Muuseumipedagoogid tunnevad suurt vastutust, et muuseumide haridusprogrammid toetaksid ja täiendaksid formaalharidust. Eestikeelsele haridusele üleminekul on muutunud aktuaalseks lõimitud aine- ja keeleõppe (LAK-õppe) oskused ja kogemused, mida muuseumides veel liialt palju pole.

Seetõttu algatas eesti keele kui teise keele õpetajate liit koostöös Eesti muuseumiühingu ja meremuuseumiga mullu „Avatud õpiruumi“ nimelise arenguprogrammi. Programmi eesmärk on arendada ja toetada kooliõpetajate ja muuseumipedagoogide omavahelist koostööd lõimitud aine- ja keeleõppe läbiviimisel. Esimesel aastal töötasime Tallinna ja Harjumaa muuseumide ja koolidega.

Aasta jooksul kohtusid programmi raames praktiseerivad eesti keele kui teise keele õpetajad, keelekümblusõpetajad ning muuseumipedagoogid, et saada uusi teadmisi ja vahetada kogemusi. Kooliõpetajatest ja muuseumipedagoogidest moodustatud töörühmad arendasid üheskoos keelelist üleminekut toetavaid LAK-õppe meetodil muuseumitunde, mis toetaksid keeleõpet ja ainekava omandamist. Loodud tunde testiti õpilastega ja kohendati vastavalt tagasisidele.

LAK-õpe algab enne muuseumikülastust

Tegevuste alguses ja lõpus täidetud hoiakute küsimustik näitas, et need programmi käigus muutusid. Nimelt hakkasid osalejad LAK-õpet selgemalt mõtestama kui aine- ja keeleõppe teadlikku lõimimist, mitte lihtsalt keele lihtsustamist või sõnavara õpet. Samuti said kooli- ja muuseumiõpetajad arutada läbi oma rollid ja ülesanded muuseumitunni läbiviimisel. Kõlama jäi seisukoht, et LAK-õpe ei alga muuseumis, vaid juba enne külastust. Nii võiks muuseum julgesti saata õpetajale enne programmi materjali eeltegevusteks ning kooliõpetaja anda julgemini teada laste keeletasemest. 

Koolitusprogrammi alguses kaldus osa osalejatest nägema lõimitud aine- ja keeleõpet muuseumis eeskätt keeleõppena. Programmi lõpuks oli see arusaam märgatavalt avardunud. Selgelt sõnastati, et lõimitud aine- ja keeleõpe tähendab olukorda, kus õpilane õpib keelt ja saab samas aineteadmisi – keel ei ole eesmärk omaette, vaid õppimise loomulik vahend. Programmi läbinud õpetajad mõistsid, et sihtkeeles muuseumitunnis osalemine toetab keele arengut ka siis, kui fookus on aine sisul. 

Kõige keerulisem on muuseumitöötajal loobuda mõttest, et kogu muuseumitunniks planeeritud hea, tähtis ja vajalik teadmine tuleb õpilastele edasi anda. Programmi vältel toimus muutus siingi. Muuseumiõpetajad said aru, et pole vaja edastada kogu infot iga hinna eest, ning aktsepteerivad kergemini keelelise mõistmise esikohale seadmist. Mõttemuutusele aitasid kaasa harjutused keele kohendamiseks ja visuaalsete meetodite kasutamiseks. Seega sai osalejatele selgemaks, et muuseumi LAK-tund on õppetsükli osa ning LAK-õpe pole keelekohandus, vaid süsteemne pedagoogiline lähenemine. Seega võib väita, et koolitus ei muutnud ainult oskusi, vaid osalejate mõtteviisi, millest saab kõige enam kasu õppija. 

Parima tulemuse tagab pedagoogide koostöö

Muuseumid pakuvad keeleõppeks autentset keskkonda, mis ühendab kultuuri, eluläheduse ja loomuliku keelekasutuse. Parima tulemuse saavutamiseks on pedagoogide koostöö, sõltumata haridust pakkuva asutuse omandivormist, eestikeelsele õppele üleminekul väga oluline.

Arenguprogramm kestab 2025.–2027. a Eesti eri piirkondades. Kui mullu oli fookuses Tallinn ja Harjumaa, siis tänavu Lääne- ja Ida-Virumaa. Projekti lõppedes jätkab võrgustik tööd Eesti muuseumiühingu all, kuhu on koondunud mitmeid teemapõhiseid töörühmi ja võrgustikke muuseumivaldkonna arendamiseks ja omavahelise koostöö soodustamiseks. Esimese aasta kogemuste tulemusena on valmimas praktiline LAK-õppe juhend kooli- ja muuseumiõpetajatele.

„Avatud õpiruumi“ tegevusi rahastab haridus- ja teadusministeerium. Koolid peavad saama kasutada muuseume õpikeskkonnana süsteemselt, mitte juhusliku lisategevusena  – niimoodi on muuseumide eripärasest keskkonnast õppijale kõige enam kasu.