Mullu sügisel sai ühe lapsevanema kirjast alguse sündmuste ahel, mille keskmes on küsimus, kas ja mille eest on koolil õigus lapsevanemalt õppekäikude korraldamiseks lisaraha küsida. Kiri oli õigustatud, arutelud on kahtlemata vajalikud, kuid oluline on silmas pidada, et see, mis paistab üle riigi kriitiline teema, on tegelikult torm teeklaasis ning pigem kommunikatsioonihäire. Tegelikkuses ei ole reeglid muutunud: haridus- ja teadusministeerium on küll uuendamas koolide õppekäikude korraldamise ja rahastamise juhendit, kuid muutused on pigem vormilised ning õppekava täitmiseks vajalikud tegevused olid seni ja peavad ka tulevikus olema õpilaste jaoks tasuta kättesaadavad.

Koolidele võis jääda mulje, et õppekäikude korraldamine ning vanematelt lisaraha küsimine on edaspidi keelatud ning mitmed muuseumid on juba teada andnud, et koolid on planeeritud õppekäigud tühistanud. Tegelikkuses ei ole olukord muutunud. Õppekäigud, muuseumitunnid ja muu väljaspool klassiruumi toimuv õppimist toetav tegevus on jätkuvalt oluline osa koolielust ning muuseumid ootavad koole endiselt.

Senine kogemus näitab, et enamik lapsevanemaid mõistab õppekäikude väärtust ning on valmis võimalusel rahaga panustama, kui see aitab lastel ja noortel mitmekesiseid kogemusi saada. Kriitilise tähtsusega on kooli ja perede läbipaistev suhtlus: miks õppekäik toimub, millist õppetöö osa see toetab, millised kulud on vältimatud jne. Ka õppekäikude hulk oleks mõistlik vanematega läbi rääkida. Probleemid tekivadki enamasti siis, kui vanemateni jõuab poolik info või neil ei ole head ülevaadet sellest, mida täpselt õppekäik õppetöös toetab. Kokkuvõttes ei ole õppekäik ju luksus, vaid õppimise loomulik osa. Muuseumis, looduses või kultuuriasutuses kogetu aitab õpilastel uusi teadmisi saada, omandatud teadmisi päriseluga siduda, arendada mõtlemist ja avardada maailmapilti. Just sellised kogemused kujundavad laia silmaringiga täiskasvanud, keda meie ühiskond vajab.

Muuseumid on viimastel kümnenditel seadnud suunda, saanud avatumaks, teinud (koos)tööd, loonud haridusprogramme – kõike selleks, et olla koolidele vajalik ja kasulik partner. Õppekäigud ei ole muuseumide välja mõeldud reklaamitrikk külastatavuse suurendamiseks vaid koostöös koolidega loodud õppimise ja õppe mitmekesistamise võimalus. Õpilaste külastusnumbrid tõestavad, et koolid on muuseumide pakutava tänuga vastu võtnud. Muuseas, Eesti muuseumide aastaauhindade, muuseumirottide kategooriates on auväärsel kohal muuseumihariduse edendaja oma. Veel üks tõestus sellest, et haridusteema on muuseumide jaoks väga oluline.

Mida sellest kõigest kokkuvõttes järeldada? Kui hoiame fookuse sellel, miks õppekäigud on päriselt olulised, mitte sellel, kuidas neid rahastada, on võimalik edasi minna viisil, mis toetab nii hariduse kvaliteeti kui ka õpilaste mitmekülgset arengut. Muuseumid on avatud ja jäävad koolidele ka edaspidi usaldusväärseteks partneriteks.

Tulge muuseumisse!