• Alates 5. jaanuarist töötab haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) haridus- ja noortepoliitika asekantslerina Vallo Koppel, kelle tee haridusjuhtimiseni on kulgenud politsei- ja piirivalveameti ning riigiprokuratuuri kaudu. 

Pikaajalise kriiside ja muutuste juhtimise kogemusega tippjuht rõhutab, et haridust juhitakse koos – õpetajate, koolijuhtide, omavalitsuste, lapsevanemate ja noorte meeskonnana. Tema ülesannete seas on õppimiskohustuse reform, hariduse ja noortevaldkonna kvaliteedisüsteemi kujundamine, õpetajate ja noorsootöötajate järelkasvu toetamine ning tehisaru nutikas kasutuselevõtt. 

Intervjuus räägib värske asekantsler, kuidas ta plaanib oma muutuste juhtimise kogemuse hariduse heaks tööle panna ja millist koostööd ootab koolidelt ja kogukondadelt.

Te tulete üldhariduse ja noortepoliitika asekantsleri ametisse väljastpoolt haridusvaldkonda. Kuidas vastate neile, kes küsivad, kas haridus ilma haridustaustata on üldse juhitav?

Haridust ei juhi üks inimene ega asutus – seda juhitakse õpetajate, koolijuhtide, omavalitsuste, lapsevanemate ja noorte koostöös. Minu juhtida on haridus- ja teadusministeeriumi haridusvaldkonna ekspertidest koosnev meeskond. Oma kogemust kasutades tuleb mul asekantslerina hoida meeskonna ees selget sihti, kõrvaldada tööd takistavad tegurid ja juhtida nii poliitika kujundamist kui ka muudatuste tegemist viisil, et inimesed saaksid aru, miks me midagi teeme ja kuidas me seda teeme. Sisulised lahendused sünnivad vältimatult koosloomes hariduspraktikute ja ekspertidega, mitte asekantsleri kabineti vaikuses. 

“Muutus on käitumise ja usalduse küsimus.

Haridusvaldkonna tausta puudumine on ka suhteline. Jah, õpetaja kvalifikatsiooni mul ei ole. Siiski, Ida prefektina korraldasin oma meeskonnaga sisekaitseakadeemia eelkutseõpet Ida-Virumaa koolides. Käisin ka Narvas gümnaasiumiõpilastele tunde andmas ning sain kogemuse, kuidas tulla toime olukorras, kus õpilased ei oska eesti keelt. Veel osalesin mitu aastat sisekaitseakadeemia politsei- ja piirivalvekolledži nõukogu töös. Mul on kaks põhikoolis õppivat poega, mistõttu kasutan iga päev õppesuhtluskeskkonda ja olen teadlik praegusest õppeprogrammist. Magistriprogrammiga seoses korraldasin ühes põhikoolis õpetajatele hariduskorralduse teemal koosloome töötoa.

Lõpetasite tänavu Tartu ülikoolis „Muutuste juhtimise ühiskonnas“ magistriõppe. Millised kolm kõige olulisemat õppetundi võtate sealt kaasa õppimiskohustuse reformi ja teiste suurte haridusmuutuste ellurakendamisel?

Esiteks, muutus algab ühisest mõtestamisest. Kui eesmärk on hoida noor haridusteel, peab sõnum olema lihtne ja kõikidele asjaosalistele üheselt arusaadav. Teiseks, muutusi ei saa ainult välja kuulutada – need tuleb ühiselt kujundada, neid proovida ja tagasiside põhjal kohandada. See vähendab vastuseisu ja parandab kvaliteeti. Oluline on ka, et muutus on käitumise ja usalduse küsimus. Muutused õnnestuvad vaid siis, kui inimesed mõistavad nende tähendust ja usaldavad neid. Seetõttu tuleb eesmärke ja samme põhjalikult selgitada, toetada juhte muudatuste elluviimisel ning leppida töökorralduses kokku vastutuses ja ressurssides. Ei tohiks eeldada, et inimesed teevad muudatusi ja pingutavad üksnes heast tahtest. 

Õppimiskohustuse reformi on nimetatud üheks teie esimeseks suureks ülesandeks. Mida see reform õpilase, kooli ja omavalitsuse vaates kõige konkreetsemalt tähendab ja milliseid valusaid otsuseid te siin ette näete?

Õpilase vaates tähendab see, et pärast põhikooli ei kao noor süsteemist ära. Ta peab jätkama õpinguid kuni keskhariduse või kutse omandamiseni või 18-aastaseks saamiseni. Riigi roll on tagada talle edasine õpivõimalus ja vajalikud õppekohad ning kujundada varajane tugi, et lüngad ei muutuks liiga suureks. Kooli jaoks tähendab see senisest suuremat vastutust märgata riske varem, pakkuda paindlikke õpiteid ja teha koostööd tugispetsialistide ning noorsootöötajatega. Alaealiste puhul ei ole kunagi lahendus väljaarvamine, vaid toimiv alternatiivne õpitee. Omavalitsusele tähendab see tugevamat võrgustikutööd ja sageli ka keerulisi valikuid: millised teenused tuua koolile lähemale, kuidas korraldada tugi ning mil moel jagada vastutust nii, et ükski noor ei jääks nn hallile alale.

Hariduse ja noortevaldkonna kvaliteedisüsteemi loomine kõlab abstraktselt, kuid koolijuhi jaoks võib see tähendada uusi nõudeid. Kuidas tagate, et kvaliteedisüsteem aitaks õpetamist ja noorsootööd päriselt, mitte ei muutuks järjekordseks bürokraatiakihiks?

Ka minu arvates peaks kvaliteedisüsteem olema eelkõige arengut toetav tööriist, mitte kontrolli- ja raporteerimismasin. Kuidas seda eesmärki saavutada, selgub töö käigus – olen alles alustamas.

“Järelkasv ei ole ainult uute inimeste toomine, vaid ka praeguste hoidmine.

Õpetajate ja noorsootöötajate järelkasv on kriitiline küsimus. Milliseid samme peate vältimatuteks, et noor inimene valiks õpetaja- või noorsootöötaja ameti ja selles ka püsiks?

Seda ei lahenda ükski kampaania. Esiteks peab amet olema väärikalt tasustatud ja õpetajakarjäär nähtav. Rakendatav õpetajate karjäärimudel ongi just seetõttu oluline, et väärtustab kogemust ja professionaalset arengut ning aitab hoida inimesi koolis. Teiseks, töökoormus tuleb muuta päriselt juhitavaks – õpetaja töö nähtamatu osa (klassijuhatamine, suhtlus, individuaalne tugi) peab olema arvestatud ja tasustatud, mitte tehtud õhtuti puhkeajast. Kolmandaks on vaja põhjalikku sisseelamist ja mentorlust nii õpetajatele kui ka noorsootöötajatele, selgeid arenguteid ning tööks vajalikke tugiteenuseid. Järelkasv ei ole ainult uute inimeste toomine, vaid ka praeguste hoidmine.

Tehisaru „nutikas kasutuselevõtt“ on samuti ülesanne. Kus näete tehisarust kõige suuremat kasu koolides ja noorsootöös ning millised on piirid, kust alates peaks riik ütlema „Siia me enam ei lähe“?

Minu arvates on praeguseks sõnastatud TI-hüppe kolm tegevussuunda igati asjakohased. Suurim kasu on seal, kus tehisaru vähendab rutiini ja vabastab aega õppija toetamiseks: õppematerjalide kohandamine, ideede ja ülesannete loomine, tagasiside mustandite koostamine, keeletugi ning õpitee jälgimise lihtsustamine. Noorsootöös saab see aidata näiteks infonõustamises, projektide ja kommunikatsiooni ettevalmistamises, kuid vastutab alati spetsialist. Riigi piirid on selged: andmekaitse (eriti laste puhul) ja turvalisus, läbipaistvus (kuidas tööriist töötab ja mida ta teeb) ning akadeemiline ausus. Me ei saa ega tohi tehisaru ära keelata, kuid saame anda juhiseid ja õpetada tehisaru targalt kasutama. 

Olete juhtinud aastaid PPA Lõuna prefektuuri – suurt organisatsiooni, mis tegutseb kriiside ja pingeliste olukordade keskel. Kuidas plaanite kasutada seda kogemust haridussüsteemi rahulikumalt mõjuvate, ent samas suure ühiskondliku mõjuga muudatuste juhtimisel?

Sellele küsimusele põhjalikult vastamine eeldab juba poliitikakujundamises osalemist. Saan öelda oma kogemusest, et üks peamisi tööriistu nii kriiside kui ka muudatuste juhtimises on avatus. See on nii PPA kui ka HTM-i üks põhiväärtustest. 

Politsei ja prokuratuuri töös olete näinud, mis juhtub siis, kui probleemid noorte elus jäävad varakult märkamata. Millise koostöö visioon on teil koolide, noorsootöötajate ja õiguskaitsesüsteemi vahel, et riskikäitumist ja koolist väljalangemist päriselt ennetada?

Ennetus algab sellest, et abi jõuab nooreni enne, kui probleem muutub kaasuseks. Kohalikes omavalitsustes peab toimima koostöövõrgustik: kooli personal, noorsootöötajad, sotsiaal- ja lastekaitsetöötajad, tervishoiupersonal ning vajadusel ka politsei peavad tegutsema ühise plaani järgi. Nii kool kui ka noorsootöötajad peavad saama kiiresti abi puudumiste kuhjumise, konfliktide, vaimse tervise murede või riskikäitumise korral. Õiguskaitse roll on sekkuda õigel ajal, mitte asendada kasvatust või sotsiaalset tuge.

“Usaldus tekib siis, kui otsused on etteaimatavad ja põhjendatud.

Koolivõrgu ja õppimiskohtadega seotud otsused on viimasel ajal tekitanud kogukondades palju pingeid. Millist rolli näete endal riigi, omavalitsuste ja lapsevanemate vahelise usalduse taastamisel?

Usaldus tekib siis, kui otsused on etteaimatavad ja põhjendatud. Kui kogukonnaga räägitakse ausalt enne, mitte pärast, on rasked otsused teostatavamad. Minu roll riigi tasandil on aidata luua raam, kus järgmisi keerulisi otsuseid tehakse varakult, ausalt ja koos kogukonnaga, mitte alles pärast vastasseisu tekkimist. Just sellele vajadusele viitas ka kohus oma hiljutises otsuses Metsküla kooli kohta. 

Üldharidus ja noorsootöö on teie vastutusalas ühes portfellis. Kuidas hoiate ära selle, et noorsootöö ei oleks lihtsalt „lisa“ hariduse kõrval, vaid võrdne partner, mis aitab märgata ja toetada ka neid noori, kel kooliga side nõrk?

Noorsootöö väärtus on sageli just seal, kuhu kooli õppetöö ei ulatu. See tähendab usaldussuhteid, kuuluvustunnet ja mitteformaalset õppimist. Minu eesmärk on, et noorsootöö oleks kohaliku haridus- ja noortepoliitika orgaaniline osa, mitte projektipõhine kõrvaltegevus. Kooli ja noorsootöö koostöö konkreetne tulemus on eelduslikult ju puudumiste ja väljalangemise vähenemine, õpioskuste ja vaimse heaolu toetamine, kontakt NEET-noortega. Kvaliteedisüsteem peab selle mõju nähtavale tooma.

Ministeeriumi juhtkond ootab teilt „laiapõhjalise võrgustikutöö“ kogemuse rakendamist. Millise signaali tahate ametiaja alguses anda eelkõige õpetajatele ja koolijuhtidele – mida võivad nemad teilt oodata ja mida ootate teie neilt?

Minu esimene sõnum on, et teeme muutusi koos ning hoiame pilgu õppijal ja õpetaja töö tegelikul sisul. Õpetajad ja koolijuhid võivad oodata selgeid eesmärke ja avatud tagasisidet. Töötan selle nimel, et halduskoormus väheneks ning otsused oleksid kooli igapäevaeluga kooskõlas. Vastu ootan samuti ausust, et probleemidest antaks teada varakult ja lahendustele suunatult ning et koolid oleks valmis katsetama ja seejärel kogemusi jagama. Kui suudame hoida ühist sihti, kõigepealt luua ja seejärel hoida usaldust, on ka suured reformid tehtavad.