- Eesti noorsooteatri „Pinocchio“ on südamlik koguperelavastus, kus tahumatu puupoisi nina valetades ei kasva. Ega ta suurt valetagi ega kompa piire muul moel, küll aga annab mõnikord elu ahvatlustele järele. Nagu lapsed ikka. Ja täiskasvanud.
„Pinocchio“
• Autor Carlo Collodi.
• Tõlkija Tiina Randviir.
• Dramatiseerija ja lavastaja Mirko Rajas.
• Kunstnik Rosita Raud.
• Helilooja ja laulusõnade autor Vootele Ruusmaa.
• Liikumisjuht Maria Solei Järvet.
• Valguskunstnik Targo Miilimaa.
• „Pinocchio” etendub kahes koosseisus. Laval Karl Sakrits või Risto Vaidla, Anti Kobin või Mark Erik Savi, Eliis-Maria Koit (EMTA lavakool) või Laura Nõlvak, Tiina Tõnis või Johanna Vaiksoo (külalisena).
• Esietendus Eesti noorsooteatri Ferdinandi saalis 30. novembril.
Eesti teatriagentuuri andmetel ei ole Carlo Collodi „Pinocchiot“ (1883, e. k 1933) Eesti teatris varem lavale toodud. Visuaalteatrifestivali Treff kavas oli paar aastat tagasi küll Sloveenia objekti- ja nukuteatrilavastus „Pinocchio“, ent Eesti teatris on puunukk olnud seni ikka Buratino Aleksei Tolstoi „Kuldvõtmekesest“ (1936, e. k 1946), mis on Collodi itaalia originaali tõlgendus. Rakvere teatri „Kullast võti“ (1996) viitas Collodi-Tolstoi autorsusele ja puunuku nimi oli Pinoccio (ilma h-ta) mitte Buratino, ent teised tegelased olid pärit Tolstoi versioonist. Ka Olav Ehala muusika ja Juhan Viidingu tekstiga, Estonias mängitav muusikal „Buratino“ (2018) viitab Collodile-Tolstoile, ent omal ajal Riia noorsooteatris (1975) ja Eesti riiklikus noorsooteatris (1978) etendunud lavastuse loo autoriks oli märgitud ainult Tolstoi.
“Professionaalsed näitlejad võivad mängurõõmu etendada kas või käsi kipsis, nagu näiteks Tiina Tõnis esietendusel.
Tolstoil oli Geppetto asemel nuku „isa“ papa Carlo ning Buratino tähendab itaalia keeles puunukku, nii et lugu pätsates on Tolstoi teinud itaalia originaalile mitmel pool omamoodi tänukraapse. Buratino loo vormilt ja sisult erinevaid lugusid on lavastatud nukuteatris vähemalt aastatel 1955, 1962, 1965, 1969 ja 2008. Nukuteatri asutaja ja pikaajaline kunstiline juht Ferdinand Veike käis just Buratino nukuga esinemas ja nii on mitmele põlvkonnale – ka neile, kes teatris ei käinud – kulunud pähe ninahäälne „Mul Buratino nimeks ja ärge pange imeks, et lõbus olen ma, sest teisiti ei saa“. Järgnevad põlvkonnad on saanud „Kuldvõtmekese“ tegelastest ettekujutuse nii nukuteatri hilisema peanäitejuhi Rein Aguri lavastuse (1969) kui ka ETV 83-osalise lastesaate „Buratino tegutseb jälle“ järgi (2002–2005).
Loetelule peab lisama „jne“, sest Buratino on närinud ennast sügavale meie kultuuri ja keelde, tegelastest on saanud ikoonilised kultuurimärgid ning just Buratino vahendusel on jõudnud meieni hulk Pinocchiost pärit mõtteid. Kui nüüd utreerida, siis Buratino nabanöör ühendab meid vene kultuuriruumiga, mitte pinocchioliku läänemaailmaga. Või oleks korrektsem öelda, et Buratino ühendab lääne kultuuriruumi vene omaga? On fakt, et Eestis oleme just idapoolsest kõrgest nukuteatrikunstist ja -oskustest palju üle võtnud.
Selle taustal on esmakordselt ainult Collodi originaali lavastamine suur vastutus ning kus mujal ikka puunukk uuesti lavale tuua kui mitte nukuteatrikunsti edasi kandvas noorsooteatris. Ja järjepidevuse mõttes ei saa lavastajaks olla keegi muu kui nüüdne kunstiline juht, et jõuda Buratino ajast lõplikult Pinocchio aega.
Valgus ja mäng on laval
Kohe alguses haaratakse publik teatrimängu kaasa: lava ette kogunenud neli näitlejat paluvad telefone mitte kasutada, sest valgus ja mäng ei ole mitte telefonis, vaid laval. Näitlejad sõlmivad publikuga kokkuleppe: meie mängime teie jaoks. Praktilised juhised öeldud, tormatakse hõike „Mängime!“ saatel lavale. Selline mängureeglite tutvustamine oli ka lavastaja Mirko Rajase varasemas lavastuses „Röövel Hotzenplotz“ (2019, kunstnik Kalju-Karl Kivi), kus publikule näidatakse laval, kuidas käib ümberkehastumine, kuidas mask muudab näitleja tegelaseks ja mil moel on see kõik ühine mäng kindlate reeglitega. Selline teatri olemuse mänguline tutvustamine aitab lastel teatrimaagiat laiemalt mõista.
“Collodi loo mängulisuses on midagi absurdihõngulist, Rajase lavastus on selgepiirilisem.
Sarnaselt Hotzenplotziga kasutatakse ka nüüd commedia dell’arte poolmaske, selle teatritraditsiooni tegelaskujudest on laval ainult Arlecchino ja põgusa hetke ka Pulcinella, Collodi raamatusse kirjutatud tegelased. Nukkudeks on üks suur mitmekesi juhitav lauanukk – Pinocchio esineb nii nuku kui näitlejana – ning lind ja madu.
Vaatasin mõlema koosseisu etendust ning näitlejad lustivad ilmselgelt kaasa – olgem ausad, professionaalsed näitlejad võivad mängurõõmu ka etendada, kas või käsi kipsis. Just kipsis randmega Tiina Tõnis esietendusel mängis ning sellest hoolimata vallutas tema Kass lava, eriti koomiline oli ta koos Rebase ehk Mark Erik Saviga – pikkuste vahe ja Tõnise pugeja-kassilik mängumaneer meenutasid komöödiate klassikalisi vastandpaare. Anti Kobini ja Johanna Vaiksoo Rebane ja Kass olid ühtlasemad ning koomiline pool sedavõrd ei domineerinud, pigem oli nende puhul rõhk salakavalusel.
Pinocchio osatäitjad, muidu eri tüpaaže esindavad Risto Vaidla ja Karl Sakrits olid üllatavalt sarnased, kuni sinnani, et maski all muutusid isegi hääled sarnasteks. Etenduse alguse sissejuhatuses kõlas Vaidla morganfreemanlik tämber kogu oma sügavuses, maski tagant kostis aga poisikeselik Pinocchio. Geppetto ehk Pinocchio isa kujuna oli Kobinis rohkem isalikkust või vanamehelikkust, samas Savi mängus paistis rohkem hoogu. Haldajana üles astunud Eliis-Maria Koit ja Laura Nõlvak olid võrdselt õrnad ja ebamaised, kes hoidsid ja suunasid publiku fookust.
Hoogsas loos on õigeaegsed reaktsioonid ja vastastikune tugi oluline, trupi kokkumäng oli nauditav. Näitleja peab kasutama kogu oma oskuste pagasit nukumängust füüsiliselt keeruka liikumiseni – kummardama tulles oli nii mõnegi näitleja särk mängust läbimärg.
Rosita Raua fantaasiarikas kunstnikutöö oli mängu toonud ümarale pöördlavale, mis andis võimaluse keereldes liikuda sarnaselt „Miks me varastasime auto“ (2021) kujundusega. Kui aga viimases oli väiksem pöördlava ehitatud lava äärde, siis nüüd oli see suuremana lava keskel ja markeeris kõiki sündmuskohti: küll muutus kooliks, küll teatrilavaks, küll valaskala sisemuseks jne. Lavakujunduse ja kostüümide vaimukas leid olid riidepuud, mida tõlgendaksin kui kohta, kus ripuvad nii teatrikostüümid kui nukud.
Sama esteetikat kandsid ka mehaanilised masinad, mis garderoobile viidates koosnesid riidepuust, maskist, peeglist ja lauast, ning jalgadest, mida sai vändast sammuma panna. Kui näitlejad need sissejuhatuseks lavale sõidutasid, siis tekkis põnevil ootus, kuidas need mängu kaasatakse. Ootamatult ei kaasatudki, vaid need jäeti seina äärde seisma, just nagu vaikivad statistid või maskis publik. Ma pean tunnistama, et selle koha peal jäin kujundilugemisega hätta.
“Ühel nähtud esietendustest protestisid ja hoiatasid lapsed valjult, kui Rebane ja Kass hakkasid Pinocchiot Laiskademaale meelitama.
Keerulised valikud
Nelja näitlejaga mängitakse ära 15 tegelaskuju, ent muidugi jäi veelgi rohkem tegelasi ja sündmusi dramatiseeringust välja. Allesjäänust on mõningaid detailierinevusi originaaliga võrreldes, näiteks raamatus müüs Pinocchio aabitsa kaltsukaupmehele, et minna vaatama nukuteatrit, kunagise nukuteatri lavastuses müüb aga Pinocchio aabitsa Kassile, et minna vaatama lihtsalt teatrit. Püüdsin etenduse ajal meenutada, kuidas selle teatridirektoriga ikkagi oli, ka minu tajudesse on kinnistunud Tolstoi kuri Carabas Barabas. Collodi teatrijuht Tuleneelaja on aga pehme kui padi, kes tahab küll puunukke lambaliha küpsetamiseks põletada, aga kui need nutavad või paluvad oma elu eest, siis teatrijuht leebub ja lõpuks liigutab Pinocchio isa vaesus teda sedavõrd, et annab peategelasele rahakukru kaasa. See vastab täiesti originaalile, ehkki kurja teatrijuhiga harjunud vaataja võib olla segaduses. Teatrijuhi mask on elamus omaette – koomika tekib tegelase hirmsa välimuse ja järeleandliku loomuse vahel.
Collodi loo mängulisuses ja kirjususes on isegi midagi absurdihõngulist, lavastus on selgepiirilisem, valikud on allutatud vastutuse ja aususe teemale, inimese võimele või võimetusele ahvatlustele vastu panna. Raamatu-Pinocchio oli alguses siiski väike hoolimatu maailma avastav pubekas, kes elult hoope saades sai ka õppetunnid ja muutus. 19. sajandi lasteloos oli ajastukohane hoiatus: kui halvasti käitud, siis läheb halvasti. Collodi algne, 1881. a lasteajakirjas Giornale per i bambini ilmunud lugu lõppes lausa nuku hukkamisega. Raamatus laseb autor pahal nukul siiski heaks poisiks muutuda, mis tähendab happy end’i – „uueks ja rõõmsaks muutub seeläbi ka kodu ja perekond“.
Oma rada pidi originaalist kaugemale on viinud lavastuse poeetilisus, Rajase loodud isikupärane atmosfäär, mis on tuttav ka varasematest koguperelavastustest. Pinocchios ei ole algusest peale kübetki halba, ta on üdini hea nukk-poiss, kes tõesti püüab, aga ahvatlustele järele andes satub ikka jälle pahandustesse. Haldjas muudab Pinocchio poisiks pärast seda, kui see on Geppetto vaala (originaalis haikala) kõhust välja kandnud – armastus isa vastu muudab Pinocchio lõpuks poisiks.
Lapsi täis saalis istudes on pool lõbu jälgida publiku reaktsioone. Kooliealised vaatavad tähelepanelikult, rõõmuga naerdakse kaasa füüsilisele huumorile, nagu enda pikali aevastamine või häälekas ehmatus. Esimese etenduse ajal oli isegi stseene, kus publik aktiivselt osales – kui Rebane ja Kass (originaali Piitsavarre asemel) hakkasid Pinocchiot Laiskademaale meelitama, siis lapsed protestisid ja hõikasid hoiatusi. Teise etenduse ajal oli publik rahulikum.
Tekst vajab süvenemist
Mõlema esietenduse ajal eelkooliealise publiku tähelepanu hajus. Tundub, et algselt neile sobivana välja kuulutatud lavastus on väiksematele liiga pikk (1 t 20 min) ja mõneti ka keeruline, seepärast on vanusepiiri igati õigustatult tõstetud seitsme aastani. Rajase kirjutatud haldja lõpumonoloog oli ka minu jaoks keeruline: „See, mis teeb sinust inimese, ei ole ainult välised saavutused – see on hetk, mil sa ei mõtle enam ainult iseendale ja oled leidnud jõu ka kedagi teist kanda, kui tema enam ei jaksa.“ See on vaid kolmandik monoloogist, mis viib palju kaugemale Collodi lihtsast resümeest, et poiss saab oma hea südame ja raskel hetkel vanemate aitamise pärast haldjalt andeks. „Võta õpetust sellest, mis sinuga on juhtunud, ning saa õnnelikuks,“ ütleb Collodi haldjas ja raamat lõpeb Pinocchio rõõmuga poisiks muutumise üle. Rajas lõpetab etenduse tunduvalt mitmeplaanilisemalt Pinocchio tõdemusega: „Olen lõpuks koju jõudnud.“
Tove Jansson on pannud kirja mõtte, mille järgi hea lastelugu peab sisaldama saladust ja kõike ei peagi ära seletama. Hea koguperelavastus järgib samu reegleid ja need on „Pinocchios“ olemas – puudutatud teemasid saavad lapsed vanemate või õpetajatega pärast etendust edasi arutada.
Lisa kommentaar