Tõhusaim viis vaimse tervise probleeme vähendada on keskenduda ennetusele. Kõige paremini saab seda teha keskkonnas, kus noored iga päev viibivad. Koolides saab näiteks arendada õpilaste sotsiaalseid ja enesekohaseid oskusi ning kujundada turvalist ja toetavat õpikeskkonda.

Tõhus ennetus vajab toimimiseks siiski laiemat süsteemi. Ennetuses on oluline roll ka kooli suhetel lapsevanemate, kohalike omavalitsuste, ennetusprogrammide arendajate, rahastajate ja paljude teiste osapooltega. Paraku ei ole meil seni olnud selget pilti sellest, kes täpselt sellesse võrgustikku kuuluvad, millised on eri asutuste rollid ning nendevahelised suhted.

Olukorra paremaks mõistmiseks kirjeldasime artiklis „Uncharted territory: system mapping of school-based mental health probleem prevention“ Eesti koolipõhise vaimse tervise probleemide ennetuse süsteemi. Selleks korraldasime töötoad, kus eri koolide õpetajad, tugispetsialistid ja juhtkonna liikmed kirjeldasid, kellega nad ennetuses kokku puutuvad ning suhteid nendega.

Millest Eesti ennetussüsteem koosneb?

Töötubades toodi välja 19 olulist osalist. Kooli kõige vahetumad partnerid olid lapse pere ja kohalikud spetsialistid (sh tervishoiu-, lastekaitse-, hariduse tugiteenuste). Ennetusprogrammide arendajad, riigiasutused või koolituste pakkujad paiknesid koolide igapäevatööst kaugemal, kuid olid siiski olulised näiteks ennetustööks vajalike materjalide ja koolituste saamiseks.

Mida süsteemikaart näitas?

Ilmnes mustreid, mis aitavad mõista, miks ennetus võib koolides kulgeda väga erinevalt.

• Rollid ja ülesanded on jaotunud paljude asjaosaliste vahel. Ennetusega seotud rolle täidab palju organisatsioone, kuid puudub keskne koordineerimine. See loob küll paindlikkust, kuid võib ka tähendada, et koolidel on keeruline aru saada, millistest allikatest abi otsida.
• Koostöö on, kuid selle tihedus ja kvaliteet varieeruvad. See, kui tihedad ja head on suhted näiteks lapsevanemate või lastekaitsega, erineb kooliti ning võib mõjutada ennetuse kvaliteeti. Mitmed koolid mainisid näiteks, et vajavad rohkem tuge just lapsevanematega suhtlemisel ja neile ennetustegevuste pakkumisel

Koolipsühholoog: „Meil on ka päris paljud programmid [õpilastele]. Aga me märkasime seda, et lapsevanemate koolitusi ja lapsevanemate toetamist on iga kool püüdnud või pusinud ise teha. Küll tellitakse veebikoolitusi ja siis on seal kolm lapsevanemat kohal …“

• Raha jõuab koolideni peamiselt omavalitsuse kaudu. See rahastus ei ole enamasti mõeldud aga konkreetselt tulemuslike ennetustegevuste tarbeks, mistõttu tuleb koolidel endal välja mõelda, kui palju ressursse ennetusse panustada ning mida täpsemalt teha.
• Materjali ja koolitusi pakuvad paljud organisatsioonid. See mitmekesisus tähendab valikuvõimalust, kuid võib kohati tekitada info üleküllust ja segadust.
• Ennetustegevuste läbimõeldud planeerimine osutub keeruliseks. Kuigi mitmete partneritega suheldi regulaarselt, kirjeldasid koolid, et koostöö oli enamasti suunatud konkreetsete olukordade lahendamisele. Ennetustegevusi planeeriti pigem väliseid partnereid kaasamata ning mõnikord osutus keeruliseks süsteemne koostöö ka kooli sees.

Õpetaja 1: „Ma mõtlen, et see sama õppekava, seal on kõik vaimse tervise teemad sees /…/ aga no lihtsalt tahaks ta sellise pilguga ära kaardistada, et kus need kohad tegelikult on ja kui palju nendele tähelepanu pööratakse, kui teadlikult seda tehakse.“
Õpetaja 2: „No vot ongi, et ei tehta teadlikult, selles ongi küsimus. Aga me teeme midagi ära, saame kuhugi jälle linnukese kirja. /…/. Aga just, et sa ei tee seda nagu teadlikult, sa ei räägi teistega läbi, mida teised teevad, eks ju.“

Kuidas seda teadmist kasutada?

Eesti koolipõhine vaimse tervise probleemide ennetus on mitmetahuline süsteem, milles osaleb nii kool kui ka laiem partnerite võrgustik. Süsteemikaardi loomine aitab kujundada ühist arusaama sellest, kuidas ennetus tegelikult toimib. Selline ülevaade võib olla kasulik nii poliitikakujundajatele kui kohalikele omavalitsustele ja koolidele, kes soovivad ennetustegevust teadlikumalt planeerida. Kaart loob aluse ka tulevastele uuringutele, mis aitaks täpsemalt hinnata süsteemi tugevusi ja arendamisvõimalusi.