• Põhikooli riiklikku õppekava lugedes on selge, et kultuuriline haridus ja väärtuskasvatus on hariduse alus. Kultuurilise kogemuse kaudu õpivad noored väärtustama eesti kultuuri ja keelt, mõistma oma kultuurilist kuuluvust ja suhestuma teiste kultuuridega.

Uuringud kinnitavad, et õppekäik muuseumisse toetab õppimist, arendab kultuurilist ja ajaloolist teadlikkust ja kriitilist mõtlemist ning loob külluslikult võimalusi kogemuslikuks õppeks. Paljude muuseumide haridusprogrammid on ehitatud üles õppekava eesmärke järgides ja toetades: muuseumis avatakse ja kinnistatakse õpitut.

Riiklik õppekava ei küsi, kas kultuuriline haridus on võimalik. Õppekava eeldab, et see toimib mitmekesises õpikeskkonnas. Tegelikkus sõltub kooli asukohast ja rahavõimalustest. Sotsiaalmajandusliku kihistumise süvenedes tähendab see, et muuseumiharidusele pääsevad paremini ligi need, kes muuseumidele lähemal ja/või kellel rohkem raha. Ühtlasi tähendab see, et riikliku õppekava eesmärgid ei ole kõigile lastele võrdselt kättesaadavad.

Rangelt võttes pole üllatus, et haridus- ja teadusministeeriumi hinnangul on õppekäikudeks lisaraha kogumine lapsevanemalt problemaatiline. Ometigi on seda muude rahastusmudelite nappuse tõttu aastakümneid tehtud. Haridus- ja teadusministeeriumi mullune seisukoht võtab lapsevanemalt võimaluse oma lapse hariduse mitmekesistamisse panustada, kuid alternatiivi ei pakuta. 

Kultuuriranits on geniaalselt lihtne meede, kuid selle pearaha on ajale jalgu jäänud: 2024. aastal oli määr 9,6 eurot õpilase kohta keskustes ja 19,58 eurot hajaasustuses. See summa tänavu ei suurene. Kaugemates piirkondades ei kata see isegi transpordikulusid. Kultuuriranitsa vaheanalüüs näitab, et kui kool lisaraha ei leia, ei pääse iga viies õpilane isegi üks kord aastas kultuuriasutust külastama. Kultuuriranitsa võimaldatav üks kultuuriasutuse külastus aastas ei ole mitmekesine kultuuriõpe, vaid sümboolne miinimum.

Juba 2025. aasta sügisel täheldasid mitmed muuseumid, et haridusprogrammides osalevate laste arv ning tellitavate tundide arv langeb. Oktoobris muuseumide seas tehtud kiirküsitlus tõi välja, et 56% muuseumidest langes tellitud haridusprogrammide arv võrreldes 2024. aasta sama perioodiga 10–30%. Aasta lõpus muuseumide haridustöötajate seas korraldatud kordusküsitlus viitas samuti, et ligikaudu pooltes muuseumides kahanes tellitud haridusprogrammide arv kuni 30%, ca 16% muuseumides langes maht enam kui 40%. Vastajad seostavad tellimuste langust peaasjalikult keerulise majandusliku olukorraga, transpordi kallinemisega, õpetajate ebakindlusega õppekäigu tellimisel ning asjaoluga, et toetusmeetmed ei jõua hinnatõusule järele.

“Haridus- ja teadusministeerium võtab lapsevanemalt võimaluse oma lapse hariduse mitmekesistamisse panustada, kuid alternatiivi ei paku.

Veidi üle veerandi muuseumidest teatas, et muuseumitundides osalejate arv on aasta jooksul kasvanud, kuid kasv tugines enamasti mitmesuguste toetusmeetmete toel koolide jaoks tasuta pakutavatele programmidele. 40% muuseumide jaoks moodustavad eri rahastusmeetmete raames pakutavad tunnid 10–30% haridusprogrammide tellimuste mahust ning mõnel muuseumil veel enam. Sugugi mitte kõik muuseumid ei ole siiski võimelised aktiivselt rahastusallikaid otsima.

Muuseumid on haridusprogrammide kättesaadavuse tagamiseks töötanud välja veebipõhiseid muuseumitunde ning muuseum-kohvris-tüüpi tunde, kuid neid tellitakse harva. Ilmselgelt ei asenda need muuseumi eripärast keskkonda.

Kultuuriharidus ei tohi sõltuda projektipõhisest leidlikkusest ega kooli, muuseumi või õpetaja võimekusest rahastusallikaid jahtida. Esimese sammuna ootame, et kultuuriranitsa rahastus kasvaks nii, et see kataks transpordi ja programmi maksumuse ning väheneks ebavõrdsus linna- ja maakoolide vahel. Kultuuriranitsa vaheanalüüs pakub rahastusmudeli värskendamiseks väga selge samm-sammulise ajakava.

Kutsun ka õpetajaid ja koolijuhte seisma hea selle eest, et mitmekesine õppekava ei jääks paberile. Muuseum, teater, kontserdisaal ja teised kultuurikeskkonnad ei ole midagi ekstra, vaid sisuka õppimise osa. Kui need võimalused koolist kaovad, vaesub haridus ja ühiskond tervikuna. Seetõttu on oluline, et õpetajad seisaksid koos kultuuriasutustega selle eest, et õppimine ei taanduks üksnes klassiruumi.