• Lavastuse „Päkapikkude parim puhkus“ seikluslikumad hetked meenutavad Disney multikaid, kuid lavastus on ka meeldejäävalt õpetlik.

---

„Päkapikkude parim puhkus“

• Autor David Wood.

• Tõlkija Mari Klein. 

• Lavastaja Robi Varul (EMTA).

• Kunstnik Reili Evart.

• Muusikaline kujundaja Hando Põldmäe.

• Liikumisjuht Liis Niller.

• Valguskujundaja Martin Piir.

• Osades Tuuli Maarja Möller, Madis Mäeorg, Tarvo Sõmer, Johannes Richard Sepping, Liisa Aibel.

• Esietendus 6. detsembril 2025 Rakvere teatri suures majas

---

Rakvere teatri jõuluhooaeg avati lastelavastusega „Päkapikkude parim puhkus“, mille on kirjutanud inglise näitleja, kirjanik, helilooja, režissöör ja produtsent David Wood. Teist Woodi näidendit, „Piparkoogimehike“, hakati Rakvere teatris mängima täpselt aasta tagasi ja tema eluiga saab ümber selle aastanumbri sees. David Woodi „The Ideal Gnome Expeditioni“ mängiti esmakordselt Inglismaal 1980. aastal. Kuna lugu räägib kahest aiapäkapikust, kes tüdinevad oma elust aias ja tahavad puhata, on teema igihaljas. Näidend pole otseselt seotud jõuludega, aga piisavalt universaalne, et mängida seda nii jõulupühadel kui ka jaanipäeval. Rakveres valiti esitamisajaks jõulud ja mängitakse seda täies tempos, mõnel päeval antakse isegi kaks etendust. 

„Päkapikkude parima puhkuse“ tõi lavale EMTA viimase kursuse lavastaja õppesuuna tudeng Robi Varul (tema esimene lavastus oli „Puusselööja ja pilviskäija“ Saueaugu teatritalus – toim). See on sel aastal tema teine diplomilavastus. Kindlasti oli Robi Varulil põnev lastele lavastada, siduda tekstide vahele laulud ja lavaline liikumine. Lastelavastuse üks olulisemaid nüansse on kujundus. Kunstnik Reili Evart on loonud tegelastele ilusad kostüümid. Eripreemia kahe huvitavama kostüümi eest võib anda vannipart Tupsukesele (Johannes Richard Sepping) ja Teetöömasinale (Liisa Aibel). Muusikalise kujunduse on loonud Hando Põldmäe. Laulud on küll n-ö varem sisse lauldud, aga etenduse üldmuljet see ei lõhu.

Päkapikud rännakul

Loo sisust. Näidendi kaks aiapäkapikku on väsinud oma lõputust „tööst“ ühe pere aias ja otsustavad, et nemadki tahavad minna puhkama nagu suured inimesed – mõnele saarele, kus on päike, värske õhk ja vesi. Päkapikk Härra Õngitseja (Madis Mäeorg), kes on seni aias oma õngega ainult õhku pidanud püüdma, loodab lõpuks kala kätte saada. Päkapikk Härra Lükkaja (Tarvo Sõmer) soovib lihtsalt puhata ja sõbraga rännakule minna. Prügikastist päästavad nad katkise üleskeeratava vannipardi Tupsukese (Johannes Richard Sepping) ja nii ongi kamp teele asumiseks koos. 

“Ka täiskasvanud võiksid oma unistusi ümber mõelda ja leppida elus lihtsamate lahendustega.

Oma teekonnal kohtavad nad kodutut kassi Krõpsu (Tuuli Maarja Möller), kes ei taha sõna „puhkus“ kuuldagi, sest tema on see õnnetu loomake, kelle pererahvas maha jättis, kui puhkusele sõitis. Ta on umbusklik ja tõrges kogu maailma suhtes. Ometigi on ta õppinud ellu jääma ja õpetab seda ka saalis olevatele lastele. Üle sõidutee ei tohi mitte kunagi tormata, vaid: „Kuula ja vaata ringi, jalad las ootavad veel. Kasuta silmi ja kõrvu, enne kui ületad teed!“

Pärast vaheaega, teises vaatuses, mäletasid lapsed seda salmikest väga hästi ja nii on lavastus ka õpetlik. Lavaloo seikluslikumad hetked – eriti nende muusika – meenutasid veidi Disney multikaid. Kuna Tommyd ja Jerryd on aastakümneid lapsi lõbustanud, siis sarnane muusika töötab ka lastelavastuses, andes sellele elevust juurde. Tupsukese pardivilega vilistatud „Roosa Pantri“ meloodia oli väga naljakas leid. 

“Lavastuse laulud on küll n-ö varem sisse lauldud, aga etenduse üldmuljet see ei lõhu.

Tore osatäitmine oli ka Liisa Aibeli mängitud Valvekoer. Kuigi Valvekoer oli naljakas, paistis tema saatusest läbi ka koeralikku elutraagikat. Isegi kui võtad ketikoeralt keti, jääb ta ustavaks oma harjumustele ega lahku valvepostilt vabasse maailma. Kurbust ja tõsidust kandis kass Krõps etenduse lõpuni, oleksin tahtnud talle öelda, et no naerata ja nurru natukenegi. 

Saar, mis on vaid nime poolest saar

Etenduse lõpus jõutakse saarele, mis on saar ainult nime poolest. Aga kes ütleb, et saar peab olema ainult meres või ookeanis? Moraali mõttes võiksid täiskasvanud samamoodi oma unistusi ümber mõelda ja leppida elus lihtsamate lahendustega. Mis saar see selline on, seda saab vaadata detsembri lõpuni. Meie pere vanaema ütles, et temale meeldisid etenduses kõige rohkem pardipoeg Tupsuke ja Valvekoer. Ja kui etenduse lõpus saabunud jõuluvana küsis laste käest, milline tegelane oli kõige parem, nimetati üsna ükshäälselt parti. Ja lapsesuu ju teadupärast ei valeta.