• Hugo Treffneri gümnaasiumi religiooniloo õpetaja Toomas Jürgenstein räägib, et tema jaoks on jõulud dialoogi aeg, millal teisi kuulata ja vajadusel enda hoiakuid kohendada. Usunditel on tema sõnul üksjagu ühisosa, mida tuleks rohkem rõhutada. Paraku levivad enim just äärmuste valjult välja hõigatud lihtsad ja primitiivsed sõnumid, mis kutsuvad üles dialoogi hoopis hülgama.

Toomas Jürgenstein sattus religiooniloo õpetaja ametikohale juba ligi 30 aastat tagasi juhuse tahtel. Ühe õpetaja haigestumise tõttu kutsuti ta 1996. aasta kevadel ehk keset õppeaastat Treffneri kooli asendusõpetajaks. „Aga ajutine kipubki ju kõige püsivam olema,“ naerab ta. „Kuidagi on juhtunud nii, et minu klassiruum asub teise korruse selles tiivas, kus saan aknast vaadata otse Tartu Jaani kiriku altarisse. See on kokkusattumus, mida alati hinnanud olen.“

30 aastat tagasi ei osanud ta enda sõnul veel usundeid ümbritsevat tervikpilti näha ja mõistagi oli ka kogemusi vähem. Nii toob ta välja, et kuigi õpetas budismi ja hinduismi suure hoole ja elevusega, ei olnud ta siis veel ise nende sünnimaal käinud. „Ilmselt ei osanud ma kuigi hästi ka paralleele tuua ja õpetasin usundeid kui eraldiseisvaid silotorne. Usundid on tegelikult nii ideede kui ka tekke koha pealt omavahel küllalt tihedalt seotud,“ räägib ta. 

Kuidas õpilased usundiõpetusse suhtuvad, on see 30 aasta jooksul muutunud?

Mulle endale tundub, et see, kuidas õpilased usundiõpetust vastu võtavad või kui palju nad selle vastu huvi tunnevad, selle aja jooksul kuigi palju muutunud ei ole. Alati on olnud kindlate veendumustega noori, kellega esialgu usundite üle lihtne arutleda ei ole. Kui töö juba käima läheb, kõik enamasti sujub. Olen kindlasti õppinud ka paremini küsimusi esitama ja õpilasi kaasama. 

“Äärmused teevad sageli kõige valjemat häält. Nende sõnumid on lihtsasti hoomatavad ja äreval ajal levivad need kiiresti, nakatades päris paljusid.

Neid, kes on kindlalt seotud mõne kogudusega ja end usklikuks peavad, on alla kümne protsendi, aga selles vanuses on see normaalne, sest õpilased ongi otsijad. Peaasi et huvi usuteema ja maailma vastu ei kaoks. Kool on üks peamisi kohti, kus seda huvi saab nii väljendada kui toita. Usundiõpetus võimaldab meil aru saada, miks inimesed käituvad vahel nii, nagu nad seda teevad.

Mulle tundub, et aeg-ajalt on skeptikutel õppeainega isegi natuke lihtsam haakuda, sest nende eelhoiak on ühtaegu avatud ja kriitiline. Õpilaste vaateid ma kunagi eelnevalt ei küsi ja küsitlused, mida teeme, on anonüümsed. Mõne õpilase kohta saan alles viimasel kooliaastal teada, et tal on väga selged ja sügavad veendumused, kuid enamasti see paistab ikkagi kiiresti välja. 

Huvitaval kombel ütles 2001/2002. õppeaastal väga palju õpilasi, et nad usuvad kõrgematesse jõududesse, nüüd kuuleb seda vähem. Rahvaloenduse andmetel on nn uskujate protsent Eestis 30, maailmas aga 85 kandis. 

Seitse sajandit ristiusku ei suutnud eestlasi veenda?

Eestlasel on suur soov olla loodusega kontaktis, ta tunneb aukartust looduse ees – see kajastab tõesti meie sajanditetagust maailmavaadet. Leidub ka sümpaatseid sümbioose, näiteks Lõuna-Eestis levinud ristipuu komme näeb ette, et kui matuserong surnuaia poole liigub, lõigatakse puusse rist – et lahkunu surnuaiast kodukäijaks ei tuleks. See on hea näide sellest, kuidas kaks usku on omavahel kontakti leidnud. 

Teistpidi jääb mulje, et seda ühisosa tahetakse üha vähem leida.

Religioonides on tihti nii, et kõige suurem vaenlane on kõige lähedasem usk. Väga hiljutised uudised selle kohta, kuidas Rooma paavst ja Konstantinoopoli patriarh omavahel üha enam ühist keelt otsivad ja ka leiavad, annab aga lootust. Olen neli korda Nepalis viibinud ja tean, kuidas ka hinduism ja budism üksteist mõjutavad ja täiendavad. Seetõttu võime öelda, et kokkupuuteid ikka jagub. Maailmas on aga paraku nii, et äärmused teevad sageli kõige valjemat häält. Nende sõnumid on lihtsasti hoomatavad ja äreval ajal levivad need kiiresti, nakatades päris paljusid. 

Budism ja hinduism paistavad teile väga sümpaatsed olema. Kas on nii?

Ma möönan, et kui ma kunagi arvasin, et tunnen budismi, siis üha enam saan aru, et ega ikka tunne küll. Et tänapäeva maailma ja inimesi tajuda, on aga budismi tekstid väga head. Budism õpetab ka, et religioon ei pea tingimata olema seotud jumalatega. Neid on ka budismis palju, kuid nende olemasolul ei ole erilist tähendust. Pigem on nad kõrvaltegelased. 

Kui mõni õpilane pöördub teie poole tuntud küsimusega, miks jumala nimel nii palju õudusi korda saadetakse ja miks jumal laseb nendel juhtuda, siis kuidas vastate?

See on igihaljas küsimus, et kui jumal on väidetavalt hea ja õiglane, siis miks ta valu lubab. Konkreetset vastust ei ole sellele ka minul. Poola juurtega religioonifilosoof Leszek Kolakowski on öelnud, et kui räägime jumalast, ei tea me, millest või kellest me räägime. Nii ütlen ka mina, et me ei tea. Kurjus võib olla tekitatud inimeste, aga ka looduse poolt. 1755. aasta Lissaboni maavärinas varises pühakutepäeva palvuse ajal kokku mitukümmend kirikut, tappes tuhandeid inimesi. Mul ei ole väga head vastust küsimusele, miks niisugused asjad sünnivad. Budismis näiteks ongi esimene tõde see, et selline kannatus on elu osa. Kristluse puhul on jumal inimestega kannatuses solidaarne. 

Kuidas õpilased üksteise usku suhtuvad?

Minu kogemus piirdub suuresti Treffneriga, kus on ainult gümnaasium, aga mina ei näe, et kellegi usk tekitaks teistele probleemi. Minu õpilaste seas on olnud ka Jehoova tunnistajaid, kellele vahel ühte ja teist ette heidetake, aga üldiselt ollakse kõigi vastu mõistev. Ma väga armastan dialoogi ja see leiab aset ainult siis, kui kaks inimest mõne probleemi üle arutledes ei tea, millisel seisukohal nad vestluse lõpus on. Nad kuulavad teist poolt ja tolle väga heade argumentide peale on nõus oma vaateid muutma. Mulle selline avatud lähenemine meeldib, sest kui inimene teab, mis seisukohal ta dialoogi lõpus on, ei ole tegemist dialoogi, vaid kahe monoloogiga. 

Kui palju paneb muretsema see, et olgu poliitika või religioon, paljusid inimesi ei huvita enam faktid ega vettpidavad argumendid – nad ei kavatsegi oma arvamust muuta?

See paneb muretsema, aga see on ajastu märk ja ajastud muutuvad. Kui usundiajalukku vaadata, siis seal on kõik tajutav lainetena: rahulikumad vaated vahetuvad teatud aja tagant äärmuslikega ja vastupidi. Küll aga ei ole religioonis näiteks 30 või 40 aastat mingi aeg. 

“See, mida Kirill sõjast räägib, on õigeusu õpetuse vastu ja teeb temast ebaadekvaatse patriarhi.

Aastal 1054 panid katoliiklaste ja õigeusklike juhid teineteise vande alla, mõtlesid siis peaaegu tuhat aastat, kuni said aru, et see ei olnud ikka õige, ja võtsid vande maha. See on hea näide sellest, et religioonis võtavad asjad aega. Seega tulevad ka sallivamad ajad, mil otsitakse teineteisemõistmist. On vaja lihtsalt oodata. 

Islam on kristlusest ligi 600 aastat noorem usk. Millises arenguetapis islam praegu viibib? 

Islam on nii suur, moslemite hulk läheneb juba kahele miljardile. Mulle endale tundub, et islami puhul tõstetakse sageli esile nähtusi, mida põhjustavad äärmused. Ma olin ise Afganistanis Nõukogude sõjaväes ja kuigi me linnas palju ei liikunud, mäletan võrreldes praeguse, Talibani võimu all olevaga seal hoopis teistsugust tänavapilti. Kabul oli populaarne hipide peatuspaik. Kahetsen senimaani väga, et ma enne USA juhitud vägede väljumist seal kas või korra uuesti ära ei käinud. 

Mulle meeldib Mahatma Gandhi arvamus, et usundeid tuleks hinnata parimate, mitte halvimate näidete põhjal. Siis saaksime aru nende tõelisest palest ja potentsiaalist. Peab lihtsalt lootma, et halvad ajad lähevad mööda ja tagasi tulevad need, mida kirjanik Khaled Hosseini oma raamatutes kirjeldab – kus näiteks burka kandmine pole naistele kohustuslik. Ma ikka usun, et see aeg tuleb, iseasi, kes meist seda näha saavad.

“Mulle meeldib Mahatma Gandhi arvamus, et usundeid tuleks hinnata parimate, mitte halvimate näidete põhjal.

Vene õigeusu kirikuid on eestlastel praegu raske vaadata, ilma et mõtted läheks sõja peale. Teisest küljest me ju mõistame, et seda usku hoitakse justkui pantvangis. Kuidas võiksime sellest praegu mõelda?

Eesti riik ei saa olla nõus sellega, et tema territooriumil toimetab usuline organisatsioon, mille juht on kuulutanud läänemaailmale välja püha sõja. Et riik selle tõttu teatud samme astub, on minu meelest igati korrektne. 

Saan aga aru ka sellest, et usku ei vahetata kergekäeliselt. Kui keegi nõuab liiga entusiastlikult mõne usu keelamist, toon selle näite, et tõenäoliselt kõige tuntum eestlane maailmas on Vene õigeusku. 

Olen küll õigeusu kiriku usujuhtidelt oodanud, et nad distantseeriksid end praegusest patriarhist aktiivsemalt. Oleksid teinud kas või ettepaneku külmutada temaga teadmata ajaks suhted. See, mida Kirill sõjast räägib, on õigeusu õpetuse vastu ja teeb temast ebaadekvaatse patriarhi, kelle ajal ei saa sidemed jätkuda. Võib isegi öelda, et tema sõnumid ja väljaütlemised on õigeusu suhtes ketserlikud. 

---

Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilaste usulised vaated