• Minu sügav-sisim ja aina kasvav tunne ütleb mulle kogu aeg, et meie, õpetajate ülesanne on pakkuda, leida ja leiutada õpilastele „pärisasja“, päris elu. 

Kui mõne aasta eest arutati (mu suur lemmik Matthew Perry oli siis veel elus ja äkki see oligi tema mõte), et „Sõprade“ seriaali ei saaks selle kunagisel kujul enam teha, sest tänapäeva kangelased, kellega sarjasõber ühisosa leiab, istuksid küll kõrvuti diivanil, aga oleksid ära oma telefonides – skrolliksid, näitaks säält ehk üksteisele asjakesi –, siis nüüd jõulu eel, mil noored parajasti võrdlevad siin koolis „Tõe ja õiguse“ 2. osa ja „Wikmani poisse“, ma vaatan neid ja mõtlen, et praegusest ajast ka päris selliseid kooliromaane enam kirjutada ei annaks.

Annaks kirjutada teistmoodi, see peaks olema täis ajumäda ja lühisõnumi kodeeritud keelt ja teisi mikromeedia vorme, mida raske vahel haaratagi, suhtlust tehisintellektiga … Ja õpetajad: kõik need veidrikud ja hullukesed ja teejuhid ja … vanade juturaamatute õpetajad, tobenaljakatest või tüütutest armsate ja tarkadeni – mis on saanud neist? Noh, joodikõpetajaid enam ei ole (õnneks), on depressiivseid, on läbipõlenuid (aga eks oli vanastigi), on tuliseid entusiaste, see galerii on endiselt kirju, iseasi, kas suhestutakse nendega samamoodi nagu toona, see pole vist realistlikki, et oleks kuidagi „samamoodi“.

Luuleõhtud on vajalikud 

Tõsi, seeläbi olen ma justkui vana pessimistlik päss, sest on ju ka kolepalju pärishetki. On õhtutunnid sõpradega, on sündmused, on pärishetked. Jah, see koolielu … Ma mäletan, et olin noorena – ja olen vist kuidagi tänini – veidi pettunud ja solvunud, kui kirjanduskorüfeed ütlesid igasugu luuleõhtute otsa, et „kirjanduselu pole kirjandus“, justkui saaks noored asjadest valesti aru. 

“Olen kindel, et ühel hetkel on väga raske kui mitte võimatu ajus käivitada asju, mis jäid õigel arenguhetkel käivitamata.

Tänaseks on see pisut teistpidi pöördund, eriti luule mõttes on too „kirjanduselu“ ülivajalik. Suur jagu kirjutajaid-kuulajaid kasvab praegu luuleõhtutel, on aegu, mil luuletused leiavad rohkem kõrvu kui silmi, ja selles pole olemuslikult miskit väära, nõnda on see pigem alati olnudki. 

Sama on vist koolieluga. Ma tegelikult ise õpetajana muidugi tahaks nüüd, olles just nimelt too vana päss, et oleks oluline too sisu, et nood, kellega töötan ja asjatan, vajaksid ja neelaksid toda materjali, toda kirjandust, mida ma ämbritega kohale kannan, aga ei … nii see ei tööta. 

Tuleb meelde me saksa keele õpetaja, kadunud Toomas Toomra, kes ütles, et õpetada ei ole võimalik, saab ainult õppida. Õpetaja saab teed juhatada, pakkuda võimalusi, avada mingeid kanaleid, aga mitte kallata teadmisi kellegi pähe … Noh, võib ju läheneda ka kupjalikult, piitsutades-pragades, ja noist piitsutajatest-pragajatest on paljudel hiljem hää meel (harva kooli ajal), sest „laps vajab distsipliini ja rutiini“. Aga olemuslikult on õpetaja ikkagi teejuht me maises põrgus, Vergilius, ja õppida saab iga Dante oma rajal ikkagi ise.

Salasalvede avamine

Aga tagasi koolielu juurde. Sarnaselt kirjandussündmustega, kus lisaks „kõrvadega lugemisele“ toimub nii palju muud, kus mängib rolli sume või rahutu või veider-ärev atmosfäär, kõik need pisikesed viiped ja kontaktid maailma ja inimestega, on koolielu –, see, mis meelde jääb, kõik, mis on õppimise ümber – lõppeks olulisemagi kaaluga … 

Ei-ei, ma üldse ei taha eirata põhilist: olen täiesti kindel, et laste ja noorte ajus tuleb mingid programmid ja salasalved avada, et kui õpid noorena palju keeli, on järgmiseid kergem omandada, et matemaatikalahtrite käivitamiseks on vaja teha seda noorelt (tippmaletajate hulka ei jõua, kui sa pole lapsena noid süsteeme salvestanud), et kui ei loe palju raamatuid noorena läbi, ei kogune kunagi seda keelekapatsiteeti ja lauseehitusoskust jne. Olen täiesti kindel, et ühel hetkel on väga raske, kui mitte võimatu ajus käivitada asju, mis jäid õigel arenguhetkel käivitamata. 

“Mina adun toda tehisintellekti ikka olemuslikult vastase, vaenlasena, kelle tõrjumiseks tuleb pakkuda toda pärisasja.

Mitte, et ma elukestvasse õppesse ei usuks, ei-ei, ma ei mõelnud seda, elu lõpuni õppimine on kasulik igaühele, lihtsalt uute asjade käivitamine-kasutamine muutub vanemast peast palju aeglasemaks-raskemaks, sest aju arenedes ei pandud noid kohti (õigesti) käima.

Arno Tali, Indrek Paas, Jaak Sirkel … kõik mäletavad veidi ka seda, mida-kuidas nad õppisid, aga ärevam osa toimub tolle ümber. Jah, üks asi on muidugi see, et keegi ei loeks koolilugusid, mis lõputult kirjeldavad ainetunde, olgu need kui tahes markantsed ja õpetajad sääl veidramast veidramad … Harry Potteri tundidest saame me ka teada vaid noid põlevaid-põnevaid palakesi, mis muu narratiiviga haagivad ja juhatavad meid loo sisse peidetud võrgustikus millegi olulise juurde. 

„Meie loo“ loomine

Aga on paratamatu, et meie asjus süsteemi näha ihkav aju otsib korratust maailmast üles ikka just nood hetked, mis moodustavad „meie loo“, et nood mälukillud, mis paika loksuvad, kuuluvad justkui loomulikult iseenda loomise rituaali.

Ma ei ole kunagi lõpuni aru saanud playbox’ist, sest loova mootori käivitamise asemel – selle asemel et midagi ise ehitada-rajada, käima panna, üles leida endast – võtad sa olemasoleva kunsti ja kuidagi matkid-jäljendada seda. 

Võib-olla olen ebaõiglane olnud, sest kogu kunst on matkimine-jäljendamine, selle raja otsimine, mida sa ise salajas imetled. Aga, jah, kui meil Tabasalus playbox oli, siis (olin ise ajus just Mauruse ja Wikmani koolide juures) sain aru, et see on õpilastele oluline.

Kõik need korrad, kui ma näen neid teistsuguses olekus, väljaspool tunde, mis tunduvad lõputu võitlusena, et tuua neid „asja“, on nad teistmoodi kohal. 

“Olemuslikult on õpetaja me maises põrgus teejuht, õppida saab iga Dante oma rajal ikkagi ise.

Me kultuuriosakonna väljakujunenud väljasõidud, mis on küll alati tiheda graafiku ja programmiga, aga jätavad alati ka inimeseruumi, on kuidagi kohe nihkes, rohkem „päris“ kui päris tunnid, sest noored on kuidagi teistmoodi kohal. Ma ei tea lõpuni, päriselt, kas ja kui palju nad seejuures õpivad. Noh, lootus on, et aju ikka töötab sel hetkel ka, juba ärevuse ja mingi teises-kohas-olemise adrenaliini pärast, a võib-olla petan end. Samas on see nihe tost ülivajalikust rutiinist just see, mis meelde jääb, talletub, küsimusi esitab olemise, õppimise, inimeseks saamise kohta (justkui me juba ei olekski valmissätetega inimesed … aga ega tegelikult olegi).

Koolielu on koolis praegu tähtsamgi kui varem

Tulen tagasi selle neetud musta peegli juurde, selle pea poova, kõrinööriva telefoni juurde, mis neid näib alati kütkes hoidvat. Tulen tagasi purgist välja lastud tehisintellekti juurde, mida me kuidagi üritame sinna purki või vähemasti mingitesse raamidesse tagasi toppida, et ta poleks lihtsalt kerge väljapääsutee (mu vana sõber Reaali päevilt, kes on eluaeg arvutite maailmas sees olnud, leiab, et AI on ikkagi hää tööriist, et sellega annab palju keerukamaid ülesandeid lahendada, lihtsalt et … kas suurem jagu inimkonnast seda ka tõesti teeb). Noh, mina adun toda tehisintellekti ikka olemuslikult vastase, vaenlasena, kelle tõrjumiseks tuleb pakkuda toda pärisasja.

Mis on „päris“, muidugi, see on see küsimuste küsimus. Aga minu sügav-sisim ja aina kasvav tunne ütleb mulle kogu aeg, et meie ülesanne (meie = õpetajad, aga ka meie pole mingi ühtne ja üksmeelne hulk ega konglomeraat) on pakkuda, leida ja leiutada neile (õpilastele siis, kes ammugi pole üks hall ja ühtekasvand mass) toda „pärisasja“, päris elu. 

Et see eesmärk, see võitlus (isegi, kui ta minus ongi vahel ludiitlik, teistes õpetajates ju enamasti pole), et saaks ka tulevikus kunagi lugeda – kui lugemine peaks tulevikus veel asi olema – kooliromaane, peaks olema pärishetkede ja -asjade eest. 

Et koolielu ise (nagu kirjanduselu) on koolis praegu võib-olla tähtsamgi kui varem, sest varem oli ta lihtsalt loomulikult kohal, alati olemas ja me ei märganudki teda märgata või saati siis tänada … 

Nüüd tuleb inimesi kuidagi säält mustast nõiapeeglist välja aidata, ja seda saavad teha muidugi ainult pärisnõiad. Inimestel, teadagi, on elu igav. Haldjail hallivõitu. Nõiaelul sel on võlu … Me teame kõik, mis saab nõidadest, kes oma võlupeegli külge kinni jäävad ja ainult temalt vastuseid otsivad. Selle vastu saab abi ainult tollest, mis on päriselt, mis tundub nii elus ja tõeline, et meil ei teki pääs maatriksiparanoiat …