Vastus ei peitu ühes faktis ega mõistes, vaid esemetes endis – mida need kujutavad ja millist rolli täitnud on. Selline kõrvutus sünnib kõige paremini kohapeal, muuseumiruumis, siin ja praegu. Just seetõttu on muuseum eriline õpikeskkond.

Niguliste muuseumi püsiekspositsiooni kuuluvaid esemeid enam aktiivselt ei kasutata. Nende algne funktsioon ei ole tänapäeva inimesele iseenesestmõistetav ning tähendus avaneb alles siis, kui seda teadlikult mõtestada. Näitus „Dives Toletana. Toledo katedraali aarded keskajast El Greconi“ on muuseumis kõnekas: ruumis on museaalsed objektid ja esemed, mis on endiselt katoliku kiriku liturgia osa. Toledost pärit esemed ei räägi ainult minevikust, vaid ka sellest, kuidas neid tänapäeval kasutatakse ja mida nendega seoses kogetakse.

Näitusele loodud muuseumitundides saavad objektid teadmiste allikaks, rohkemaks kui pelgalt ajastu tunnusjooneks. Esemete kaudu saab nähtavaks, kuidas võim ja pühadus 10.–17. sajandini nähtavaks tehti. Õpilased seavad üheskoos ajateljele aastaarve, et mõista, kuidas keskajal on Hispaanias ja Eestis erinevad ajaraamid; proovivad kaardiga töötades, kuidas kaubateed võimaldasid pääseda ligi luksuslikele materjalidele; ning mõtestavad, kellele need esemed olid suunatud ja mida need inimesega tegema pidid. Nii saab selgeks, et võim ei olnud abstraktne idee, vaid tajutav – nähtav, tunnetatav ja ruumis toimiv.

Näitusel on oluline koht ka El Grecol, kelle originaalteosed on Eesti vaatajate ees esimest korda. Tema ei keskendu oma loomingus nähtava maailma täpsele kujutamisele, vaid rõhutab vaimset kogemust ning usu ja autoriteedi tähendusvälju. Kui seinavaip, lipp või kaasula kujundavad võimu väliselt – ruumi, hierarhia ja materiaalse hiilguse kaudu –, siis El Greco teosed töötavad teisel tasandil, suunates vaataja sissepoole. Nii avaneb võimu teine pool: vaimne autoriteet, mis ei sunni, vaid mõjutab.

Üks asi on lugeda keskaja ja varauusaja Hispaaniast või Eestist, hoopis teine seista silmitsi sama ajastu esemelise pärandiga. See osutab kultuuride kooseksisteerimisele, teadmiste liikumisele ja jagatud materiaalsele kultuurile, mis jääb kirjalikes allikates varju. Esemelise pärandi kaudu saab nähtavaks, kuidas olid Euroopa ja maailma piirkonnad omavahel seotud.

Toledo katedraali aarded moodustavad näitusel omaette maailma, mis astub dialoogi Niguliste muuseumi tuntud kunstiteostega. Muuseumitund aitab nende seoseid märgata ja mõtestada.

Mis siis on ühist surmatantsu keisritari rõival ja Toledo gobeläänvaibal? See saab selgemaks, kui vaadata neid samas ruumis ja kontekstis.

Seetõttu kutsume õpetajaid õpilastega muuseumisse mõtestatult vaatlema ja uurima. Tegemist on haruldase võimalusega, mis avab nii tuttavate teoste kui ka kaugema pärandi uusi vaatenurki.