Valga koolide üle käivas arutelus kiputakse kergesti vastanduma, kuid lahendused sünnivad ainult tõsiasjadele otsa vaadates. Möödunud aastal ei sooritanud matemaatika põhikooli lõpueksamit üle riigi 23 protsenti lõpetajatest, Valga vallas oli see näitaja 53,5. Kui gümnaasiumis tuleb luua järeleaitamisklass, et osa noori saaks põhikooli materjali järele õppida, on see märk, et mured ei ole pelgalt kommunikatsioonis – need kanduvad õpiteele ja mõjutavad edasijõudmist. 

Samas ei ole Valga lihtsalt „kehva töö“ lugu. Vallavanem Mart Kase ütleb, et konkreetselt katki ei ole midagi, kuid nimetab kiirete sammudena stabiilset juhtimist, selget keeletuge teise emakeelega õpilastele ja kogukonna ühtsust. Haridusministeeriumi kaasava hariduse valdkonna juht Jürgen Rakaselg rõhutab, et mis tahes sammud peavad algama sellest, et õpetaja klassis tunneks end toetatu ja väärtustatuna, ning et detsembris selgitati vallaga välja murekohad ja ministeerium on kaasatud lahendusi otsima. 

Just siin on mõistlik kuulata ka koolijuhti. Priimetsa kooli direktor Tiit Tammaru ütleb, et kiireid kvaliteedihüppeid hariduses ei sünni ja reformidest ollakse väsinud. Tema „Kust võtta Valka õpetaja?“ ei ole retooriline küsimus – eesti keele õpetaja kohale ei laekunud mullu sügisel ühtegi avaldust. Tammaru rõhutab, et osa lapsi ei oska kooli jõudes eesti keelt üldse ning alati ei suuda pere kodus lapse keeleõpet toetada. Õpilaste suur liikuvus teeb õpitee hüplikuks. Seepärast ongi „igavad“ lahendused – väiksemad õpirühmad keeltes ja matemaatikas, abiõpetajad ning tugispetsialistid – Valgas mitte soovitus, vaid eeldus. Ta osutab ka alusharidusele: mida varem lapsed eesti keeles tuge saavad, seda vähem tuleb koolis hiljem alustada nullist. 

Eesti inimarengu aruande peatoimetaja ja Valga gümnaasiumi vilistlane Eneli Kindsiko lisab, et sellistes piirkondades on suurima mõjuga just kombineeritud sekkumised. Ta hoiatab maine mõju eest: probleemikeskne üldistamine kiirendab õpirännet ja muudab õpetajate leidmise veel raskemaks. Valga võiks olla mitte ainult „keeruline juhtum“, vaid ka innovatsioonilabor, kus teadlik spetsialiseerumine annab koolidele identiteedi ja piirkonnale õpimagneti. 

Selle eeldus on vähem näpuga näitamist ja rohkem järjepidevat, kokkulepitud tööd – nii, et õpetaja töö oleks võimalik ja noore jaoks usutav.