• Mil moel kasutada tehisaru Eesti koolis 2026. aastal? TI-hüppe programmijuht Piret Oppi rõhutab, et määrav pole tehisaru hulk ega „efekt“, vaid mõju õppimisele. 

Oppi jaoks on õppimine ja mõtlemine tihedalt seotud protsessid, mille tulemusel toimuvad ajus pikaajalised muutused. „Kui õppimise esilekutsumisel ei arvestata psüühika toimemehhanisme, siis õppimist ei toimu,“ lausus ta visioonikonverentsi „Tehisaru 2026“ vestlusringis. Tehisaru tulek haridusse on tema hinnangul pannud senisest rohkem küsima, kuidas õpetada nii, et õpilased päriselt õpiksid.

Oppi sõnul on seni fookus olnud pigem õppimise väljunditel – hinnetel, eksamitel, kodutöödel – ning sellel, kas töö on tehtud tehisaruga või ilma. Õppimist on käsitletud kui iseenesest toimivat nähtust. Nüüd tuleb jõuda ühisele arusaamisele, mis õppimine on, ning kuidas tehisaru ajastul tagada, et õpilased tahaksid ise õppida ja saaksid seda vajadusel tehisaru abiga teha nii, et tehisaru ei teeks õppetükki nende eest ära.

Õppimine enne tööriistu

Seepärast on Oppi toonud õpetajate tugiprogrammi keskmesse õppimisega tihedalt seotud teemad. Eesmärk on, et õpetajad arvestaksid õppimise alustalasid siis, kui nad otsustavad, kas ja mille eest hinnet panna, kas ja kuidas kodutöid anda ning mil moel käituda plagiaadikahtluse korral. „Ilma arusaamata õppimisest on raske teha sisuliselt põhjendatud otsuseid tehisaru kasutamise kohta,“ rõhutab ta.

“Tehisintellekti edukaks kasutamiseks koolis on otsustav koolijuhi roll.

Piret Oppi

Õpetajate tugiprogramm on üles ehitatud eestvedajate võrgustikule: gümnaasiumiosaga koolid said valida 1–3 õpetajat või haridustehnoloogi, kes osalevad igakuistel piirkondadevahelistel kohtumistel ning viivad aruteluteemad oma koolidesse. Selleks on loodud kavad, mille abil saab koolides arendada õpetajate koostöist õppimist õpiringide vormis ja arutada teemasid ühiselt ning süsteemselt. Oppi sõnul aitab see vältida olukorda, kus õpetaja jääb muutustega üksi.

Sisuliselt keskendutakse igal teisel kuul põhjalikult õppimist ja õpetamist puudutavatele küsimustele, mis on tehisaru tulekuga eriti teravad. „Näiteks arutleme, kuidas motiveerida õppijaid tahtma õppida seda, mida „peab“, kuidas õpetaja saab toetada tõhusamat õppimist (miks on oluline luua seoseid ja kuidas seda teha; miks meenutamine toetab õppimist; miks unustamine on normaalne ja isegi vajalik),“ selgitab ta. „Samuti käsitleme, miks segadusse sattumine, vead ning vastuolud õppimise seisukohast on olulised ning kuidas tehisaru abil soodustada vigade tegemist, segadusse sattumist ja nendest õppimist. Vaatame üle kohad, kus tehisaru võib õppimist takistada, ning otsime võimalusi, kus see saab seda toetada.“

Oppi juhib tähelepanu ka illusioonile – petlikule tundele, et õpitu on omandatud –, mida tehisaru loodud tekstide lugemine või kopeerimine võib tema hinnangul kergesti võimendada.

Tehisarukirjaoskus ja kooli kokkulepped

Kolmel kuul (detsember, veebruar ja aprill) keskendutakse otseselt tehisaru tundmaõppimisele: kuidas see toimib, mil moel seda efektiivselt kasutada ning milliseid eetilisi põhimõtteid järgida. Oppi sõnastab, et tehisintellekti kirjaoskus koosneb kolmest osast: teadmistest ja arusaamisest tehisarust, pedagoogilisest vaatest tehisarule ning eetikaga seotud teemadest, turvalisusest kuni vastutustundliku kasutamiseni. Alles seejärel saab õpetaja tema sõnul toetada ka õpilaste tehisaru kirjaoskust.

Lisaks kohtumistele on loodud materjale: Moodle’i kursus, lugemismaterjalid, õpiringide kavad ning YouTube’i kanal videotega. Oppi sõnul on materjali palju, kuid õpetajatel on keeruline leida aega seda koos läbi töötada ja ühiselt rakendatavaks vormida.

Õppeaasta lõpuks peaks iga kool Oppi hinnangul looma oma tehisaru kasutamise juhendi, mis tugineb omandatud teadmistele, oskustele ja hoiakutele ning selgitab, kus ja kuidas võivad õpilased tehisaru kasutada ning kus jookseb lubatu ja mittelubatu piir. Juhendi loomisse loodetakse kaasata ka õpilasi.

„Meie jaoks on väga oluline, et õpetajad ei jääks nende muutustega üksi,“ ütleb Oppi. Seetõttu peab ta oluliseks, et koolides toetataks õpetajate koostööd ning loodaks selleks vajalikud tingimused, näiteks ühine aeg aruteludeks ja õppimiseks. „Selle kõige eeldus on aga, et koolijuht mõistab oma rolli,“ lisab ta.

Koolijuht otsustab, kas uksest või aknast

Oppi sõnul on TI-hüppe kogemusest selgelt näha, et tehisintellekti mõtestatud ja edukaks kasutamiseks koolis on otsustav koolijuhi roll. „Koolijuht otsustab, kas õpetajad peavad uude maailma sisenema aknast ronides või saavad nad astuda sinna teadlikult ja toetatult läbi ukse,“ võtab ta teema kokku.

“Tehisaru tulek mõjub katalüsaatorina.

Ülle Matsin

Haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduspoliitika osakonna juhataja Ülle Matsini sõnul arvestatakse tehisaru mõjuteguriga üha läbivamalt ning mõeldakse läbi ka korralduslikke küsimusi: kuidas korraldada õpetamist ja õppimist tehisintellektipõhiste lahendustega, alates õpetamisprotsessist kuni eksamite korralduseni. „Tahame avada arutelu: mida ja miks me õpilastelt küsime ning mida on õppijatel tulevikus oluline demonstreerida teadmiste, oskuste ja hoiakutena. See on vundamendi juurde tagasipöördumine ja taas mõtestamine,“ lausub ta.

Matsini hinnangul mõjub tehisaru tulek katalüsaatorina: see toob kiiresti esile taotluse, mis dokumentides on sõnastatud, kuid hoiakute muutmine on pikk protsess. „Oleme aastaid rääkinud vajadusest pöörata tähelepanu metakognitsiooni oskustele, et õppija saaks oma õpioskust arendada ja mõista iseennast ning seda, kuidas ta tõhusalt õpib. Selleks tuleb võtta aega ja see peab olema prioriteet,“ rõhutab ta. Tehisaru tulek paneb õpetaja tema hinnangul olukorda, kus varem või hiljem mõistetakse, et teatud õpetamisvõtted ei ole otstarbekad ja mingist hetkest ka kahjustavad õpilast. „Siis muutuvad oluliseks juhtimisteemad: kuidas arendada õpetajate koostööd,“ lisab ta.

Riigikogu kultuurikomisjoni esimehe Liina Kersna sõnul tuletab tehisaru tulek meelde õppimise põhifunktsiooni: mis on õppimise eesmärk ja kuidas õppimine kui protsess toimub. „Enesejuhtimise oskus on oluline ja see on oskus, mida saab ja peab arendama,“ lausub ta. „Minu suur ootus on, et klassiruumis tegeleksime teadlikult enesereguleeritud õppimise oskusega. Seda peab tegema esimestest klassidest alates, eakohaselt: andma valikuid, õpetama ennast hindama ja analüüsima, seadma eesmärke.“

“Kõigepealt peame õppima õppima ilma tehisaruta.

Liina Kersna

Kersna ütleb, et kõigepealt peame õppima õppima ilma tehisaruta, siis haridusliku tehisaruga ja alles siis üldkasutatava tehisaruga, mille kasutaja peab olema ekspert. „Kui anda see viienda klassi õpilase kätte, tekib mõttelaiskus, millele on teadusartiklites viidatud,“ lisab ta.

Kersna kinnitusel avaldas OECD mõni päev tagasi tehisaru teemal haridusraporti, kus on kirjas neli poliitikasoovitust, mis tema sõnul on Eestis juba töös. Esiteks tuuakse esile vajadus investeerida hariduslike tehisarurakenduste arendamisse ja uurimisse. „Oleme tõesti maailmas erilises positsioonis, sest koostöös hariduspsühholoogide ja neuroteadlastega on meil TI-hüppe kaudu loodud hariduslik tehisarurakendus, mida saavad esimese hooga kasutada gümnasistid,“ lausub ta. 

Teiseks rõhutab OECD poliitilise valmisoleku ja usaldusväärse raamistiku vajadust. „Oleme üks esimestest maailmas, kes on muutnud seadust selleks, et hariduses saaks õppimise eesmärgil kasutaja õigusi kaitstes kasutada tehisaru rakendusi,“ ütleb ta. 

Kolmandaks peab OECD vältimatuks taristu ja ligipääsu võrdsust. Kersna sõnul on üks eesmärk teha hariduslik tehisarurakendus õpilastele võrdsetel alustel kättesaadavaks. „Juba praegu kasutab 76% õpilastest tehisaru, kuid on oluline, et nad kasutaksid just hariduslikku tehisarurakendust. Sinna oleme veel teel,“ nendib ta. 

Neljandaks seob OECD tehisaru kasutuse otseselt inimkeskse õppimise ja õpetamise toetamisega. „Õpilased, kes suudavad oma õppimist paremini juhtida, suudavad kasutada ka tehisaru mõsitlikumalt,“ lausub Kersna.

Praktiline tugi õpetajale

Kuressaare gümnaasiumi haridustehnoloog ja õpetaja Madli-Maria Naulainen ütleb, et eesmärgid on väga head, kuid programm on esialgu suunatud gümnaasiumile ja gümnaasiumiõpilastele. „Kui mõtleme keskmisele Eesti õpetajale, siis teame, et paljud pelgavad tehisaru, ei ole julgenud seda kasutada ja muretsevad, kuidas õpilasi juhendada,“ tõdeb ta. „Samal ajal näitab statistika, et suur osa õpilasi kasutab tehisaru juba väga aktiivselt.“

“Keskmine õpetaja vajab praktilist haridustehnoloogilist tuge.

Madli-Maria Naulainen

Naulaineni sõnul on õpetajal vajaka praktilistest oskustest. „Haridusministeeriumi tellimusel tehti ligi 300 tehisaru koolitust, mida õpetajad kiitsid, aga justkui jäädi ootama jätku,“ räägib ta. „Saime maitse suhu, aga nüüd oleks vaja edasi minna: et juhendatud inimene toetaks ja aitaks koos mõelda.“

Ta peab tänuväärseks õpiringe, mis toovad fookusesse haridusfilosoofia ja selle, kuidas tänapäeval õppida, kuid rõhutab, et praktiline pool peab juures olema. 

Naulaineni hinnangul teab keskmine õpetaja, et paljud õpilased on tehnoloogias õpetajast nutikamad: on tore, kui klassiruumis saab õpetaja küsida ja õpilane tuleb appi, kuid on ka õpetajaid, kes pelgavad seda ega julge olla avatud, et õpilased võivad mõnes teemas olla kaasteelised. 

Naulaineni sõnul vajab keskmine õpetaja praktilist haridustehnoloogilist tuge. „Õnnelikud on koolid, kus on tööl haridustehnoloog, kuid paljudes koolides teda ei ole või on väga väikese koormusega. Praeguses koolis on selline tugi väga oluline, et õpetaja tunneks end kindlalt,“ lausub ta.

Naulaineni mure on, et kui juba viienda-kuuenda klassi õpilane laseb tehisarul kodutööd ära teha ilma kriitilise mõtlemiseta, võib gümnaasiumis olla hilja mustreid muuta. „Õpilane võib teha kodutööd alles hilja õhtul, pärast trenne ja sõpradega väljas käimist, ning tehisaru aitab mugavalt,“ lausub ta. „Mulle väga meeldiks, et ka minu lapsed kasutaksid tehisaru nii, et nad küsivad abi, kuidas jõuda tulemuseni, mitte ei lase tehisarul tööd ära teha.“ 

Naulainen avaldab lootust, et õpilane hakkab nägema, mis on talle kasulik, ning et programm liigub tulevikus ka allapoole: „Saan aru, et gümnaasium on esimene etapp, ja loodan, et see jõuab ka allapoole.“

Õpilased: abi selgitamiseks ja harjutamiseks, mitte autoriteet

Gustav Adolfi Gümnaasiumi 10. klassi õpilaste kogemusest joonistub välja, et tehisaru kasutatakse sageli abivahendina. Joanna Nora Kaljola kasutab tehisintellekti matemaatikas, et tehisaru selgitaks teemasid. Grant Partasjuk küsib tehisarult prantsuse keeles uute sõnade tähendusi ja kasutust lauses. Rasmus Vau laseb tehisarul teha etteantud materjali põhjal teste ja küsib vale vastuse korral selgitust ning õiget vastust koos põhjendusega. Karoli Ojamaa kasutas tehisaru Vana-Rooma teema õppimisel: kogus allikaid ja palus nende põhjal koostada taskuhäälingu, mida kuulas kooli sõites.

Õpilased rõhutavad, et tehisaru vastuseid tuleb kontrollida. Partasjuk kirjeldab, et loovamate ülesannetega võib tehisaru alt vedada, ning on toonud näiteid, kus tehisaru on raamatukokkuvõtetes tegelasi välja mõelnud. Ojamaa meenutab olukorda, kus ta sai „Kevade“ alguse kohta vale vastuse. Kaljola lisab, et tehisaru võib jääda hätta loogikaülesannete ning jooniste ja graafikutega ning tulemusi tuleb üle kontrollida.

Artikli valmimise aluseks oli justiits- ja digiministeeriumi korraldatud visioonikonverentsi „Tehisaru 2026“ vestlusring „Millist tehisaru kasutust vajab Eesti kool aastal 2026?“.