• Tallinna Ojakese lasteaia õpetajad osalesid alates 2024. aasta sügisest Erasmus+ projektis „Explore! Challenge! Express“, mis keskendus sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamisele lasteaias. Eesti projektipartnerid olid Rumeenia, Türgi ja Kreeka ning õppereisid neisse riikidesse toimusid 2025. aastal. Kokku sai kogemusi kaheksa lasteaednikku, igas riigis käisid eri inimesed. 

Ojakese lasteaia projektijuht Agnessa Jakobson ütleb, et kuna sotsiaal-emotsionaalseid oskusi on väga oluline õpetada maast madalast, aga sellele teemale on lasteaedades veel liiga vähe tähelepanu pööratud, soovisid nad projektis kaasa lüüa. „Meie lasteaias on küll tähtsal kohal väärtusõpetus ning lähtutakse „Kiusamisest vabaks“ programmi põhimõtetest, aga väga tähtis on seegi, et lapsed oskaksid oma tundeid ja emotsioone ära tunda ning piire paika panna, andes märku sellest, mis neile meeldib ja milline käitumine neile ei sobi,“ räägib Agnessa Jakobson. „Soovimegi integreerida sotsiaalsete oskuste ja emotsioonide õpet senisest veelgi rohkem lasteaia tegevustesse, mida saab teha mänguliselt ja igas valdkonnas. Kui saime teada, et meid on projekti valitud, koolitasime esimese asjana õpetajaid, et enne tegutsema hakkamist saaksid kõik teemast ühtmoodi aru.“

Emotsioonide õpe kunsti kaudu

Projektis osalejad said esimest korda kokku selle aasta jaanuaris Rumeenias, kus fookus oli laste sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamisel kunsti, muusika ja teatri kaudu.

Ojakese lasteaia õppejuhi Svetlana Agerova sõnul külastati väikeses Pascani linnakeses asuvat nelja rühmaga riiklikku lasteaeda. Sealsed õpetajad viisid koos lastega läbi kunstitegevusi ning näitasid tehnikaid ja võtteid, kuidas sotsiaal-emotsionaalseid oskusi toetada. „Lapsed tegutsesid väikestes gruppides ja olid üksteise suhtes väga sõbralikud ja abivalmis. Nad esitasid meile ka näidendi, ja oli näha, et kui keegi midagi unustas, siis teised aitasid. Iga tegevuse järel küsisid õpetajad lastelt, mis neile meeldis, ja palusid väljendada oma hinnangut ka emotikonide abil,“ meenutab Svetlana Agerova. 

Erilist muljet avaldas talle, millise hoolivuse ja armastusega lapsed ja õpetajad omavahel suhtlesid ja üksteisega arvestasid. „Just lasteaiaeas ongi kõige õigem aeg sotsiaal-emotsionaalseid oskusi õpetada,“ kinnitab Svetlana Agerova. „Selleks on vaja pädevaid õpetajaid, kes suudavad neid lastele edasi anda. Rumeenia õpetajad rääkisid, et toetuvad väga palju teaduspõhistele seisukohtadele ja materjalidele ning arutavad meeskonnas läbi, mida ja kuidas teha. Nägime, kuidas õpetajad aitasid tegevuste käigus lastel oma tunnetest aru saada ja nendega toime tulla. Kui lapsel tekib tugev emotsioon, nagu jonn või viha, tuleb sellele kohe reageerida. Üksteisega arvestada on väga oluline. 

Sarnaselt Eestiga on ka selles lasteaias kindel päevakava ja lähtutakse kaasavast haridusest. Muusika- ja liikumisõpetajat eraldi ei ole, kõiki tegevusi viivad läbi rühmaõpetajad. Meile näidati rütmika tegevust, mis toimus rühmaruumis. Lapsed istusid laudade taga ja koputasid õpetaja juhendamisel rütmi, kasutades selleks kive, kastanimune ja muud looduslikku materjali. Torkas silma, et Rumeenias austatakse väga oma kultuuri. Lapsed kandsid kogu meie sealoleku nädala jooksul lasteaias rahvariideid ja fuajees oli väljas vanade mänguasjade näitus.“

Loodus kui õpetaja

Türgis oli teemaks loodus kui õpetaja, räägib Agnessa Jakobson. „Käisime eralasteaias, kus iga päev algas joogatunniga, mis toimus õues nagu enamik tegevusi. Lapsed istusid ringis, igaüks oma matil, ning joogatund oli alati seotud ühe looga – näiteks viidi lapsed mõtterännakule randa, kus kõik liigutused ja emotsioonid seostusid lainete, laevade või mereelukatega.

Huvitavaid tegevusi nägime palju. Näiteks oli meil võimalus koos lastega mitmesuguste taimede – mustika-, peedi-, lehtkapsa-, kurkumi-, mooniõite või viljade mahlaga puuvillast rätikut värvida. Suure elamuse pakkus kõigile T-särgi disainimine. Lapsed asetasid valgele särgile lilleõisi ning toksisid läbi küpsetuspaberi haamriga nii kaua, kuni lilleõie mahl särgile põneva mustri jättis.“    

Agnessa Jakobsoni sõnul jäi Türgis silma, et lastel lubati looduses vabalt tegutseda ja seda ise avastada. „Vihmase ilmaga ehitasid lapsed lasteaia õuele porimänguväljaku ja porimaja. Kõigil neil olid jalas kummikud ja lasteaiast antud vihmapüksid. Õues oli muusikanurk, mis koosnes vanadest puu külge riputatud pottidest-pannidest, millega lapsed puulusikate abil muusikat tegid. Meile räägiti, et türklased armastavad väga lapsi, ning seda oli tunda ka lasteaias – lapsi peaaegu ei keelatud, neile anti palju vabadust ning nad olid väga avatud.“

Digivahendite võimalused

Kreekas külastati nii lasteaeda kui ka kooli, mis oligi üks õppeasutus. Teemaks olid digitaalsed emotsioonid, mitmesugused äpid ja robotid. Ojakese lasteaia rühmaõpetaja Olga Šaršunova ütleb, et lapsed esitasid koos õpetajatega BeeBotide abil muinasjutu, mis oli väga huvitav. Tema sõnul kavatsevad Kreekas nähtud äppe hakata kasutama ka meie õpetajad ning luua nende abil nii arendavaid mänge kui ka emotsioonidega seotud ülesandeid.

Näiteks oli ühes mängus olukord, et lapsel kukub jäätis maha. Laps pidi näitama, kuidas ta end seetõttu tunneb, ja vajutama Smart-tahvlil vastavale emotsioonile. Koolis tutvustati projektis osalejatele ka vanematele klassidele mõeldud robootikategevusi. Vastus küsimusele „Kuidas sa end tunned, kui kodutöö on jäänud tegemata?“ tuli õpilasel programmeerida robotisse, mis pidi sõitma laual õige emotsioonikaardi juurde.

Olga Šaršunova sõnul olid Kreeka õpetajad kõik suurepäraselt korraldanud ja planeerinud. „Olime seal nädal aega, kusjuures iga päev pakkus uusi elamusi,“ räägib ta. „Õpetajad olid väga toredad ning oli tunda, et neil on tugev meeskond. Lapsed olid sõbralikud ja elavad, tahtsid meiega kogu aeg suhelda ning kinkisid meile palju enda tehtud joonistusi. Vastuvõtt oli nii südamlik, et vahepeal tulid pisarad silma. Tunnen suurt uhkust, et meie lasteaed sellesse projekti valiti.“ 

Õpetaja lisab, et Kreeka ja Eesti lasteaia õpikeskkonda võrreldes tundub talle, et meil on mitmesuguseid materjale ja õppevahendeid rohkem. Samuti on meie õuealadel rohkem vahendeid ja atraktsioone, millega lapsed saavad tegutseda.

Lõimitud õpe rühmaruumis

Tallinna Ojakese lasteaed võõrustas projektipartnereid suvel. Eesti teema oli, kuidas integreerida sotsiaal-emotsionaalseid oskusi rühma õppetegevusse ehk õppimine rühmaruumis.

Olga Šaršunova räägib oma rühma näitel, et tunnete ja emotsioonide üle arutletakse lastega juba hommikuringis, küsides igalt lapselt, kuidas tal täna läheb ja milline tuju tal on. „Kuna meie lasteaias on suurema osa laste kodukeel vene keel, on kõik tegevused suunatud lisaks ka eesti keele õppimisele, et tunnetega seotud sõnavara selgeks saada. Kasutame palju abivahendeid: tundekaarte, videoid, roboteid ja mänge. Kõik tegevused lasteaias on integreeritud, õpetajad ei loo seoseid mitte ainult emotsioonide, vaid kõigi valdkondadega. Teeme kõike alati mängides, et lastel oleks õpetlik, huvitav ja põnev. Paljudesse tegevustesse kaasame ka vanemad, mis teeb lastele rõõmu ja tekitab turvatunnet.“

Olga Šaršunova rühm tegi külalistele ka näidistegevuse. „Alguses lugesid lapsed ühe luuletuse, siis kasutasime tundekaarte, kuhu integreerisime ka matemaatika, seejärel arutlesime lastega emotsioonide üle, millele järgnes mäng ja tants lillade karudega. Kutsusime ka oma külalised tantsima. Kõige lõpuks joonistasid lapsed koos külalistega oma emotsioone ja kinkisid neile omatehtud pildid. Õpetajatel valmis ühistööna ka üks mandala,“ räägib õpetaja.

Rühmaõpetajad esitlesid külalistele ka Eestis levinud „Kiusamisest vabaks“ ehk lillade karude projekti, mis oli nende jaoks uudne.

Millised erinevused võrreldes Eestiga silma torkasid?

Projektijuht Agnessa Jakobson toob välja, et Eestis on õppekava väga tihe: päeva jooksul on mitu tegevust, kõik kellaajaliselt paika pandud. Eestiga kõige sarnasem süsteem on tema sõnul Rumeenias. Türgis ja Kreekas olid lasteaiapäevad rahulikumad, seal toimus päeva jooksul enamasti üks tegevus ning pandi rohkem rõhku laste heaolule. 

Samuti jäi silma, et Eestis on lasteaiad kõige kauem avatud. Kui meil kestab lasteaiapäev õhtul kuue-seitsmeni, siis külastatud riikides suleti lasteaiad kell neli, aga suurem osa vanemaid tuli lapsele järele juba kell üks-kaks päeval. „Kreekas küsisingi õpetajatelt, mida teeb üksikema, kes käib täistööajaga tööl. Vastus oli, et lapsevanem peab ise lahenduse leidma. Sellist pilti, et kell viis pärastlõunal on veel 20 last rühmas, ei näinud me üheski riigis,“ räägib Agnessa Jakobson. Kui õpetaja aktiivne tööaeg lastega lõppeb, on ülejäänud aeg mõeldud õppetegevuste ettevalmistuseks, mida võib teha ka kodus. 

Mida projektis osalemine õpetajate töös muutis?

Agnessa Jakobsoni sõnul said õpetajad inspiratsiooni sotsiaal-emotsionaalsete oskuste teemat õppekasvatustöös rohkem kasutada. „Kui laps oskab oma emotsioone kontrollida, on ka konflikte laste vahel vähem. Selle asemel et kaaslast lüüa, tõugata või kaebama minna, mida lasteaias tihti ette tuleb, õpib laps oma tundeid ära tundma ja väljendama. Sotsiaal-emotsionaalsed oskused võtavad ära palju probleeme ka täiskasvanueas.“

Svetlana Agerova lisab, et sellised õppekäigud on hea võimalus näha, kuidas teistes riikides töö korraldatud on. „Usun, et muutus nii õpetajate suhtumine kui ka mõtteviis. Õpetajad saavad paremini aru, et oskus oma tunnetega toime tulla on elus vajalik, ja lõimivad seda tegevustesse veel rohkem. Kui rühmas midagi juhtub või mingi arusaamatus tekib, tuleb kohe tegutseda, mitte jääda sobivamat aega ootama. Tundekasvatusega tuleb tegeleda pidevalt ja jooksvalt ning kaasata ka vanemaid. Lapsevanemad tunnevad mõnikord muret, et laps käitub halvasti. Oleme vanemale soovitanud, et kuigi ta on töölt tulles väsinud, ei tohiks oma väsimust ja halba tuju lapse peal välja elada. Selle asemel et öelda lapsele: „Ära sega mind ja mine oma tuppa!“, võiks pakkuda: „Palun anna mulle viis minutit aega, joon tassi teed ja puhkan natuke, sina valmista niikaua mäng ette.“ Ka vanemad peavad oma mõtteviisi muutma.

Kindlasti peavad sotsiaal-emotsionaalseid oskusi arendama ka lasteaias töötavad täiskasvanud. Oluline on meeskonna hea koostöö, sest õpetajad, abiõpetajad, assistendid on kõik rühmas väga tähtsad inimesed. Oluline on oma kolleege mõista, toetada ja üksteisega arvestada.“