• Lõppev aasta oli AHHAA teaduskeskuse juhi Andres Juure perele isevärki: Kanal 2 kümneosaline dokumentaalsari „Tagasi Juurte juurde“ jälgis nende vana maamaja renoveerimise lugu. Mida viieliikmeline pere kavandatust pikemaks kujunenud ettevõtmisest õppis? Kuidas enda loodud ebamugavustsoonist välja tuli?

Esmalt lühike taustainfo neile, kes sarja näinud pole. Ehitustegevus sai alguse kooliõpetajast pereema Merlin Juure unistusest saada vanasse askeetlikku majja pesemiskoht. Töö käigus muutusid aga plaanid ja kasvasid ambitsioonid – peagi möllas Jõgevamaa väikses külas rasketehnika ning kõige tipuks otsustas hulljulgete unistustega pereisa Andres tõsta kraanaga talumaja vanalt vundamendilt, sest maja seisukord osutus oodatust kehvemaks. Suveks planeeritud pisiremont sai läbi alles aasta lõpul. Sari lõppes tänupeoga tundmatuseni muutunud majas.  

Tööde mastaabist rohkem vaimustas televaatajat aga Juurte pere: isa Andres (39), ema Merlin (42) ja nende teravmeelsed ja -keelsed pojad Artur (15), Kristofer (12) ja Robin (8). Erinevalt eakaaslastest ei õnnestunud poistel (ehk isa sõnutsi kutsikatel) suve ekraani taga veeta, vaid tuli töödes jõudumööda kaasa lüüa. Isa tehnikavaimustus kandus poistele üle ja neilgi õnnestus istuda hinnaliste masinate rooli. Ehitustöid tehti ja filmiti tegelikult juba 2024. aastal. Kuidas meenutavad asjaosalised olnut aasta hiljem?

Mida nii filmimise käigus kui ka hiljem teleekraanilt vaadates enda kohta teada saite?

Robin: Õppisin, et vahel on lõbus, vahel tüütu, vahel natuke halb. Ja vahel on ka tülid ja siis on raske. Õnnelikke momente oli väga palju. Telekas olemine ja iseenda vaatamine oli ka väga hea.

Sain teada, et maja saab kraanaga tõsta, aga sellega on palju tööd. Ja on loogiline, et majad nii palju maksavad.

Kristofer: Kui esimest episoodi vaatasin, siis nägin, et ma ei osanud alguses traktoriga sõita, kui oli vaja niita.

Artur: Olen väga vaikne ja igav. 

Merlin: Kogu see saateprojekt oli minu jaoks tugev ebamugavustsoon. Mitte ükski remondi valdkondadest, peale ruumi kaunistamise, mulle ei istu. Sain teada, et mul on kaks mehhanismi pingega toimetulekuks: palju itsitada või nutta. Pingelises olukorras võin olla väga vihane, aga ma ei kasuta halbu sõnu. Polnud varem märganud, et seda suudan.

Andres: Sain teada, et ööpäevad on tõesti kummist. Natuke minapilt muutus. Arvasin, et mõnda asja ma teha ei oska, näiteks toetajatega läbi rääkida. Nägin saadet vaadates, kuidas minust eelmisel suvel vahel tige vanainimene sai. Mõnda peretüli lahendasime naisega pärast teleekraanil nägemist uuesti. See on märk, et kui puhkust ei võta, lähed tigedaks. Kui surud ennast niimoodi piiri peale ja pool aastat on ebainimlikku tegutsemist, on taastumise intress 200%. Alles nüüd, aasta hiljem, tunnen, et tahan midagi uuesti teha.  

Mida teiste kohta teada saite?

Robin: Artur oli väga hea ja rahulik. 

Andres: Kristofer sai teada, et ma olen kuri vanamees (ütlus jooksis korduvalt episoodi reklaamis – S. P.).

Artur: Kristoferi ei saa järgmisel korral välja jätta, muidu on poole vähem vaatamisi. Kristofer oli osav draamameister.

Kristofer: Isa on optimist, kogu aeg ütleb: teeme ära! Ta peab välja nägema nagu alfa, et emmet oma hullude plaanidega kaasa saada.

Merlin: Sain teada, et Arturil on arvestatav töövõime ja ta ei tee sellest kunagi suurt numbrit, vaid võtab asja kätte. Äge meheks kasvamise protsess! Robin oli filmimise ajal veel eelkoolilaps ja üllatas sellega, et väga tugeva motivatsiooni abil saab ületada hirme. Ta kartis varem kõrgust, aga korstna lammutamisel oli vaja katusele ronida. 

Kristoferi kohta õppisin, et kui muul ajal võib ta käia närvidele sellega, et ei tee, mida palutakse, siis kriisiolukorras raalib tema aju kiiresti, et tuleb käed külge panna.

Et Andres oskab oma kätega kõike luua, selles olen 20 aasta jooksul veendunud, aga kui suure osa ta tegi veel kaasprodutsendina! 

Tähtis on seegi, et õppisime intervjuudes täislausetega väljenduma. Näitasin koolis viiendale klassile katkendit intervjuudest ja kasutasin seda õppematerjalina. 

Andres: Kui mul oli vaja meestetöid tehes paarimeest, võtsin alati Arturi appi. Kui mina möllasin väljas, oli rasketehnika roolis Artur. Tema rahulikkusele ja kindlameelsusele on hea toetuda. 

Kristofer proovib alati uusi hullusi. Näiteks lugu, mis saatesse ei läinud: bensiiniga lõkke süütamine. See oli paha mõte ja läks veidi vussi. Ta oli tark poiss, tegi juuksed märjaks, aga põlv sai natuke kõrvetada. Oli tulekera sees ja nuttis kahe asja pärast: et ei saanud seda videosse ja et lõke ei jäänud põlema. Täielik macho! Tema teravkeelsusest sündis suur osa saatest, vahel tundsin ka tsensuurivajadust. Kardan ühiskonna tühistamiskultuuri – mõni tema väga must nali võib jääda kellelegi jalgu.

Robin oligi saates päriselt laps, ajas oma rida. Oksi vedades pandi ta laaduri rooli, laulis „Pedrot“ ja tal oli äge. Väga meeldis talle maja lammutada.

Suuremad poisid said tehnika paremini käppa kui Merlin. Et naine on visa ja tuleb minu hullustega kaasa, teadsin juba varem, aga kui ta hakkas traktoriroolist saatma sõbrannadele selfisid, kuidas ta heina pressib, sain aru, et midagi tema sees on muutunud. Varem oli ta maaelu suhtes skeptiline.

Avastasin veel, et kui meil oli väga raske võtteperiood, oli perel oluliselt vähem tülisid kui tänavu suvel, mil pinge maas.

Mis töö sai kõige paremini selgeks?

Kristofer: Masinatega sõitmine.

Robin: Lammutamine. Oli väga hea ka Avanti tõstukiga sõita.

Artur: Kopaga kaevamine.

Merlin: Värvimine! Tehnikani ma liiga palju ei jõudnud, sest meil oli eesmärk töid tehes lapsi õpetada.

Andres: Produtsenditöö – mida on võtteplatsile vaja, mis hetkel filmida. See on teadlik projektijuhtimine. Vaatajale jäi mulje, et tegime ühe korra heina. Tegelikult neljas jaos, sest telekaameratega on protsess märksa keerukam.

Poisid nihelevad, liikumispausiks teevad Andres ja poisid 25 kätekõverdust.

Mida üldse ei tahaks enam teha?

Artur: Värvida!

Kristofer: Elada konteineris, eriti tavalises, kus pole soojustust.

Robin: Põletasime plokkhaaval heinamaja. Ei tahaks, et jalg saab kõrvetada.

Artur selgitab: „Põletasime heinamaja ära. Heina ei õnnestunud maha müüa. Siis nägime ühte meest traktoriga põllul heina niitmas. Tuli välja, et ta oleks kogu meie heina ära ostnud.“

Merlin: Kuivkäimlas käia.

Andres: Filmima hakates oli paari saate jagu plaane, aga ei teadnud, et hakkame maja tõstma, sügisel ehitama. Niimoodi rihmaks tõmmata enam ei taha.

Kas on hetki, mida on tagantjärele piinlik vaadata?

Poistel pole piinlikke hetki olnud. Robinile siiski ei meeldinud enda häält kuulda.

Merlin: Mõni tülihõnguline episood lõigati reklaami jaoks välja ja näidati seda korduvalt.

Andres: Oli teadlik otsus, et me tülisid välja ei lõika. Et ma olen kandiline ja aeg-ajalt nõme, sellega olen leppinud. Aga kui andsin palava ilmaga intervjuud lühikestes pükstes, sain vaadates aru, et ma ei ole lühkarimodell.

Kui tehakse taas ettepanek filmimiseks, mida vastate?

Kristofer: Ainult siis, kui saan enda tuba remontida, ja nii, nagu mina tahan, mitte nagu vanemad tahavad.

Robin: Mul kama kaks, mida tehakse.

Artur: Olen nõus.

Merlin: Mul on kahetised tunded. See oli hindamatu kogemus ja õppetund. Kui tervikpilti vaadata, oleksin nõus. Nüüd juba tean, mille ees hirmu tunda. Enne ma ei teadnud, millesse end mässin. Aga mõnes mõttes ei taha ka, sest tean, kui suur eneseületus see on. Isegi siis, kui planeerida, on töid hästi palju.

Vaatan tõsielusarju nüüd hoopis teise pilguga. Et kanal saaks saadet müüa, on vaja sisu. Maja tõstmine oli meie tippsaade. See oli nii sõge, et seda enam ei ületa!

Andres: Põhimõtteliselt olen nõus, aga sõltub sellest, mis on peaeesmärk. Kui kommertsi toota, siis see ei pane mind liigutama. Saates peab olema väärtus, mis jääb kajama. Esimene kord tahtsime teha sellepärast, et pakkuda poistele kogemust, mida muidu ei saa. 

Ei tea muidugi, mida telekanal arvab. Kantar Emori uuringus oli meil kõrgeim koht ühel nädalal Eesti telesaadete pingereas 18. ja Kanal 2 saadetest olime kuuendal kohal.

“Et naine on visa ja tuleb minu hullustega kaasa, teadsin ka varem, aga kui ta hakkas traktoriroolist saatma sõbrannadele selfisid, kuidas ta heina pressib, sain aru, et midagi tema sees on muutunud.

Andres

Saates leiab korduvalt käsitlemist ka usuteema. Teie pere kuulub kogudusse. Merlin töötab Tartu kristlikus põhikoolis klassiõpetajana, Robin ja Artur õpivad samas. Kogudusekaaslastest oli suur abi ka ehitustöödel. Kuivõrd aitab elus usk kõrgemasse jõusse?

Andres: Usk on aidanud inimene olla. Ei oska öelda, kuivõrd on materiaalses maailmas usust abi olnud. Inimesed saavad oma asjad korda ka ilma, et oleksid usklikud. Aga tihtipeale puudub nende hinges rahu või on inimeseks olemise plaanis midagi ikkagi katki. Minul on usk aidanud heas mõttes kuivast füüsikust inimeseks saada.

Merlin: Tuttavad on küsinud, kas meie ööpäevas on rohkem kui 24 tundi. See on müstiline jõud, mille usust saad. Jumal on meie elu palju korrigeerinud. Usk annab elule suurema eesmärgi, sa lihtsalt ei rabele hommikust õhtuni. Aitab keha ja vaimu tasakaalus hoida ja fookust seada.

Andres: Saateperioodil oli kokkulepe, et pühapäevane kirikuskäik ära ei jää. See hoidis meid joone peal. Oli ka imelisi õnnestumisi. Juhuseid, mis viisid eduni. Palju sai tehtud usu (ja mitte ainult ristiusu) pealt.

Võtteperioodil püsisid ka lapsed koolis üllatavalt rea peal. Kui vanemad olid vähem olemas, tulid nad paremini toime.

“See oli hindamatu kogemus ja õppetund.

Merlin

Kas lastekaitse ei löönud kammi turja? 

Andres: Täiskasvanuks ei saada nipsust üleöö. See on pidev protsess. Olen seda alati rääkinud, ka presidendi roosiaias (Andres Juur sai 2022. aastal presidendi noore haridustegelase preemia – S. P.). Olin valmis, et läheb löömaks, õnneks seda ei juhtunud.

Mõtlesin, et kui keegi kallale tuleb, ongi see vesi minu veskile, sest ühiskonnas tekib dialoog. 

Praegu ju keelati korraks alla 18-aastastel töötamine, aga õnneks muudeti see otsus ära. Inimeseks kasvamisel on oluline, et vastutust tekib ajapikku juurde. 

Mismoodi eelmisi jõule tähistasite? Mida soovite jõuluvanalt?

Andres: Mina ehitasin eelmisel aastal jõulude ajal talumajas vannituba.

Merlin: Mina käisin jõululaupäeval Arturiga Riias kraanikaussi ostmas. Kuulasime kristlikust raadiost jumalateenistust, arutasime elu üle ja sõime Läti Ikeas hommikusööki. Siis tulime kiiresti tagasi, et minu emaga jõuluteenistusele minna. 

Kristofer: Meie käisime emaga eelmisel päeval Tallinnas Ikeas.

Robin: Saatsin jõuluvanale kirja, et soovin robotkoera, mida oli piiratud koguses. 

Tahaks drooni, millel on kaamera.

Kristofer ja Artur: Tahaks võimsamat graafikakaarti, drooni.

Merlin: Jõulud on eelkõige perega koos olemise aeg. Teeme, nagu jõudu ja jaksu on. 

Andres: Oleme Merliniga suurepärased sooritajad ja kehvad elunautijad, püüame seda sel aastal parandada.