Hommikul enne üheksat olen Mustamäe haiglas. Mind ootab koormustest ja pärast seda pannakse 24 tunniks minu külge aparatuur, mis südametegevust mõõdab. Ma olen usin teisi manitsema ja arsti juurde saatma. Ise lükkan lõputult edasi ja kui jälle parem, unustan kohe, et midagi üldse oli. Aga nüüd on näpistavad valusähvakud ja rütmilaperdused muutunud liiga sagedaseks.

Ilma akendeta masendava moega pisikeses hämaras ruumis ütleb nooruke vene õde püüdlikus eesti keeles: „Võite ülakeha ära võtta!“ Tuleb ka kardioloog. Jooksen lindil nagu tubli laborihiir ja mõtlen tänastele koolitundidele, kui vahepeal arsti küsimustele vastuseid andes jõuame kuidagimoodi üsna ruttu selleni, et kõneleme kirglikult kirjandusest. Kardioloog on andunud lugeja ja tunneb kirjandust kõrge kaarega keskmisest põhjalikumalt. Ta on pärit Jõgevalt. Räägin, kuidas üks 9. klassi tüdruk tegi just ettekande Betti Alverist ja tundis tugevat seost nii luuletaja kui ka tema kodukandiga. See vestlus teeb me mõlema südamele head. Ta uurib koolielu ja õpilaste kohta ja küsib: „Kuidas on, kas on ikka nende noortega lootust?“

“Õpetaja, kas sul on auk sees? Õpetaja, kas su süda üldse enam töötab?

Lootust pole ma vist küll kunagi kaotanud.

Järgmises kabinetis pannakse külge klemmid ja juhtmed. Rindade vahel on aparaadijurakas nagu seto sõlg. Olen nõutu – kuidas ma selle monstrumiga laste ette lähen, juhtmed ümber kaela tilbendamas? No lähen, kus ma ikka pääsen. Nende juurde, kellega on lootust.

Kaheksas klass vahib mind natuke kohkunult, aga seletan uljalt, et tahtsin ka veidi moodsaid meditsiinividinaid proovida. Miks näiteks Mark võib käia karkudega ja Helenel käsi kaelas rippuda? Õpetajad tahavad ka! 2. klassi poisid tormavad robinal mind uurima: „Õpetaja, kas sul on auk sees? Õpetaja, kas su süda üldse enam töötab?“ Räägime hingedepäevast. Poisid jagavad lugusid: „Minu koer on nüüd surnud. Ema läks temaga jalutama, aga siis kukkus ta korraga maha ja oligi surnud. Aga koer oli nii suur ja raske, et ema ei jaksanud teda sülle võtta ja pidi ta siis lihtsalt koju lohistama.“ Teine poiss nutab ja kolmas lausub korraga: „Mõelda vaid, et nii palju surma juba meie eluajal!“

2. tüdrukuteklass suhtub teemasse pragmaatilisemalt. Üks joonistab ritta kuus surnud merisiga – tõeline massihaud –, kuid lausub optimistlikult: „Seitsmes merisiga on veel elus!“

Vahetunnis käin vetsus uurimas, kas kõik ühendused püsivad. On õudselt ebamugav, aga korrutan endale, kui hea meeldetuletus see on – olla alandlik, kannatlik, kuni loodetavasti hetkeni, mil saab ebamugavusest lahti ja teada, et kõik on enam-vähem hästi.

“Vabandage, õpetaja. Ma sooviksin lihtsalt teilt küsida … Kas sinu südaga on ikka kõik korras?

Järgmisel hommikul olen jälle Mustamäe haigla juures. Ettenähtud ajast varem. Kõik on veider ja sürreaalne nagu filmis. Sanitarid ja õed tulevad õue suitsu tegema. Ilmselgelt pole nad oma elukommetega eeskujuks. Neil on peas ja küljes tobedad halloween’ivärgid – mõelda, et nad on vabatahtlikult endale mingid nahkhiiretilbendised külge riputanud, kui mina tahan oma tüütustest ainult vabaneda –, aga tunnen nende vastu korraga mingit soojust ja sümpaatiat. Nad naeravad ja lobisevad omavahel. Küll on hea, et neil on needki põgusad hetked argipäevas, millest me suurt ei tea. Et kas meie näeks seal lootust või mitte.

Järgmise koolinädala hakul tuleb üks teise klassi poiss vahetunnis minu juurde: „Vabandage, õpetaja. Ma sooviksin lihtsalt teilt küsida … Kas sinu südaga on ikka kõik korras?“