• Eesti ühes väikseimas, Unipiha algkoolis õpib vaid kuus last, kuid sealne huviharidus annab silmad ette mõnelegi suurele koolile. Tegutseda saab teadus-, robootika-, pilli-, lugemisrõõmu, liikumisrõõmu ja draamaõppe ringis, välja antakse isegi oma ajalehte.

Esimeses klassis on praegu kaks, kolmandas neli last. Õpitakse liitklassis. Õpetaja Marju Rebane, kes täidab ka koolijuhi kohustusi, õpetab põhiaineid: eesti keelt, matemaatikat, inglise keelt, loodus- ja inimeseõpetust. Liikumis- ja kunstitunde annab Anari Kroon, muusikaõpetaja on Nõo muusikakooli direktor Kätlin Virgo. Jaanuaris asub ametisse abiõpetaja.

Koolis on ka majahoidja, kelle ülesanne on klassituba igaks hommikuks soojaks saada.

„Väikese kooli pluss on individuaalne lähenemine – sügavuti sisuline õppimine,“ lausub Marju Rebane. „Õpime aineteadmisi ja kohandame neid pärisellu. Meil jagub selleks aega. Jõuame läbi mängida probleemolukordi ja arutleda, kuulata arvamusi, olla õues, teha õppekäike.“

Igaüks tegutseb omas rütmis. Lapsed kohanevad kiiresti, sest õpetaja teab igaühe eripära. Nad võtavad reeglid omaks ning järgivad neid. Nii sujub koostöö hästi.

Õpetaja Marju Rebane soovib, et lisaks aineteadmistele saaks igaüks selgeks, kuidas õppimine üldse toimub. 

„Kui laps tuleb esimesse klassi, pole tal veel õpioskused välja kujunenud. Kasutame mitmesuguseid meetodeid õppimise toetamiseks,“ räägib Rebane. „Põnev on jälgida, kuidas väike inimene tuleb kooli oma hoiakutega, justkui teisest maailmast. Kui kõrge on ta enesehinnang ja millised on ootused koolile! Varsti kohaneb ta uue rütmiga. Väga mõnus on õpetada, kui lapsed on omandanud õppimisoskuse.

Väikeses koolis ongi lapsel hea õppida, õpetajal hea õpetada, vanematega suhelda. Meil ei ole koolikiusamist, telefonidega probleeme.“

Õpilased oma koolist:

“Siin saab sõbraks! Paul Kaplinski

“See kool on väike, siin on palju matku ja saab kanuudega sõita ning loodusesse minna. Mina ootan lapsi. Lilian Kaplinski

“Ma väga ei tahaks teise kooli. Karl-Markus Merilo

“Siin koolis on rahulik ja head sõbrad. Robin Friedrichson

“Siin on rahulik – õppima peab, aga muidu on kodune. Adelle Teesaar

Aineteadmisi mitmekesistatakse huviringide tegevusega. Juhendajad on leitud ka robootika- ja teadusringidele. Lapsed harjutavad koolilehte lugude kirjutamist ja saavad isegi kooli külastavatelt kirjanikelt näpunäiteid. Pilliringis valmistutakse rahvusvaheliseks Baltika festivaliks.

Koolimaja asub Tartust paarikümne kilomeetri kaugusel maalilise Pangodi järve kaldal. Saab kanuusõitu õppida ja talvel uisutada. Õuesõppeks ei peagi muud tegema, kui uksest välja astuma, aga iga kuu on mitu õppekäiku ka kaugematesse kohtadesse. Läbi aegade on kaasa löödud rahvusvahelistes projektides. Äsja lõppes näiteks ilmavaatlusprojekt.

Tõeline kogukond

Suurtes linnades pingutatakse kogukonnakoolide loomise nimel. Unipihal on olnud kogukondlik vaim ja tegutsetud koos aastakümneid. Inimesed ei tule sunnitult kokku, vaid aitavad ja tegutsevad vabast tahtest, et lastel oleks hea õppida ja kool püsiks.

„Ümbruskonna inimestele on meie koolimaja väga tähtis,“ lausub Marju Rebane. „Ka siis, kui oma lapsed on kooli ammu lõpetanud, on kool kohalikele oluline. Nad teevad meiega koostööd, elavad kaasa, tulevad talgutele. Suvel soojustasime pööningut, korrastasime õue. See annab töötajatele enesekindlust ja motiveerib neid edasi toimetama. Kollektiiv on ju väike, me ei suudaks üksi suurt midagi ära teha. Ka vallaga on koostöö olnud väga hea, meid on ikka toetatud.“

Hiljuti oli abiõpetaja konkurss. Soovi avaldas kümme inimest. Kõik kvalifitseeritud õpetajad, kes mainisid, et väike maakool inspireerib.

„Võtaks heal meelel kõik tööle,“ lausub Marju Rebane. „Unipiha koolil ongi läinud väga hästi. Kool on olnud siin aastakümneid, on palju õppijaid olnud. Väga südantsoojendav oli näha, kui palju vilistlasi kooli 330. aastapäeva puhul kokku tuli. Neile on kool väga armas. Usun, et ka tänased õppijad tunnevad ennast hästi ja traditsioon püsib.“

Muret teeb siiski laste väike arv. Ideaalis võiks algkoolis olla kõik klassid, ütleb Marju Rebane. Ka liitklassi on tõhusam moodustada esimesest ja teisest ning kolmandast ja neljandast klassist. Sügisesel arenguvestlusel tõidki vanemad ainsa murekohana esile laste arvu kahanemise. Nad tunnevad ärevust. 

“Väikeses koolis on lapsel hea õppida, õpetajal hea õpetada ja vanematega suhelda.

„Lapsi on väheks jäänud ning osa vanemate hirm on, et kool pannakse kinni ja lapsed peavad mujale õppima minema,“ nendib Marju Rebane. Viimastel aastatel on üle Eesti olnud palju negatiivseid näiteid väikekoolide sulgemisest ja see süvendab kartust.

Nagu Bullerby

„Väga loodan, et kool ikka jääb,“ ütleb ka Lauris Kaplinski, kelle poegPaul õpib kolmandas ja tütar Lilian esimeses klassis. „Elame koolist 700 meetri kaugusel, lapsed saavad mugavalt koolis käia, ei pea neid vedama.“ 

Kaplinskite perel oli Pangodis suvituskoht ja Lauris avastas juba aastate eest, et järve kaldal on kool, kus õues on tahvel ja pingid. Talle assotsieerus see Astrid Lindgreni Bullerby kooliga.

„Oli unistus, et saaks oma lapsed siia panna,“ ütleb Kaplinski. Mõne aasta eest koliski pere maale elama. 

„Väikse kooli eelis on personaalne lähenemine,“ lausub Kaplinski. „Ka Waldorfi koolides on sama, aga polegi vaja peent pedagoogikateadust – kui õpetajal on aega lapse jaoks ja lapsel õpetaja jaoks, tuleb kõik iseenesest. Unipiha on tavalise programmiga kool. Aga lapsed saavad siin kõike ise teha ja kanda tehtu eest ka vastutust. Käivad paadiga järvel sõitmas. Kui linnakoolis veele mindaks, oleks vaja 15 täiskasvanut 30 lapse peale!“

Kaplinskite perele meeldib, et kool on nagu üks suur pere ja kogukonnakeskus, kust on pidevalt põhjust läbi astuda. Isadepäeval restaureeriti üheskoos toole, nüüd oli jõulumaa. Toimuvad laadad, talgud, peod. 

„Kambja vald on rikas, loodame, et vald paneb õla alla ja saame ka koolimaja voodri ära vahetada,“ ütleb Kaplinski, kelle peres on lähiaastail veel kaks last kooli tulemas. 

„Aga oma lastega me kooli ära ei täida, vaja on ka teiste panust. Siia ehitatakse uusi maju. Ühel hetkel tuleb perre koer ja siis lapsed ka,“ loodab Kaplinski.

Leila Meriloo, kestöötab Tõrvandi koolis õpetajana, viis algul poja samasse kooli esimesse klassi. Aga klass oli suur ja peagi soovitati ATH-diagnoosiga lapsele rahulikumat keskkonda.

„Ta ongi Unipiha koolis rahulikumaks muutunud, tahab iga päev kooli tulla, räägib rõõmsalt, mida koolis teeb,“ lausub Leila Meriloo. Palju on käelist tegevust ja nüüd on pojal uus huvi – ta teeb ka vahetunnis omal soovil käsitööd.

Meriloo on paar korda osalenud ühisel hommikuvõimlemisel ja näinud, et päeva aktiivne algus annab hea stardi.

„ATH-laste puhul mõjub kas või lühike kehaline aktiivsus keskendumisvõimele hästi,“ ütleb ta. „Nägin, kuidas lapsel, kes hommikul oli veidi mossis, oli võimlemise järel hoopis teine olek.“

Meriloo sõnul võib laps segadusse sattuda ka keset kaubanduskeskuse melu, aga Unipiha kooli ümber on ainult ilus loodus ja igal vahetunnil võib õue minna.  

Poeg on tähele pannud, mida kolmandikud liitklassi tunnis teevad, ja see on arendav.

Teraapiline autosõit

Meriloo naudib ka aega, mil nad pojaga autos kooli ja tagasi sõidavad. Kui kodus võib juhtuda, et vanematel pole aega õhtul lapse muljeid kuulata, siis autos saab kogu koolipäeva läbi arutada ja rääkida ka sellest, mis ees ootamas. 

„Kui ta mõnda tegevust ei ootagi, siis arutame, kuidas see meeldivamaks muuta, ja pärast tuleb koduteel välja, et lapsele meeldis see väga. ATH lapsed kardavad uut, aga on pärast väga tänulikud, kui on saanud seda kogeda,“ räägib Meriloo.

Ema saab koduteel ülevaate ka sellest, kus kooliga käidi, ja soovituse samu asju perega ette võtta. Näiteks minna koos vanaemaga Elva leivakotta või Tartu loodusmajja. Igasse nädalasse jagub vahvaid tegevusi. 

“Meie kool sobib lastele, kes väsivad kärarikkast keskkonnast ja keda suur müra ärevaks muudab. Neil on siin mõnus ja kodune.

„Kooli kokk uuris, kuidas minu lapsega paremini sidet luua. Rääkisime ATH-lastest ja tal ongi tekkinud mu pojaga tore side,“ kiidab Meriloo.

„Meie kool sobib lastele, kes väsivad kärarikkast keskkonnast ja keda suur müra ärevaks muudab. Neil on siin mõnus ja kodune,“ ütleb Marju Rebane. „Kuigi oleme väike kool, ei tee me õpetamise kvaliteedis allahindlust. Inimesed panustavad südamega.“

Marju Rebane töötab Unipiha koolis teist aastat. Varem oli ta ametis Valga muuseumis ja õpetas eesti keelt teise keelena Valga Priimetsa koolis. Kui oma lapsed kasvasid suureks ja liikusid Tartu poole, otsustas temagi elukohta vahetada ja oli õnnelik, et osutus tööle kandideerides väljavalituks.

Marju Rebasel oli õnne alustada tööd Eha Jakobsoni kõrval, kes oli ligi 40 aastat koos abikaasa Lembit Jakobsoniga Unipiha kooli süda ja „kaubamärk“. Sellest sügisest siirdus Eha Jakobson pensionile.

„Nende panus kooliellu on hindamatu, tõelised õpetajad ja kogukonna hinged,“ lausub Marju Rebane ja osutab kooli õuele paigaldatud pingile, mis pühendatud Eha ja Lembit Jakobsonile ning aastail 1946–1986 koolis töötanud teisele paarile – Endla ja Karl Salmistule.

Unipiha kool asub praeguses kohas, endises karjamõisas alates 1946. aastast. Kooli ajalugu ulatub aga 330 aasta taha, kui piirkonna lapsi õpetas Forseliuse tuntuim õpilane Ignatsi Jaak.

Marju Rebane loodab, et kooli tuleb lapsi juurde ja väärikas ajalugu jätkub.

---

Eesti väikseimad koolid (õpilaste arv)

Prangli põhikool 6

Unipiha algkool 6

Mustjala kool 7

Kihelkonna kool 8

Laimjala kool 9

Ruhnu põhikool 9