• Kui haridusministeeriumi hiljutine otsus tühistada määrus, mis keelas loomade lasteaeda toomise, tekitab lasteaednikes enamjaolt häid emotsioone, siis loomakaitsjate hulgas leidub ka neid, kes muretsevad nii neljajalgsete heaolu kui ka allergikutest laste tervise pärast. 

„Loomade jaoks on uude keskkonda viimine sageli stressirohke – palju uusi lõhnu, hääli, lärmi ja ettearvamatult käituvaid inimesi. Mitmed uuringud toovad välja, et seesuguses olukorras ei ole piisavalt hinnatud loomade heaolu,“ leiab Eesti Loomakaitse Seltsi kommunikatsiooni- ja turundusjuht Geit Karurahu. Tema sõnul iga loomaliik kooli või lasteaeda viimiseks päris kindlasti ei sobi – ka mitte siis, kui ta oma keskkonnas paistab sõbralik ja rahulik.

Karurahu selgitab, et lasteaia- või koolirühma külastamine või seal pidevalt viibimine on looma jaoks sisuliselt töö, pärast mida vajab ta puhkust ja taastumist: „Kui loom viibib rühmas pidevalt või töötab üle lubatud aja – 45 minutit kuni poolteist tundi –, on risk, et ta tunneb end halvasti pikka aega,“ kinnitab loomakaitsja, kelle hinnangul tekitab loomade kontrollimatu lasteasutustesse lubamine probleeme vaid juurde.

Staažikas loomaarst Tiina Toomet ütleb samuti, et lemmiklooma koht on kodus oma pere juures. „Kui lastele tahetakse loomi tutvustada, siis selleks on mitmeid võimalusi: loomaaed, loomi eksponeerivad turismitalud, koertenäitused ja õppepäevad. Looma ei pea viima lasteasutusse, kus ta ei pruugi end mugavalt tunda. Spetsiaalsed lugemiskoerad on iseasi. Nemad on välja valitud ja õpetatud. Koolides on käinud ka politsei- ja päästekoerad, kes on harjunud väga erinevate olukordadega,“ arutleb ta.

Toometi sõnul on tähtis, et inimene, kes tuleb koeraga kohale, tunneb oma koera käitumist ja närvisüsteemi ning oskab lapsi juhendada. „Loomulikult tahavad kõik lapsed koerale pai teha ja teda nunnutada, aga kogenud koerajuht märkab oma koera kehakeelest kohe, kui tollel hakkab villand saama. Koerad on harukordselt kannatlikud ja treenitud koer ei ole isegi tüdimust või ebamugavust tundes üldjuhul ohtlik. Aga kunagi ei saa sada protsenti kindel olla, ja ei maksa hoida koera olukorras, mis on talle ebameeldiv. Kassi või mõnd väikelooma – küülikut, merisiga, tuhkrut – ei paneks ma sellisesse olukorda üldse, sest lapsed tahavad neid nunnupalle ju sülle võtta ja siis on pettumus suur, kui seda ei lubata või looma saavad katsuda ainult mõned. Aga nendele lemmikloomadele on paarikümnest käest läbi käimine ilmselgelt liig mis liig,“ põhjendab ta.

Karurahu paneb inimestele südamele, et Eestis on ka loomade näitamine reguleeritud. „Meil on nimekiri loomaliikidest, keda võib üritustele või näitustele kaasa võtta. Selles ei ole kõik eksootilised loomad ja sealt puuduvad ka metsloomad. Kindlasti ei olegi seesuguste loomade võõrasse keskkonda viimine eetiline ja ükski inimene, kes seesuguseid loomi hästi teab ja tunneb, seda ka ei tee,“ rõhutab ta.

Kakkusid kaisutamiseks ei anta

Eesti Metsloomaühing on lasteaedu ja koole külastanud oma tegutsemisaja algusest 2017. aastal. Ühingu juhatuse liige Virge Võsujalg vannub, et jääbki seda tegema. „Kust muidu saavad lapsed teada, kuidas mõne loomaga käituda või mis materjalist ta üldse tehtud on? Seda ei saagi teada, kui kõik loomad on puuris, neid näidata või nende juurde minna ei tohi! Väga paljudel ei ole võimalust võtta endale koera, kassi või hamstrit. Kui mõni organisatsioon jagab selgitusi ja pakub võimalust olla kontaktis näiteks maoga, siis ma tõesti ei mõista, mis saab selles halba olla?!“ räägib ta kirglikult.

Võsujalg hakkas loomaharidust pakkuma oma lapse lasteaiarühmas ja tunnetas kohe, kui vahetud ja tänulikud lapsed loomi kohates on. „Vahetu kontakt on väga vajalik. Kui käin samas lasteaias või koolimajas mitu korda, mäletavad lapsed väga täpselt, mida me eelmine kord rääkisime, kas tegelane, kellega eelmine kord käisin, oli külm, soe, pehme, karvane või terav. Samamoodi räägime aialindude toitmisest, siilile piima andmise ohtlikkusest. See on ainuõige lahendus,“ kirjeldab metsloomaühingu eestvedaja, toonitades, et kõiki loomi lastele sülle ei anta. „Näiteks kakkude puhul on see välistatud, ma ei saa ohtu panna lindu ega last. Valin vanuse ja rühma suuruse järgi, keda ma kaasan, ja saan looma käitumise järgi aru, kui tema enam kontakti ei taha. Siis läheb ta boksi tagasi puhkama ja sealt tuleb välja mõni teine loom. Ma ei tekita kunagi loomadele meeletut stressi ega riski sellega, et keegi hakkab mu madu pigistama. See on minu vastutus: ma ju tean, kes mu loomadest on julgem ja uudishimulikum, kes pelglikum ja ärevam. Isegi kalad võivad sotsialiseeruda.“

Võsujalg kinnitab, et mida rohkem linna poole sõita, seda suurem on laste vajadus praktilise loodushariduse järele. Murekohaks on mõistagi allergikud ja ärevusele kalduvad lapsed. „Allergikuid on palju rohkem, kui oli veel kümme aastat tagasi. Anname alati ette teada, kellega tuleme, et saaks otsustada, kas oleme teises ruumis ja sellised lapsed jäävad rühma. Samas jäädes kahekesi lapsega, kes enne ei püsinud pudeliski paigal, ja talle looma katsuda andes tajun, et see maandab last. Ta rahuneb maha. Minu jaoks on naljakas seegi, et loomad tajuvad selliseid lapsi ja käituvad hoopis teisiti,“ selgitab ta.

Geit Karurahu lisab allergiahoiatusele ka zoonooside ohu. „Eriti ohtlikud on mets- ja eksootilised loomad. Uuringutes tuuakse välja salmonella-, parasiidi-, seenhaiguste oht ning muid hügieeniriske,“ viitab ta. „Kõige mõistlikum on viia lapsed loomade juurde asutustesse, kus on loomade kohta õppinud inimesed, kes toimetavad nendega iga päev ja keda on koolitatud lastele loomadega suhtlemist õpetama.“

Ka loomal on hing

Kairi Tammiste juhib nii Pangapealse kui Vääna-Jõesuu lasteaeda. Esimeses on juba mitu aastat elanud siidikanad, teises on sisse seatud minizoo habeagaami ja leopardgekodega, samuti peetakse lasteaias küülikuid ning loomaparki on kavas täiendada minilammaste ja -kitsedega. Tammiste peab kogemust laste jaoks õrnuse õppetunniks: „See on võimalus mõista looduse väärtust ja seda, et ka loomal on hing. Olla tähelepanelik, õrn ja vastutustundlik. Õpetame ka koostöös loomade eest hoolitsemist, näiteks küülikute harjamine on meil ühistegevus.“ Loomade, sealhulgas eksootiliste tegelaste jälgimine on neis lasteaedades osa õppe-kasvatustööst.

Siidikanad on tema kogemuse põhjal sedavõrd rahumeelsed linnud, et suudavad pinge maha võtta ka kõige tormakamatel ja ärevamatel lastel. „Loomade lähedus võib aidata ka arglikel avaneda,“ teab ta.

Tammiste toob näite oma kogemusest: „Meie Pangapealse lasteaia Lainekrattide rühmas on väga uudishimulik tüdruk, kellel tekkis põnev küsimus: „Mis on muna sees ja kuidas tuleb tibu?“ Perepäeval sai tüdruk võimaluse viia koju päris kanamunad. See tekitas temas suurt huvi ja koos perega hakati asja uurima. Uudishimu viis tegudeni: pere ostis inkubaatori, jälgis põnevusega. Kui tibud koorunud, tuli appi lasteaiasõber, kes oli valmis võtma tibud enda koju kanalasse kasvama! Nii tore on näha laste vahel sellist hoolivust ja koostööd! Kogu oma lugu jagasid nad rühmas teiste lastega. On südantsoojendav, kuidas lapse lihtne küsimus viib terve pere ja rühma õppima ja avastama.“

Lemmikloomapäev lõppes tuhkru surmaga

Haridusasutustes korraldatakse sageli lemmikloomapäevi, mis võimaldavad lastel oma neljajalgseid sõpru teistele tutvustada. Tiina Toometi sõnul pole see hea mõte: „Lastest, kes tahavad oma lemmikut näidata, saan ma aru. Vanematest kes seda lubavad, ja õpetajatest, kes selle idee annavad, enam mitte nii hästi. Ka väga hästi kasvatatud koer on võõras ja lärmakas ümbruses sageli ärev. Lemmikloomapäeval on koeri kindlasti rohkem kui üks või kaks – kõik tahavad oma sõbraga tulla, kuid kõik neist ei pruugi olla hästi sotsialiseeritud ega taluda teiste koerte lähedal viibimist. Ärev koer vajab omaniku tuge, mida laps ei oska ega suuda anda. Teiste koerte suhtes ärev koer võib mingil hetkel pöörata oma ärevuse agressiivsusena hoopis inimeste, ka peremehe vastu,“ põhjendab ta.

Kasside kohalviibimine võib olukorra sootuks kaoseks muuta. „Mis sest, et nad on puuris, põgeneda ei saa ja on koera hammaste eest kaitstud – koer tajub kassi kohalolu ja võib muutuda veel ärevamaks. Kassi psüühilisest seisundist ei taha parem rääkidagi. Pannakse puur põrandale, lapsed trambivad mööda, koerad nuusivad, helid häirivad – kõik see, millest kass oma igapäevaelus püüab kõigest väest hoiduda,“ kirjeldab loomaarst.

Tema väitel on lemmikloomapäev hirmus ka pisinäriliste jaoks: „Nad on küll puuris või kastis, aga kogu heli- ja lõhnamaailm jõuab ometi nendeni. Kui üritus toimub õues, siis ohustab neid tõmbetuul. Lapsed tahavad neid ka kangesti kätte ja sülle võtta. Olen kunagi viibinud lemmikloomapäeval, kus tuhkur ootamatult suri. Ilmselt suurest stressist. Oleme nüüd targemad – ärme tiri neid loomi nende loomulikust keskkonnast välja!“

Ka Virge Võsujalg ei poolda, et lapsed hakkaksid kooli või lasteaeda oma lemmikuid kaasa tooma, sest keeruline on välistada loomade omavahelist konflikti. „Laps ei suuda seda hallata ja õpetajatele ei saa sellist vastutust panna,“ sõnab ta.

Tallinna Linnupesa lasteaia õppejuht Maiki Liivas arvab, et enamikule koduloomadest lasteaiakeskkond ei sobi – see on lärmakas, intensiivne ja liiga heledalt valgustatud. „Lasteaeda jõuavad lemmikloomad pigem siis, kui töötaja või mõni pere soovib lastele oma lemmikut tutvustada. Küllap on seda juba varasemalt kokkuleppe korras võimaldatud ja tehakse ka edaspidi. Lasteaia poolt vaadatuna on mul raske näha tekkimas olukorda, kus töötajad või lasteaed tervikuna sooviks hakata asutuses pidama näiteks koera, kassi või mõnd eksootilist ja keerukat hooldust nõudvat lemmiklooma. Selline otsus ei sünniks igal juhul kergekäeliselt ning vajab väga põhjalikku läbimõtlemist,“ arutleb ta.

Lemmikloom toob kaasa suure vastutuse ning sellest saab Liivase sõnul aru iga lasteaednik. Samas on teada, et lasteaedades on peetud akvaariumikalu, aafrika hiidtigusid, õuealal kanasid ja kitsi. „Kui nende loomade heaolu on tagatud, siis nüüd on seegi tegevus seadusega kooskõlas. On hea, et lasteaial on õigus oma kodukorraga lemmikloomade toomist territooriumile ja hoonesse reguleerida. Pean seda piisavaks vahendiks olukorra reguleerimisel,“ nendib ta.

Kolleegiga on nõus ka pika staažiga endine lasteaia õppejuht Sirli Kokla: „Määruse muudatus annab lasteaiale vabaduse otsustada, kas lubada lemmikloomi või mitte. Kindlasti tuleb arvesse võtta allergilised lapsed, õpetaja töökoormus ja koostöö lastevanematega. Lastele on suurt rõõmu pakkunud lemmikloomapäevad, kus iga soovija saab lasteaiakaaslastele oma kodust lemmikut tutvustada. Rühmaruumis elavatest loomadest rääkimine ja nende eest hoolitsemine toetab aga laste empaatiavõime arengut ja õpetab loomaga arvestama. Tänapäeval on loomad lubatud ka näiteks osas kohvikutes ja poodides. Miks siis mitte lasteaias.“

Loomateadlikkus õppeaineks?

Tiina Toomet on veendunud, et koolides peaks senisest rohkem rõhku pandama teoreetilisele loomaõppele: „Üks tuttav pedagoog, kes uuris, kas ja mida õppeprogrammis loomadest räägitakse, avastas, et seda on häbematult vähe. Peaaegu polegi. Alustame siis õppekavast. Katsume viia sinna vähemalt teoreetilise loomatundmise ja küll siis on võimalus ka loomaga kokku puutuda. Selleks on ilmselt valmis panustama nii loomakaitseorganisatsioonid kui loomaarstid. Suurepärast videomaterjali on kuhjaga. Viimastest soovitan kõigile filmi „Kriimsilm, karuott ja rebane“. Just jookseb kinos. Nii lähedalt ja naljakas-armsalt ei näe me metsloomi üheski loomaaias.“

Ka Geit Karurahu on nõus, et unustada ei tohi teoreetilist ning loomade suhtes austust ja empaatiat arendavat õppetööd, mida võiks teha eraldi, kuna loomade juures laste tähelepanu sageli hajub. „Teoreetilist osa võiks puudutada enne loomade juurde minekut, et laps teaks juba eelnevalt, kuidas loomadega käituda,“ lisab ta.

---

KOMMENTAAR

Maila Rajamets, Haridus- ja teadusministeeriumi alushariduse valdkonna juht

Kehtivuse kaotanud määruse tervisekaitsenõuded koolieelse lasteasutuse maa-alale, hoonetele, ruumidele, sisustusele, sisekliimale ja korrashoiule § 12 sätestas, et rühmaruumides ei ole lubatud pidada lemmikloomi. See säte on kehtivatest nõuetest välja jäetud.

Viidatud säte ei ütle midagi lemmikloomade õppeasutuse külastamise ehk seal viibimise kohta. Pole alust arvata, et rühmaruumis loomade pidamise sätte väljajätmine nõuetest looks olukorra, kus õppeasutustes hakataks pidama lemmikloomi. Oleme arvamusel, et see ei too kaasa olukorda, kus lemmikloomi tuuakse õppeasutustesse nüüd senisest enam. Lihtsalt seda ei reguleerita enam seaduse tasandil. Lemmikloomade toomist saab reguleerida lasteaed või kool ise oma kodukorras ja loomi lubatakse õppeasutuse territooriumile eelneval kokkuleppel – näiteks korraldatakse lemmikloomapäev, kusjuures arvestades kõikide ohutust ja turvalisust.

Üldine nõue tagada turvaline ja iga lapse heaolu arvestav õpikeskkond jääb. Samuti ei muuda nimetatud sätte väljajätmine loomakaitseseadust ega lemmikloomade pidamise nõudeid. Loomade kaitse ei vähene, nende kahjustamine on jätkuvalt sanktsioneeritud.