Riin Seema.

TI tulek lükkab ümber väljundipõhise õppe idee

Riin Seema.
7 minutit
929 vaatamist
  • Väidetavalt on Buddha öelnud, et kõik võib muutuda silmapilgutusega. Just sellise äkilise ja põhjapaneva muutuse on toonud haridussüsteemi tehisintellekt. Generatiivse tehisintellekti (TI) tulek esitab väljakutse väljundipõhisele õppekavale.

On paradoksaalne, et uus kõrgharidusstandard rõhutab kõrghariduse väljundipõhisust, samas just tehisintellekti tõttu pole paljude õpiväljundite hindamine enam tõsikindel tegevus. On märgiline, et õpiväljunditele on lisandunud digi- ja tehnoloogiaoskused, kuid ka enesejuhtimise ja muutustega kohanemise oskus – kõik see, millega seoses TI nii oluliselt mängu muudab. 

Rollid on tehisintellekti tõttu ähmastumas

TI tulek nõuab meilt oma harjumuste ülevaatamist ning õppejõu, tudengi ja TI rolli täpsustamist. Ei saa lasta juhtuda, et TI tõttu lahustub või ähmastub nii õppejõu kui ka tudengi roll ning see, mida tudeng peaks oskama.  

2024. aastal kinnitati kõrghariduse kvaliteedistandard. Rõhuasetus on nüüd üldpädevuste lõimimisel erialapädevustega: loovusel, digipädevustel, roheoskustel, enesejuhtimisel ja kohanemise oskusel (www.riigiteataja.ee/akt/113062024004).

“Suurte gruppide käes ägavatel õppejõududel on ahvatlus õpetades lükata osa tööd tehisintellektile – õpetagu ja hinnaku.

Eesti hariduse kvaliteediagentuur soovitab arvesse võtta nüüdisaegset õpikäsitust ja seda ülikoolis sõnastada, sest see muutub ajaga. Olen nõus. Nüüdisaegne õpikäsitus tuleb just nüüd kriitiliselt üle vaadata. Aga mitte vaid stiilis milleks ja kuidas kasutada tehisintellekti, vaid analüüsides, mil moel on TI tulek meid kardinaalselt mõjutanud ja kuidas sellega kohaneda, nii heas kui halvas.

Kvalitatiivne muutus on sageli ootamatu

Uus kõrgharidusstandard keskendub õpiväljunditele, kuid TI-ajastul pole õpiväljundeid enam kerge hinnata, eriti kodutöödes, mille maht on tudengitel suur. See pole kriitika kõrgharidusstandardi loojatele, kes tegutsesid oma aja parima teadmise valguses. Tehisintellekti tulek on meile kõikidele olnud ootamatu ja peadpööritav muutus.

Praegune kõrgharidusstandard vähendab õppejõu rolli. Uuendatud väljunditest lähtuvalt on Eesti hariduse kvaliteediagentuur koostanud juhendmaterjali „Õppekavaarenduse eestvedamine kõrgkoolis“. Juhendis soovitatakse loobuda mooduli ja õppeaine tasandil eesmärkide sõnastamisest ning piirduda ainult õpiväljunditega. 

Õppejõuna on mulle arusaamatu, miks soovitakse õppeaine eesmärke õppejõu positsioonilt mitte sõnastada. Millist sõnumit kannab idee, et õppejõul pole vaja oma tegevusele eesmärke seada? Nähtavaks saab see, millest me kirjutame, kõneleme ja mida väärtustame. Välishindamise mugavuse eesmärgil ei tohi õppejõududelt kaduda ülikoolis võimalus oma ainetes eesmärke seada, tervikpilti tajuda ja seda õppijatele selgitada. 

Kõrgharidusstandardis on tegelikult öeldud, et „õppekava on sidus ja ülesehituselt tervik. Õppekava nimetus ning õppekava, moodulite ja õppeainete eesmärgid ja õpiväljundid on omavahel kooskõlas.“ (www.riigiteataja.ee/akt/113062024004)

Seega ei ole õppejõul oma aines keelatud eesmärke seada. Samas oleks just nüüd tarvis veelgi selgemalt nähtavaks teha õppejõu roll. Õppejõul on oluline määratleda oma tegevuse eesmärgid, sest üks asi on see, mida ta pakub ja heas tahtes planeerib, ja teine see, mida tudeng tegelikult omandab. Nüüdisaegses õpikäsituses tuleks määratleda kolmnurk õppija, õppejõud ja TI. Isegi kui me sooviks, et TI on vaid vahend, tuleb teadvustada, et meie maailmas on võimekas tehisintellekt ja seega tudengi ja õppejõu piiride ähmastumise võimalus.

Uus kõrgharidusstandard ei räägi sõnagi tehisintellektist, kuigi viimase aasta jooksul on see ülikoolis üks nähtavaimaid teemasid, samas ka suur oht ja abi. Uus kõrgharidusstandard töötati välja ajal, mil TI meie keskel veel nii selgepiiriliselt ei olnud. Tudengitel, õppejõududel ja haridusjuhtidel polnud veel kujunenud kogemust ega seisukohta. Tehisintellekt pakub võimalust nii heaks kui ka kurjaks. 

“Tudeng ei peaks tundma end kliendina, kes võib mobiiltelefoni näppides või kaardimängu mängides loengutes aega veeta ja teha koduseid ülesanded TI-ga.

Läbi tuleb mõelda, millised õpiväljundid ja milliste meetoditega on tänapäeval mõõdetavad, ja mitte pigistada silmi kinni massilise plagiaadi ees. On tarvis määratleda, mida võib tudeng tehisintellekti abil teha. Mil määral ta peab suutma demonstreerida oma enda mõtteid ja analüüsivõimet? Eri haridustasemetel võivad ootused tudengi iseseisvale sooritusele erineda. Iseseisvate tööde maht on eriti suur sessioon- ja magistriõppes, aga mida see tähendab TI kontekstis?

Õppejõud on aga tudengite hindamise murega ja sellega seoses ka oma südametunnistuse piinadega üksi. Õppija roll, kohustused ja vastutus tuleks selgemalt sõnastada. Vastutus peaks nihkuma täiskasvanud õppijale endale. Tudeng ei peaks tundma end kliendina, kes võib mobiiltelefoni näppides või kaardimängu mängides loengutes aega veeta ja teha koduseid ülesandeid TI-ga. Eestis on tasuta kõrgharidus, ülikoolis võiks tõesti õppida ja pingutada. 

Ressurssidest on kõrghariduses endiselt puudus. Suurte gruppide käes ägavatel õppejõududel on ahvatlus lükata õpetades osa tööd tehisintellektile – õpetagu ja hinnaku. Süsteemi tõttu on ootused aga ebarealistlikud või omavahel vastuolus.  

Mõtleva inimese võimalus

Ometi on ülikooli õppejõu roll mõtlevale inimesele üks suurimaid eneseteostuse võimalusi. On väga kurb, kui anname selle iseenda mugavuse ja või tagasihoidlikkuse tõttu kergekäeliselt TI-le ja jätame paljud doktorikraadiga noored võimaluseta õppejõuna töötada.

TI ajastul muutub oluliseks silmast silma suhtlus ja oma teadmiste tõendamine. Õppejõud ei saa garanteerida, et tudeng kodutöid tehes piisavalt pingutab, küll aga muutub hindamisel taas oluliseks paberil ja pliiatsiga ning suuliste eksamite ja arvestuste formaat. Väga olulised on seminarid ja praktikumid, kus on võimalus õpitud teadmiste üle arutleda ja neid katsetada. 

Õppejõu roll ja autoriteet vajab TI-maailmas jõustamist ja mõtestamist. Õppejõud võib pakkuda suurepärast programmi, kuid ka tudeng peab osalema ja pingutama. 

Vaja on eesmärke ja piire

Oleme seni püüdnud olla ülikoolis paindlikud, kuid kas ei takista liigne paindlikkus tudengi ajaplaneerimise oskuste õppimist? Üks digipädevuse alapädevus on tervise hoidmine ja turvalisus. Rohke ekraaniaeg on ebatervislik, oluline on ennetada digivahendite liigkasutamist ja sellega seotud ebaeetilist käitumist.

“Täpselt sõnastatud hindamiskriteeriumid teevad tehisintellekti kasutades plagieerimise tudengile lihtsaks.

Uus kõrgharidusstandard püüab lõimida üld- ja erialaoskusi. Üldpädevus, nagu loovus, on suurepärane eesmärk, kuid mitte alati lihtsasti hinnatav. Teatud oskused arenevad aja jooksul protsessides osaledes ja professionaalsuse kujunedes. Loovust või eneseregulatsiooni oskust ei ole kerge hinnata, sest need avalduvad sageli nähtamatult teiste õpiväljundite taustal. Näiteks iseseisvate tööde kvaliteedina, ka õigeks ajaks esitamisena. Tudengi loovust või eneseregulatsioonioskust võib TI nüüd kergesti matkida. Väga täpselt sõnastatud õpiväljundid ja hindamiskriteeriumid teevad TI-ga koostöö ja ka plagieerimise tudengile lihtsaks.

Hoolimine ja nõudlikkus on ajast aega käinud kõrghariduse juurde. Tehisintellekti ajastul on õppijal tarvis ülikoolist väljudes olla veelgi teadlikum ja nutikam ning õppejõul hindamisel nõudlikum ja rangem, mitte leebem. Õppejõu roll ei muutu kuidagi lihtsamaks. Õppejõud peavad oma positsiooni eest ühiskonnas seisma, sest võistleme oma rollis tehisintellektiga.

Õppekavade uuendamine pausile

Hiljuti vastu võetud kõrgharidusstandard ja õppekavade uuendamise juhend tuleb hariduspõllul toimuva totaalse muutumismängu tõttu üle vaadata. Meil on tarvis kriitiliselt, kollektiivselt ja süsteemselt mõtestada, mida generatiivse TI tulek tähendab ning kuidas on kõige mõistlikum edasi toimida. Õppekavade uuendamine on vaja seniks pausile panna, ja seda veel enne, kui kõik õppekavad on uuendatud.

Tunnistan, et arutasin seda teemat ka „kõige targemaga“ – TI-ga. Chat ütles lõpuks: „Aitäh, et lubasid mul kaasa mõelda. Soovin artiklile head teed ja julgeid lugejaid – see teema vajab arutelu ning sinu tekst panustab sellesse selgelt ja argumenteeritult.“

Kommentaarid

  1. Lp. autor!
    Mulle on arusaamatu selle pika loo pealkiri-!?

    Teaduspõhiselt sobiks järgmine – “TI tulek KOOLI pidurdab järsult lapse vaimset arengut – MÕTLEMISVÕIMET”.

    P.S. Jääb vaid küsida – kas me seda tahamegi?

    Peep Leppik

  2. Austatud Peep Leppik!

    Olen Teile tänulik, et olete siin Õpetajate Lehes aastate jooksul korduvalt ja korduvalt rõhutanud, et laps/õpilane peab osalema protsessides. Generatiivne tehisintellekt on paljastanud väljundipõhise õppekava nõrkused. Enam ei saa olla kindel, et õpilase/tudengi kodutöö tähendab, et ta on ise pingutanud ja õppinud. Väljundipõhise õppekava loogika ei sobi totaalselt muutunud olukorras. Õpetaja/õppejõu rolli tuleb esile tõsta ja väärtustada.

    Riin Seema

  3. Lp. autor!
    Me räägime teineteisest mööda! Mina räägin LAPSEST, kelle tegelemine nutikaga viib TAJUMISPROTSESSIDENI, mis on eelistatud loomariigis (ei lase lapsel vaimselt areneda). Vanemas astmes (eriti tudengid) on pisut teine olukord. Ehkki ka mõtlemise arendamine seal (mõtlemisoperatsioonid!) on PSÜÜHILINE probleem (mitte tehnoloogiline)…

    Kui kuulutame spikerdamise (mahakirjutamise) koolis lubatuks, siis on üks olukord, kui mitte, siis tuleb nutika kasutamine tunnis lihtslt KEELATA… Kui on aga vahel nö nutikaga töötamise tund, siis – las käia… Üldistavalt – töötamine peaga on alati noori vaimselt arendav! Just see on igasuguse kooli SUUR EESMÄRK…

    Peep Leppik

  4. P.S.
    Aga nn kodutööd on didaktiliselt täiesti omaette teema… Seda ei selgita kunagi kommentaaride tasemel. Oma 60 õpetaja aasta jooksul (erinevates ainetes) andsin ma väga vähe kodutöid. TUND ise peab olema nii tihe-töine (aga psühholoogiliselt õigesti üles ehitatud), et materjal juba seal omandatakse… Õnn, et minu õpilased (just vanemas astmes) on seda kõrgelt hinnanud!

    Peep Leppik

  5. Kuidas saaks väljundipõhise õppe ideed ümber lükata? Õpet kavandades on ju aluseks ikka soovitavad väljundid ehk see, mida peaks õppija õppe lõpuks teadma, oskama ja suutma? Iseasi, kuidas neid teadmisi, oskusi, vilumusi, hoiakuid vm väljundeid hinnata. Kodus kirjutatav essee ehk ei ole tõesti enam parim variant. Ju vist tuleb tuua tagasi auditoorsed kirjalikud paberi ja pliiatsiga kirjutatavad eksamid, kus eksaminand saab probleemülesandeid lahendades oma isiklikke pabermärkmeid ja konspekte kasutada. Tehisaru abiga (ettevaatust, andmelekke oht) peaks käekirjadest läbi närimine olema lihtsam kui varem.


  6. Lp. Hilja, (?)
    Olete õigel teel, sest TULEMUSED on koolis tõepoolest kõige tähtsamad näitajad, aga kui meil üritatakse kaotada eksamid ja õpilasi “üle viia” puudulike teadmistega, siis-? Tulemustele orienteeritud õpetaja EI SALLI oma tundides mingeid nutikaid!

    Peep Leppik

  7. TI laiem levik põhjustab paradigma muutuse: millisel tasandil tehtav vaimne tegevus annab/tagab kvaliteeti? Kui 90ndatel tulid koos arvutitega kasutusele automaatne õigekirja kontrollimise võimalus, siis see ei nullinud õigekirja oskamise vajadust. Kui 70ndatel tulid kasutusele kalkulaatorid, ei vähendanud see matemaatilise mõtlemise vajalikkust, vaid võimaldas selle viia teisele tasemele.

    Mõtlemise kvaliteet ei seisne kiires peastarvutamises ja keeleteadus ei põhine õigekirja järgimisel. Sarnase muutuse toob TI: ladusa teksti loome ei ole kvaliteet iseeneses, nagu ka algoritmi kantimine masinale mõistetavaks koodiks ja muud vaimsed “käsitöö-oskused”.

    Nii nagu ei peatanud kalkulaatorid ega arvutid inimkonna vaimset arengut, ei tee seda ka TI. Nutika inimese käes on paremast tööriistast rohkem tulu, uudishimu ja teadmisjanu ei kao kuhugi.

    Ma esitasin Claude’ile (üks keelemudel/LLM) küsimuse:
    “Milliseid teadmiste omandamise ja kontrollimise mooduseid on mõistlik kasutusele võtta seoses suurte statistiliste keelemudelite igapäeva jõudmisega?”

    Hariduse jaoks konkreetselt:
    – Õpeta KUIDAS informatsiooni kontrollida, mitte lihtsalt fakte pähe tuupida
    – Rõhuta praktilise katsetamise tähtsust väljundite aktsepteerimise asemel
    – Arenda kriitilise hindamise oskusi – “kas see on mõistlik?”
    – Mõista põhialuseid, et saaksid AI vigu märgata

    Wanradt Koell

  8. Aitäh selle Claude näite eest! Claude vastus on üsna tüüpiline esimene TI vastus sarnasele küsimusele, mille Teie esitasite. Minu kogemus on, et TI (Chat) kõigepealt käsitleb inimese oskuste (õpiväljundite) hindamise teemat TI ajastul endaga seotuna, mis on ka loomulik TI-vaatest. Selles Claude näites SEOB ta inimese koheselt TI-ga. Ma väidan, et sellesse lõksu ei tohiks me langeda. Ma leian, et inimest ja tema arengut ja hindamist tuleks käsitleda kõigepealt TI-st eraldi, teiste sõnadega TI-ga suhtest eraldi. TI-ga suhe on ka tänapäeval oluline, aga rollid (inimene ja TI) ei peaks koheselt (hindamisel) segunema. Kui paluda seda Claude vastust hinnata TI-l veelkord kriitiliselt ja lisaks TI-le selgitades, et ON oluline, et TUDENG TEAKS ISE piisavalt palju fakte ja teooriaid ja tal peaks olema oma erialale sobilikud väärtused, hoiakud ja kogemused (konteksti hindamise oskus), et ta oskaks TI- teksti kriitiliselt hinnata, võib saada TI-lt teistsuguse ja vägagi asjaliku ning põhjaliku vastuse.

    Riin Seema

  9. Lp. kolleegid!
    On selgelt näha, et arutelud siin TI kasutamise üle haaravad TÄISKASVANUID (kes üldhariduskooli lõpetanud). Arengupsühholoogiliselt kulgeb aga lapse (vaimne) areng enne murdeiga ja pärast üsna erinevalt. Didaktikas peaks seda kindlasti arvestama. Kahjuks lähtutakse vähe J. Piaget`põhjalikest uuringutest ses vallas.

    Aga kui me ei arvesta õpetamisel lapse arengu astmelisuse ja kriitiliste perioodidega, siis ei aita meid hiljem ka TI… Vaimsuse allakäik kogu maailmas on ilmselt seotud sellega – varasematel (kriitilistel) astmetel tegemata jäetu pole hiljem kuidagi nö järele aidatav ja TI-gi kaotab oma mõtte… Eriti MÕTLEMISE arendamisel!

    Peep Leppik

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Jaak Aaviksoo: Eesti haridusrattal on kett maas

Nii nagu jalgratturgi püüab esmalt kaduvat veojõudu käiguvahetuse ja kiirema väntamisega kompenseerida, on ka meie hariduselus asutud muret…

5 minutit

Mitu korda pean ma ühte ja sama ideed kuulama

Mõne asjani jõudmiseks on vaja sellega mitmel eri moel kokku puutuda. Esmatutvus, meeldetuletused, kolleeg rääkis, lõpuks esimene proovimine….

6 minutit

Koduõpe uue rütmiga

Koduõppe reeglid tehti 2025. aasta sügisel varasemast selgemaks: otsustamine liikus õppenõukogult direktorile ning lapse edenemist peab kool nüüd kontrollima vähemalt kord kuus. 

Ühelt…

3 minutit
Õpetajate Leht