• Üldhariduskoolides eestikeelsele õppele üleminekul on vaja lahendada veel mitmeid pakilisi probleeme, tõdevad teemat uurivad TÜ teadlased. Õhkkond on nüüdseks aga rahulikum, viimastel kohtumistel pole uurijad enam agressiivsete lapsevanematega kokku puutunud.

Mullu 9. detsembril toimunud Eesti teaduste akadeemia uurijate-professorite konverentsil tegi Tartu ülikooli professor Birute Klaas-Lang vahekokkuvõtte oma uuringust muukeelsete lastevanemate hoiakutest eestikeelsele õppele ülemineku suhtes. 

Uurimistöö, kus osalevad lisaks Klaas-Langile TÜ kaasprofessor Kristiina Praakli, nooremteadur Diana Vender ja magistrant Alina Schmidt, hõlmab mitte-eesti kodukeelega lapsevanemaid kolmes keelekeskkonnas: valdavalt eestikeelses Tartus, mitmekeelses Tallinnas ning peaaegu täielikult venekeelses Narvas. Seni on toimunud 29 arutelu lasteaedades ja põhikoolides õppivate laste vanematega, neist 15 Tartus. Esimesed kohtumised toimusid ülemineku eel ja alguses, järelkohtumised aga 2024. aasta sügisel. Nende põhjal tehtud järeldusi Klaas-Lang oma ettekandes tutvustaski.

Narvas väideti kohati ikka veel, et nende lastel polevat vaja eesti keelt osata, sest Ida-Virumaal saab hakkama ka selleta. Ent kõikjal mujalgi oli kuulda palju kriitilisi hinnanguid. Leidus lapsevanemaid, kes väljendasid eestikeelsele õppele ülemineku suhtes üldist skepsist või kartust, et tagajärjeks võib olla laste võõrandumine oma juurtest. Teised väitsid aga, et reform on halvasti ettevalmistatud ning lapsed ja nende vanemad on jäetud sellest tulenevate probleemidega üksi. Muu hulgas mainiti eestikeelse keskkonna ja sobivate õppematerjalide puudumist, õpetajate kehva taset, ja laste õpikoormuse suurt tõusu.

Alguses oli Tartu

Professor Klaas-Lang selgitas Õpetajate Lehele, et uurimistöö sai alguse Tartu linnavalitsuse soovist minna eestikeelsele õppele üle kiiremini kui riigis tervikuna. Muu hulgas pöörduti abipalvega ülikooli poole, et seda üleminekut toetada ja uurida. Klaas-Lang omakorda leidis, et eelkõige tuleb uurida muukeelsete lastevanemate hoiakuid, sest teaduskirjanduse põhjal mängivad need laste keeleõppes väga olulist rolli.

“Üleminekukoolide jaoks mõeldud loodusõpetuse õppematerjalide tekst on väga keeruline.

Kohe esimestel kohtumistel selgus, et vanemad polnud ülemineku üksikasjadega kuigi hästi kursis. Oluliseks infoallikaks oli sotsiaalmeedia, mille kaudu levis mitmesuguseid hirmutavaid kuulujutte. Teadlased jagasid kohaletulnuile usaldusväärset teavet ning uurisid ühtlasi lastevanemate hoiakuid ja tegid selle põhjal soovitusi linnavalitsusele. Lähemalt saab neist lugeda Tartu linnavalitsuse kodulehelt (tinyurl.com/yuu26uwf).

Kui siis teaduste akadeemia kuulutas välja teemaprofessuuri „Eesti keel ja eesti keele õpetamine“ konkursi, esitas Klaas-Lang sellele oma projekti, et laiendada samalaadset uurimistööd ka Tallinnale ja Ida-Virumaale. Taotlus pälvis heakskiidu ning nüüd ongi jõutud sinnamaale, et uurimistöö esimesi tulemusi saab avalikkusega jagada.

Sillaloojad vanematega

Lisaks otsesele teadustööle täidavad Klaas-Lang ja tema naiskond infovahetuse ja sillaehitamise funktsioone asjaosaliste vahel. Seejuures tuleb kasuks teadlaste enda keeletaust. Uurimisgrupi liikmete seas on nimelt kakskeelseid, vene emakeelega teadlasi. Klaas-Lang ise omandas väikelapseeas suuremate probleemideta koguni kolm keelt ja on neid kõiki hilisemas elus edukalt kasutanud: lõpetas eestikeelse kooli, õppis ühe aasta leedu keeles Vilniuse ülikoolis ja on hiljem Tartu ülikoolis õpetanud vene keeles. Kui ta õppejõuna Helsingi ülikoolis töötas, käisid tema enda lapsed soomekeelses algkoolis, kus suudeti võõrkeelsetele lastele kohanemisel tõhusat tuge pakkuda.

Sellised mitmekülgsed kogemused on nüüd väga kasulikuks osutunud, aidates niihästi probleeme näha ja analüüsida kui üleminekuprotsessis vanematega kontakti saada. Paljud neist ei usalda nimelt ei kooli, õpetajaid ega eelkõige Eesti riiki. Nad heidavad ette, et vanemaid pole eestikeelsele õppele ülemineku protsessi kaasatud ja ka nendega kohtuma tulnud teadlastesse on suhtutud umbusklikult. Eriti kehtis see üleminekueelsete aruteluõhtute kohta: „Kohati olid vanemad kohtumistel tõesti äärmiselt agressiivsed, aga lasime neil oma viha ja stressi välja valada ja siis hakkasime asjalikult arutama, mida lasteaed ja kool saaks teha, kas vanemad saaksid samuti aidata jne.“ Teisalt leidus Klaas-Langi sõnul arutelugruppides alati ka lapsevanemaid, kes vaidlesid kriitilistele arvamusavaldustele vastu, rõhutades, et igaüks saab siiski ka ise keele selgeks õppimiseks midagi ära teha.

“Alushariduses on üleminek hakanud juba head vilja kandma.

Veel võis tähele panna põliselt siin elavate perede ja uusimmigrantide erinevust. Mõned esimesena mainituist tahaksid, et lapsed viibiksid kooliski „omade keskel“ ega kaotaks oma juuri. Seetõttu eelistavad nad nn üleminekukoole, kus pööratakse tähelepanu ka vene keele õpetamisele. Seevastu näiteks Ukraina sõjapõgenikud, kes kavatsevad Eestisse elama jääda, tavatsevad panna oma lapsed algusest peale üksnes eesti õppekeelega kooli. Kooliga suhtlemine valmistab neile küll stressi, sest nad ise ei oska piisavalt eesti keelt. „Samas on neil motivatsioon kiiremini eesti keelt omandada. Ja paljud ütlevadki, et jaa, ma õpingi koos lapsega, laps õpetab mulle,“ ütleb Birute Klaas-Lang.

Kooli panus

Lisaks emadele-isadele on protsessis väga oluline roll haridusasutusel. Seetõttu on kohtumistele lastevanematega eelnenud tutvumiskäigud uurimisprojekti kaasatud lasteaedadesse ja koolidesse, et tegevused kõigepealt nende juhtkondadega läbi arutada: „Me ei ole need, kes tahavad lapsevanemaid ja koole üksteise vastu ässitada. Meie uurime lapsevanemate hoiakuid ja proovime leida lahendusi, mis võiksid ka koolile sobida.“

Nagu lapsevanemate puhul, nii on uurijatel ka venekeelsete õpetajatega kohtudes tulnud rinda pista agressiivse vastuseisuga eestikeelsele õppele üleminekule. Nii oli keegi staažikas pedagoog ühes Ida-Virumaa koolis nendega kurjustanud, et tal on kaks kõrgharidust, Pihkva ja Tallinna pedagoogilisest instituudist, aga nüüd tahetavat teda koristajaks saata. Klaas-Langi kommentaar on resoluutne: „Kui on sellised õpetajad, siis mina ei usu selle kooli ülemineku õnnestumisse. Need õpetajad tuleb välja vahetada. Samuti koolijuhid, kes sallivad sellist suhtumist.“

Just koolijuhid ongi tema sõnul ülemineku võtmefiguurid. Mõne jaoks neist on see pelgalt paratamatu, ülevalt peale surutud asi. Koolides, kus aga usutakse, et reformi õnnestumine on nende ja õpilaste enda huvides, otsivad koolijuhid aktiivselt probleemidele lahendusi, näiteks näevad vaeva heade õpetajate leidmiseks ning pakuvad nii pedagoogidele kui ka lastele tuge muutustega kohanemisel.

Veel üks edu võti on õpetajate ja lapsevanemate koostöö: „Seda rõhutame vanematega kokkusaamisel pidevalt: kui on mure, palun rääkige koolis, rääkige õpetajaga. Pärast neid kohtumisi oleme kuulnud, et vanemad ongi hakanud rohkem õpetajate poole pöörduma.“ Üldiselt pole lapsevanemad siiski veel harjunud seda tegema. Ja kui nad on üritanud, ent pole abi ja tuge saanud, siis teist korda nad enam kooli jutule ei lähe.

Ressursside puudus

Niisiis saavad lastevanemad ja koolid ise palju ära teha, et üleminek eestikeelsele õppele õnnestuks. Ent sugugi kõik pole nende võimuses. Klaas-Lang tõstab eriti esile ressursside nappust, mis on tingitud ülemineku ebapiisavast rahastamisest. Sellega seoses tekitas professoris hämmastust uudis, et haridus- ja teadusministeeriumil olevat õnnestunud kokku hoida 18 miljonit eurot, kuna eestikeelsele õppele üleminek osutuvat eeldatust odavamaks.

“Me ei ole need, kes tahavad lapsevanemaid ja koole üksteise vastu ässitada. Meie uurime lapsevanemate hoiakuid ja proovime leida lahendusi, mis võiksid ka koolile sobida.

Üks valdkond, kuhu on vaja hädasti raha juurde, on venekeelses miljöös kasvavate laste toomine eesti keelekeskkonda. „On vanemaid, kes on käinud perega suvel ekskursioonidel mööda Eestit. Nad on rääkinud, et näiteks Võrus kuulis laps esimest korda, et olemas on ka teistsugune eesti keel kui see, mida õpetaja klassis räägib. Laps kuulis esimest korda, et Eestis räägitaksegi eesti keelt, sest näiteks Ida-Virumaal, aga paljuski ka Lasnamäel kõlab eesti keel ainult koolimullis ja seda kasutavad ainult õpetajad,“ toob Klaas-Lang värvika näite.

Samuti on ikka veel kehvad lood õppematerjalidega. „Üleminekukoolide jaoks mõeldud loodusõpetuse õppematerjalide tekst on väga keeruline. Vanaemana, kelle lapsed õpivad algklassides, võin öelda, et ka eestlastest laste jaoks on õpikud ikka väga-väga raske tekstiga. Rääkimata sellest, mida peab muu kodukeelega laps tundma,“ ütleb Birute Klaas-Lang. Seetõttu toetuvad paljud õpetajad enda koostatud konspektidele, et edastada oma õpilastele vähemalt kõige olulisemaid teadmisi.

Vähese keeleoskusega lastele võiks abiks olla ka abiõpetajate palkamisest ja pikapäevarühmade loomisest. Ent mitte igal pool ei jätku koolidel selleks raha ega ka õpetajaid. Kui vanemad näevad, et koolile loota pole põhjust, palkavad need, kes seda endale lubada saavad, eraõpetaja. Aga seegi lahendus on nagu kahe teraga mõõk: „Kui laps teab, et võtab õhtul eraõpetajaga kõik uuesti läbi, siis on tema tähelepanu klassis õppetöö juures minimaalne. Ta ei süvene ega tööta tunnis täie pingega kaasa, sest teab, et õhtul tuleb eraõpetaja, kes talle õppetüki selgeks teeb.“

Pilk tulevikku

Eestikeelsele õppele ülemineku tulevikust rääkides viitab professor ka positiivsetele muutustele. Võrreldes eelmiste aastatega näib olukord rahulikum, mullu sügisel toimunud kohtumistel pole uurijad enam lapsevanemate agressiivsusega kokku puutunud. Ning alushariduses on üleminek tema hinnangul hakanud juba head vilja kandma.

Kõige rohkem peavalu valmistab üleminek neljandates ja viiendates klassides. Klaas-Lang meenutab, et keeleteadlasena oli ta algusest peale reformi selle osa suhtes mõnevõrra skeptiline. „Kui õpilane on eesti keelt õppinud ainult mõned tunnid nädalas ning peab hakkama kõiki aineid ainult selles keeles õppima, võib ilma täiendava toeta õpimotivatsioon kaduda. Paraku näitavad ka testid, et just neljanda klassi õpilased omandavad eesti keelt ja aineid väga vaevaliselt. Ja seda kurdavad ka vanemad.“

Kokkuvõttes jääb vestlusest professor Birute Klaas-Langiga kõlama tõdemus, et eestikeelsele õppele üleminekuga on jätkuvalt seotud palju lahendamist vajavaid probleeme. Muu hulgas on vaja parandada koostööd lapsevanematega ning tagada kvaliteetsete õpimaterjalide, kompetentsete pedagoogide ja vajaliku tugipersonali olemasolu. Väga oluline on leida lastele, kes ei ela eestikeelses keskkonnas, võimalus riigikeelt kasutada. Arvestades eestikeelsele õppekeelele ülemineku suurt tähtsust ühiskonna sidususe seisukohast, tuleks nendeks tegevusteks leida ka täiendavalt raha.

Samal ajal jätkub teemakohane teaduslik uurimistöö. Professori sõnul on järgmisena kavas süveneda juba eestikeelsetes koolides õppivate muu emakeelega laste probleemidesse.