• Hiljuti Gerd Neggo nimelise tantsuõpetaja preemia pälvinud staažikas tantsupedagoog Paul Bobkov rõõmustab, et rahvatants on praegu väga populaarne. Samas osutab ta, et paljud pensioniealised õpetajad lõpetavad karjääri ning erialase kõrgharidusega õpetajaid ei kasva piisavalt peale.

Kohtume teeneka tantsupedagoogi Paul Bobkoviga lumises Viljandis. Paul Bobkov kutsus mind intervjuusoovist kuuldes jälgima intellektipuudega inimeste liikumistundi, mida ta iga paari nädala tagant pühapäeviti Viljandis juhendab. Bobkov sõidab selleks Viljandisse Tallinna külje alt Muugalt, mis on juba iseenesest tunnistus tema pühendumisest tantsuõpetaja tööle.

Viljandi erivajadusega inimestega on Bobkov tegelenud juba üle 20 aasta. Lisaks seltskonnatantsude õppimisele teevad osalejad tundides mitmesuguseid mälu- ja rütmiharjutusi, harjutavad loomingulist mõtlemist ja paaristööd. Bobkov on juhendatavatega suheldes vana rahu ise, kuigi õpilased on siinkirjutaja kui võõra kohalolust veidi ärevad. Liikumistund annab erivajadustega inimestele võimaluse õppida oma keha paremini tundma, arendada mälu, koordinatsiooni ja oskust kaaslastega arvestada. Tundub, et pühapäevaseid kohtumisi oodatakse rõõmuga ning see tekitab osalejates häid emotsioone.

Kuidas teie tantsuteekond algas?

Kohtla-Järvel pioneeride majas pandi lapsed tantsima käsu korras. Minu esimene tantsuõpetaja Asta Sibrits oli oma töös hea ja suutis ka poisid tantsust huvituma panna. Seejärel sattusin Nõo keskkooli, kus oli minu küpsemisperiood. Pärast matemaatika eriklassi lõpetamist 1976. aastal asusin Tallinna pedagoogilisse instituuti koreograafiat õppima. Kõrgkooli astudes ei teadnud ma, mida tantsuõpe tegelikult tähendab – ju see saatus oli, et ma tantsu õppima läksin. Olime pedagoogikaülikooli tantsualase kõrghariduse teine lend ning ülikoolis hakkas mulle ajapikku üha enam meeldima. Diplomitöö tegin Karksi-Nuias, pärast kooli lõpetamist läksin tööle Viljandi tantsuansamblisse ballettmeistriks. Kui kursusekaaslased suunati tööle, siis mind kutsuti Viljandisse. Seal oli ka kultuurikool, aga tantsueriala õpetajaid ei olnud piisavalt. Nii hakkasin juba ülikooli viimasel semestril Viljandis tunde andma, põhiliseks aineks kujunes karaktertants.

“Tantsupeolt jäävad konkurentsi tõttu kõrvale ka aastaid koos käinud rühmad, kes väärivad kohta väljakul, kuna sageli kannavad just nemad edasi traditsiooni.

Õpetajatöö oli alguses loomulikult eneseotsimine. Lõin karaktertantsule toetudes käte ja jalgade koordinatsiooni- ja rütmikorrastamise süsteemi. See universaalne tehnika sobib nii võistlus-, rahva- kui ka balletitantsijatele, samuti kaasaegse tantsu harrastajatele. Minu aine kestis kolm aastat ja oli tudengite jaoks üsna tehniline. Aine läbimisel arenes õppija muusika- ja rütmitaju, mis lõi eeldused nii tantsija kui õpetajana töötamiseks.

Minu pedagoogitöö teise suuna moodustas rahvaliku seltskonnatantsu aine, mille õpetamise eesmärk oli anda tulevastele huvijuhtidele ja tantsuõpetajatele nende ametiks vajalikud tööriistad.

Olete õpetanud ja õpetate ka praegu väga mitmesuguseid gruppe. Millistest põhimõtetest tantsu õpetamisel lähtute?

Viljandi kultuuriakadeemiasse tulevad õppima kirju taustaga inimesed ning erinev on ka nende rütmi- ja koordinatsioonitaju. Ometi sõltub sellest rütmi ja fraseeringu mõistmine ning tantsulise liikumisega hakkama saamine. Igaüks on võimeline paremaks muutuma ning sellest ma pedagoogina lähtungi. Kindlasti on oluline hea ja toetav keskkond, selged ja lühikesed juhised, kordamine ja kinnistamine. Õpetaja peab teadma, kuidas hoida õpilast tervena. Näiteks intellektipuudega tantsuhuvilistel oli esialgu isegi käelaba pööramise harjutus suur ettevõtmine.

“Muret teeb meestantsijate vähesus – näiteks lätlastel seda probleemi tekkinud ei ole.

Tõin kahekümne viie aasta jooksul iga kultuuriakadeemia kursusega oma aines välja lõpulavastuse. Igal aastal oli tunne, et kõik on juba ära tehtud, aga ühise loomeprotsessi tulemusena suutsime vaatajaid siiski üllatada. Kursusega sünergias töötades sündis alati palju uut ja huvitavat ning näib, et seda mäletatakse. Minu jaoks on suur rõõm ja tekitab sooja tunde, kui kunagised tudengid tulevad teretama ja kallistama.

Kes õpetajatest on teid tantsuvaldkonnas kõige enam mõjutanud?

Kõige rohkem ikkagi kursusejuhendaja. Tallinna pedagoogikaülikooli tulid tööle kaks noort meest, Mait Agu ja Igor Gromov, kellest esimene oli üks põhilisi õppejõude ja viimane minu kursuse juhendaja. Eesti rahvatantsus pean end enim mõjutanud inimeseks Kristjan Toropit, kes viis meie kursuse Hiiumaale ja Pärnumaale rahvakombestiku kogumisretkele. Sain siit inspiratsiooni oma lõputöö tegemiseks ning rahvaliku seltskonnatantsu ainele kontseptsiooni loomiseks kultuuriakadeemias.

Mida peate hea tantsuõpetuse juures kõige olulisemaks?

Hea tantsuõpetus ühendab tehnika, pedagoogika ja õppija märkamise. Kui üks nendest kolmest puudub, jääb areng pinnapealseks. Pedagoogika tähendab mitte ainult teadmisi, vaid oskust neid edasi anda nii, et õppija areneks ja tunneks rõõmu.

Millist rolli võiks tantsuõpe kanda tänapäeva Eesti üldhariduskoolide õppekavas? Kas tantsu võiksid koolis õppida kõik lapsed?

Liikumistunni kavas on tantsimist juba praegu ametlikult päris palju. Oleneb veidi ka kooli juhtkonnast, kas tunniplaanis on tantsutunnid. Tantsu alal koolitamata õpetajate arusaam on halvemal juhul see, et tantsuõpe on vaid rahvatantsu n-ö drillimine, aga see on ohtlik tee. Hea õpetaja on avatum ja suudab õpetada lisaks ka muid tantsustiile. Kindlasti võiks tantsu õpetada igas koolis.

Millised tantsutegemised teie elus praegu on?

Jätkan tulevaste rahvatantsuõpetajate mentor-koolitajana Eesti rahvatantsujuhtide kaugõppekoolis ning juhendan Eesti tantsuhariduse liidu kaudu rütmi ja koordinatsiooni meistriklasse. Olen nii Eestis kui Lätis mitme tantsužürii liige.

“Kaasaegsed tantsustiilid on õppekavadest rahvatantsu välja tõrjunud.

Sellest sügisest hakkasin abikaasa pealekäimisel Muugal segarahvatantsurühma juhendama. Rühmas tantsivad mu kaks poega, minia, ämm, ja ka minu abikaasa, kes 40 aasta eest samuti lõpetas tantsueriala. Seega on see peaaegu pererühm. On omaette kunst teha mitte millestki midagi: rühma kaheksast-üheksast mehest oskasid heal juhul vaid kaks alguses polkat. Rõõmustab, et rühma tantsuhuvi on väga suur. Minu ülesanne ongi leida tantsud, millega tantsijad hakkama saaksid, et nende motivatsioon ei raugeks. Praegu huvi veel kestab – meil ongi täna õhtul (intervjuu toimus 14. detsembril – toim) kavas proov ja ülehomme esimene esinemine. Rühmal ei ole veel rahvariideid ega õiget nimegi, paneme esinemiseks talvekampsunid selga ja päkapikumütsid pähe ning läheme Muuga kogukonnakeskuse õuejõulupeole tantsima.

Mida peate oma töös suurimaks saavutuseks?

Rõõmu teeb, et paljud tantsueriala lõpetanud on tantsu juurde jäänud. Paljud Viljandi kultuuriakadeemia vilistlased on tantsumaailmas tunnustatud tegijad – üldtantsupeo lavastajad, Eesti nimekate tantsuansamblite juhid, tantsueriala õppejõud nii Viljandis kui Tallinnas.

Milliseid suundumusi Eesti tantsumaailmas praegu näete?

Rahvatants on populaarne, see teeb rõõmu. Üldtantsupeole pääsemine on ihaldusväärne, kuid leidub ka piisavalt rühmi, kes tulevad kokku vaid tantsupeo aastaks, peole pääsemise nimel. Kõrvale jäävad paljud aastaid koos käinud rühmad, kes väärivad kohta väljakul, kuna sageli kannavad just nemad edasi traditsiooni. Sellega langeb paljude tantsijate motivatsioon ja rühmad lagunevad. Muret teeb ka meestantsijate vähesus – näiteks lätlastel seda probleemi tekkinud ei ole. Klassikalise rahvatantsu kõrval on meil palju modern- ja nüüdistantsu stuudioid, kes oma loomingus katsetavad pärimustantsuga. See on sümpaatne juhul, kui kunstilised ja tehnilised oskused osatakse põimida pärimusega. Häid näiteid on, ent arvan siiski, et siin on veel palju tööd teha.

Mis teeb Eesti tantsus muret?

Oleme jõudnud olukorda, kus pensioniealised õpetajad lõpetavad karjääri ning erialase kõrgharidusega õpetajaid ei tule piisavalt peale. Minu jaoks suurim murekoht on, et meie kahes tantsukõrgkoolis – Viljandis ja Tallinnas – on kaasaegsed tantsustiilid õppekavadest rahvatantsu paljuski välja tõrjunud. Eesti tantsukunstis tuleb paratamatult leida tantsukunsti kaasaegsete vormide õpetamise ja viljelemise ning omakultuursuse tasakaal.

“Preemia pälvimine tegi südame soojaks. On hea tunne, et mu tööd on märgatud.

Te olete olnud seotud ka erivajadustega inimeste tantsupeoga.

Jah, olin pealavastaja aastal, mil Eesti riik sai saja-aastaseks. Erivajadustega inimeste tantsupidu on toimunud juba viisteist korda. Sel aastal jäi pidu rahanappusel ära, aga loodan, et järgmisel aastal raha ikkagi leitakse. See on erivajadustega inimeste jaoks väga väärtuslik üritus, mille nimel harjutavad terve aasta tuhanded inimesed. Osa hooldekodus elavate inimeste jaoks on see üks väheseid võimalusi n-ö inimeste sekka minna. Kui pakkumine tehakse, oleksin valmis seda veelgi juhtima, iga tantsupeo eel valitakse tantsupeo etteotsa uued inimesed.

Kui levinud erivajadustega inimeste tantsurühmad Eestis üldse on?

Neid on ikka päris palju, enamik on hooldekodude juures. Tegutsesin 15 aastat Viljandi invateatri Karlanda juures koreograafina. Kui teater tegevuse lõpetas, siis paluti mul tantsuõpetajana jätkata. Viljandi kultuuriakadeemia õppejõuna pidasin oluliseks, et tudengid puutuksid kokku tavaelust kõrvale jäetud inimestega. Olen kogenud eelarvamusi puuetega inimeste suhtes ja pidasin oma kohuseks need ümber lükata. Tudengite töösse haaramine võimaldas neil muuta nii arusaamu kui lihvida oskusi tööks eriliste inimestega. Usun, et need tunnid olid väga rikastavad kõigile.

Mida Gerd Neggo preemia pälvimine teie jaoks tähendab?

See on oluline tunnustus ja hea tunne, et mu tööd on märgatud. Kõige rohkem teeb rõõmu, et mind seadsid üles Viljandi kultuuriakadeemia vilistlased. Järelikult olen midagi hästi teinud. Preemia pälvimine tegi südame soojaks.

Viimaks üks loominguline küsimus. Kui te oleksite tants, siis milline?

Abikaasaga tantsides naudin kõige rohkem fokstrotti. Tantsus naudin võimalust muusikasse improviseerida: aeglustada, kiirendada, muuta rütme. Rütmid on kõikjal meie ümber, ka vee tilkumises on rütm, mida saab mitmeti lahata.

---

Pea pool sajandit tantsutunde

Paul Bobkov (67) on üle neljakümne aasta õpetanud tantsutudengeid Viljandis ja Tallinnas, lisaks andnud nii loenguid kui meistriklasse Soome, Läti, Leedu, Venemaa, Itaalia ja Suurbritannia kõrgkoolides. Praegu, pensionil olles tegutseb ta rahvatantsujuhendajate mentori-koolitajana Eesti rahvatantsujuhtide kaugõppekoolis ja Eesti tantsuhariduse liidus. Samuti juhendab ta Muuga rahvatantsurühma ja Viljandi intellektipuudega inimeste liikumistundi. Bobkov on loonud karaktertantsul põhineva rütmilise liikumise metoodika, mis on tuttav kõigile tema käe all õppinud tantsueriala tudengitele. 

Mullu novembris pälvis Paul Bobkov kolmeteistkümne nominendi seast Gerd Neggo (09.11.1891–01.09.1974) nimelise tantsuõpetaja tunnustuspreemia, mida annab välja Eesti tantsukunsti ja tantsuhariduse liit ning rahastab Eesti kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital. 

Tunnustuspreemia on varem pälvinud Helen Veidebaum, Helena Pihel, Tiina Pikas, Leili Väisa, Meeli Pärna, Elena Poznjak-Kõlar, Anu Sööt, Eve Noormets, Irina Pähn, Inna Sulg, Anu Ruusmaa, Anne Tamm-Kivimets, Rene Nõmmik ja Raido Mägi.