda jaoks ühe kokku. Aga teadagi – meediatekstid aeguvad kiiresti,“ märgib ta. Kirjandusõpikuid peab ta liiga üldiseks: „Teosest on seal väike tekstilõik, mis ei anna õpilasele õiget kirjanduslikku infot edasi.“ Seetõttu kasutavad õpetajad tema sõnul vanemaid kirjandusõpikuid, kus õpilane saab rohkem aimu kirjandusteose käsitlusest, autorist ja žanrist.

Gümnaasiumile sobivad Sarapuu meelest pigem käsiraamatud – nendes on aegumatu põhivara, mida saab kauem kasutada. „Iga õpetaja rikastab neid endale sobivate lisadega või leiab lisaks veebimaterjali, mis tema õpilastele sobib ja huvi pakub.“ 

Tasuliste digiõppematerjalide kohta ütleb ta: „Kõik need suurepärased tasulised litsentseeritud õppematerjalid (nt Opiq) võiksid olla õpetajatele tasuta, et pisutki nende koormust vähendada ja anda rohkem valikuvõimalust.“

Õpik kui üks paljudest vahenditest

Kindluse Kooli loodusainete õpetaja Geidi Mitt ütleb, et õpikud ja töövihikud ei ole enam tunni planeerimise selgroog, vaid üks paljudest vahenditest. „Kasutan neid valikuliselt ning mitte igas ainetunnis, aga õpilastel on õpikud siiski olemas. Töövihikuid kasutan vähe – näiteks keemias ja füüsikas ei ole ma kunagi õpilastele töövihikuid tellinud,“ kirjeldab ta.

“Kooli eelarve mängib valikutes rolli, eriti digiõpikute puhul.

Geidi Mitt

Nende koolis on õpetajatel olnud senini päris palju sõnaõigust. „Õpetajatel on meie koolis olnud päris palju valikuvabadust, milliseid õpikuid kasutatakse, sest meil on küllaltki noor kool. Mina olen saanud oma ainetes kõik ise valida,“ ütleb Mitt. 

Otsused sünnivad nii lennu- kui ka valdkonnapõhiselt, kuid kooli eelarve seab piirid, eriti digilahendustele: „Kooli eelarve mängib rolli eriti digiõpikute puhul, sest nende litsentsihinnad on meie kooli õpilaste ja õpetajate arvu arvestades liiga kõrged.“

Tasuta digikeskkonnad ja -vahendid on tema sõnul oluliselt laiendanud õpetamise võimalusi, kuid pikendavad ettevalmistusaega. „Materjalide otsimisele ja kohandamisele kulub aega. Samas mulle meeldib seda teha,“ ütleb ta. 

Suurimaks kitsaskohaks peab Mitt diferentseeritud materjali nappust: „Sageli on ülesanded üsna ühte tüüpi. Vähem on analüüsile ja probleemilahendusoskustele suunatuid.“

Pirita Majandusgümnaasiumi bioloogia- ja keemiaõpetaja Regina Raidma jättis töövihikutega hüvasti juba aastaid tagasi. „Töövihikuid pole ma juba kaheksa aastat kasutanud. Põhjus lihtne: pole raha neid kõikidele õpilastele soetada,“ ütleb ta. Õpetajatee alguses oli õpik tema sõnul kindel selgroog, kuid digimaailma areng on seda rolli muutnud.

“Paljud võimalused on kallite litsentside tõttu piiratud.

Regina Raidma

Digilitsentsid jäävad sageli hinna tõttu kättesaamatuks. „Paljud võimalused on kallite litsentside tõttu piiratud, nt Opiqut ei saa kool pakkuda kõikidele õpilastele ja õpetajatele,“ nendib Raidma. Veelgi teravamaks probleemiks peab ta sisu kvaliteeti ja sobivust: „Eestikeelseid teaduslikke õppematerjale on keeruline leida – enamasti on need õpilastele liiga lihtsad või liiga keerulised, valida saab lasteaia või ülikooli taseme vahel.“

Eriti kehv on olukord praktiliste tööde juhenditega. „Need pean alati ise koostama ja läbi katsetama,“ ütleb Raidma. 

Opiq osutus tema jaoks suureks abiks COVID-19 pandeemia ajal. See kergendas tundide ettevalmistamist, kuna õpikut ei pidanud kooli ja kodu vahet kaasas kandma, ning andis õpilastele võimaluse töötada kodus samade materjalidega mis koolis.

Rapla Vesiroosi Kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Kärt Kaseorg-Korbe ütleb, et viimase kümnendi jooksul on õpikute ja töövihikute roll tema tundides selgelt vähenenud. Õpik pakub endiselt struktuuri ja turvatunnet, kuid igapäevases õppetöös on suurem roll projektõppel, digikeskkondadel, autentsel materjalil ja õpetaja enda loodud vahenditel.

“Õpikute ja töövihikute roll on minu tundides selgelt vähenenud.

Kärt Kaseorg-Korbe

„Osa õpikute sisu ja lähenemine on ajale jalgu jäänud,“ leiab ta. „Kombineerin veidi õpikust, veidi digist ja suurem osa päriselust, sest päriselu kõnetab alati rohkem.“

Kaseorg-Korbe peab oluliseks, et aineõpetaja saaks õppekirjanduse valikul kaasa rääkida. „Aineõpetaja tunneb ainet, klasside vajadusi ja oma õpetamisstiili kõige paremini,“ rõhutab ta. Samas tekitab kirjastuste rohkus uue probleemi: materjalide kvaliteet ja lähenemisviisid on väga erinevad ning ülevaade võiks olla parem.

Paberõpik kui teadlik valik

Tallinna Laagna Gümnaasiumi prantsuse keele õpetaja Piret Kanne jaoks on õpik jätkuvalt olulisim. „See ei tähenda, et valitud õpikust peab läbi võtma kõik teemad ja tegema kõik harjutused,“ rõhutab ta. Iga aastakäik on erinev, mistõttu muutuvad ka rõhuasetused ja abimaterjalid. „Kõigile sobivat õpikut olemas ei ole,“ ütleb ta.

„Kui selgub, et valitud õpik on vananenud või ei sobi, siis sõltub kooli majanduslikust võimekusest, kui kiiresti seda vahetada saan. Kui olla tellimisel mõistlik, ei pea millestki loobuma,“ kirjeldab ta.

“Kui olla tellimisel mõistlik, ei pea millestki loobuma.

Piret Kanne

Kanne jätab digiõpikud teadlikult tagaplaanile. „Digitaalne õppekirjandus tähendab aeguvaid litsentse, mis tuleb peagi uuesti osta. Eelistan, et õpilased kasutaks vähem ekraani, pealgi on paberõpikud usaldusväärsed ka siis, kui elekter või internet kaob.“ Välismaised platvormid pakuvad küll lisaharjutusi ja grupitöövõimalusi, kuid on sageli kallid. Digikeskkondi kasutab ta pigem õppimise toetamiseks, kuid tõdeb, et õpetaja ajakulu digiülesannetele ei pruugi olla vastavuses õpilaste tulemuste paranemisega.

Materjalide valik on Laagna Gümnaasiumis jäetud aineühenduse otsustada. „Kasutame Prantsusmaal välja antud õpikuid,“ kirjeldab Kanne. 

Ministeeriumilt toetus kindlatele õppevaldkondadele

Haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) kommunikatsiooninõuniku Elo Eesmäe sõnul on ministeerium viimase aasta jooksul suunanud täiendavat raha kindlatele õppevaldkondadele, et tagada õpilastele võrdne ligipääs õppevarale. Näitena toob Eesmäe liikumisõpetuse ja loodusainete vahendite soetamise.

Suunatud tugi puudutab ka erivajadustega õppijaid. „HTM loob ja levitab ka HEV-õppevara, keskendume põhikooli lihtsustatud riiklikule õppekavale vastavale õppevarale,“ selgitab ta. Eraldi toetus on ette nähtud eestikeelsele haridusele üle minevatele klassidele. „See katab suure osa õppevara kuludest ja on õpilase kohta peaaegu kaks korda suurem õppevara tavapärasest summast,“ ütleb Eesmäe.

Ministeeriumis on arutelu all ka piirkondlik ebavõrdsus õppevahendite kasutamises, nn õppevahendite lõhe vähendamine. „Analüüsime seda koos teiste digiõppevara kättesaadavust puudutavate teemadega ning võimalike lahendustega Riigikantselei innofondi projekti kaudu,“ kirjeldab ta.

Õppetöö korraldust suunab üha enam eri tüüpi õppevara lõimimine. „Õppekirjandus on alustala ja suur abi eriti alustavale õpetajale, aga üha enam kasutatakse koos sellega õpetajate enda loodud materjale ning digivahenditel põhinevaid ülesandeid. Digiõppevara, sh digiõppekirjandus võimaldab kasutada eri autorite ja kirjastajate materjale, jäämata kinni ühe autori lahendusse,“ lisas Eesmäe.

Pingetest hoolimata teeb ministeerium koostööd erasektoriga. „Kuigi õppekirjanduse soetamise madal riigipoolne rahastus on toonud kaasa erimeelsusi erasektoriga, on meil hea koostöö – kirjastused ja digiarendajad panustavad nii eestikeelsele haridusele ülemineku toetamisse kui ka LÕK-õppevara digitaliseerimisse,“ sõnab Eesmäe. 

Lahkhelide korral suhtleb ministeerium esimeses järjekorras koolipidajaga, kaasates vajadusel ka kooli. „Omavahelises suhtluses püütakse leida lahendus tekkinud vaidlusele või kui ministeeriumile on saabunud kaebus, siis paludes selgitusi esitatud kaebuse kohta. Rikkumise korral palume õigusvastane tegevus lõpetada,“ lausub Eesmäe.

HTM-il on õigus algatada ka haldusjärelevalve kooli ja koolipidaja tegevuse õiguspärasuse väljaselgitamiseks. Järelevalves tuvastatud õigusrikkumiste avastamise on õigus teha ettekirjutus nende lõpetamiseks.