- Lavastuses on kõik värvitud täistoonides, hea on hea ja halb on halb.
- „Mio, mu Mio“ jõudis Eestis teatrilavale esimest korda.
„Mio, mu Mio“
• Autor Astrid Lindgren.
• Lavastaja Mait Joorits.
• Tõlkijad Liis Aedmaa ja Vladimir Beekman.
• Dramatiseering Kristina Lugn.
• Kunstnik Getter Vahar.
• Kostüümikunstnik Eugen Tamberg.
• Muusikaline kujundaja Marten Kuningas.
• Valguskujundaja Priidu Adlas (Eesti Draamateater).
• Videokujundaja Katre Sulane.
• Osades Lauren Grinberg, Merlin Kivi, Jaana Kena, Vilma Luik, Tarvo Vridolin, Klaudia Tiitsmaa, Janek Vadi, Helena Liir (külalisena), Eliisabet Kena (külalisena), Elli Lüdimois (külalisena), Iris Vadi (külalisena), Kendra Mälk (külalisena), Eliise Klein (külalisena), Teodor Tubli (külalisena) ja Artur Soro (külalisena) ning Mari Jürjens (hääl), Luule Komissarov (hääl), Andres Tabun (hääl).
• Esietendus 27. novembril 2025.
Väga raske on mõelda kõikidele lastele, kes on kunagi kaduma läinud. See valu, mis saab osaks perekondadele, see lõpuni mõeldud mõte, mida tunneb laps, kes ei jõua kunagi koju tagasi. Või lapsed, kes on meie ümber, aga keda ometigi ei pane keegi tähele – nad pole vajalikud, nad kasvavad armastuseta, nad on nähtamatud. Nii kurvalt saab vaadata täiskasvanu pilguga Ugalas mängitavat uuslavastust „Mio, mu Mio“.
Astrid Lindgreni romaan „Mio, mu Mio“ ilmus Rootsis 1954. aastal, eestikeelsena jõudis see meie lugejateni 1993. aastal. Soovitusliku kirjavarana koolides ilmselt 1990-ndate lõpus ja uuel sajandil. Eesti teatris mängitakse selle romaani dramatiseeringut aga alles esimest korda.
Nõudlik näidend
Lavastuslikult on näidend suhteliselt nõudlik. Tegevus toimub mitmes maailmas ja tegelased peavad olema pidevas liikumises. Seega tundub Ugala valik ja lava parim koht „Mio, mu Mio“ väljatoomiseks. Kindlasti sobib see lavastus, nagu teatergi on tutvustuses märkinud, lastele alates 8. eluaastast. Väiksematele jääb lavastuse sügavam sisu arvatavasti arusaamatuks, kuigi hea ja halva võitlusest saavad nemadki aru.
“Näitlejad peavad väga täpselt jälgima video ja valguse vaheldumist, selles lavaloos on kujundus ees ja näitleja järel.
Olulisim märksõna Mait Jooritsa lavastuse puhul on meeskonnatöö. Näitlejad peavad väga täpselt jälgima video ja valguse vaheldumist, selles loos pigem just sedapidi, et kujundus ees ja näitleja järel. Dekoratsioonide ja sündmuspaikade muutumine oli kohati nii intensiivne, et peategelane hingeldas ja vaatajal võttis pea ringi käima. Tegelaste mägede vahel ekslemine, mis mängiti põhimõtteliselt ära kolme dekoratsiooniga, mõjus tõelisena, sest valgus ja video korraga tekitasid mitmeruumilisuse tunde. Seda ei saa isegi sõnadega seletada, seda peab nägema. Müts maha näitlejate ees, kes sellele meeletule koormusele ja orienteerumisele vastu suudavad pidada. Marten Kuninga muusika paneb täiuslikkuse pitseri kogu kujundusele.
Pikk ja vaevaline teekond
Julgen arvata, et „Mio, mu Mio“ on üks vähem loetavaid Lindgreni raamatuid Eestis. Lihtsam on lugeda „Bullerby lapsi“, vendadest Lõvisüdametest, Ronjast ja teistest tema tegelastest. „Mio, mu Mio“ sügavust tabada on päris raske. Ometigi on see tänu Mait Jooritsale võimalik.
“Marten Kuninga loodud muusika paneb kujundusele täiuslikkuse pitseri.
Mio (Lauren Grinberg), pärisnimega Bo Vilhelm Olsson, on üheksa-aastane poiss, kes on võetud lastekodust kasuperesse. See on vägagi lindgrenlik motiiv, kus kasuvanemad ütlevad, et tegelikult tahtsime lastekodust tüdrukut, aga tüdrukud olid otsa saanud ja saime kahjuks poisi. Nii peab see mittetahetud poiss olema sõnakuulelik, vaikiv, jalust ära, kõike seda, mida lapsed ei peaks olema.
Bo loob endale kujutluse oma pärisvanematest ja kui ta ühel kummalisel päeval kaduma läheb, satub ta oma pärisisa, Kauge Maa kuninga juurde. Kuninga (Janek Vadi) armastus oma poja vastu on piiritu. Nende elu võiks kulgeda lõppematus armastuses, kui ei oleks kurja rüütlit Katot (Janek Vadi), kes käib lapsi röövimas. Kato enda süda on kivist, ta muudab röövitud lapsed lindudeks, kes murelikuna ümber rüütli lossi lendavad. Ainult Bo ehk uue nimega Mio suudab rüütli kurjusele vastu seista. Ja kuigi ta kohutavalt kardab, asub ta oma sõbra Jum-Jumiga (Merlin Kivi) teele Kato juurde, et temaga võidelda. Teekond on pikk ja vaevaline. Ümberringi varitsevad ohud ja Kato kurjad käsilased Piilurid.
Pooltoone pole
Selles lavastuses on kõik värvitud täistoonides, hea on hea ja halb on halb. Kõike seda peegeldab lavakujundus. Väikesed lambakesed kuningriigi aasal, kes kekseldes laval liikusid, võitsid vaatajate südamed. Kostüümikunstnik Eugen Tambergi välja mõeldud lambajalakesed olid ülimalt armsad. Äramaa Surnud mets oli aga nii sünge ja kole koht, et seal ei saagi olla midagi peale kurjuse.
“Kuigi etendus lõpeb õnnelikult, jääb südamesoppi kripeldama kurbus nende laste pärast, kes alles ootavad headuse võitu.
Või näiteks tegelased, Jum-Jumi vanemad, kellest õhkus vaid soojust ja keda kehastasid Jaana Kena ja Tarvo Vridolin, vastandudes Mio kasuvanematele, keda me laval ei näe, vaid ainult kuuleme. Nagu mõjus elamuslikult kujundus, oli seda ka näitlejate meisterlik mäng. Väga meeldis, et peategelane Lauren Grinberg oligi nagu väike poiss, kordagi ei tekkinud tunnet täiskasvanust, kes mängib väikest poissi. Tänulikkus kogu maailma vastu, ustavus sõbrale – täiuslik ideaalne laps. Ainult peategelasi kehastavad Grinberg ja Kivi mängivad lavastuses ühte rolli, teistel näitlejatel on vähemalt kaks osatäitmist. Heast kurjani, nii nagu igas inimeses on eri poolusi. Ja kuigi etendus lõpeb õnnelikult, jääb südamesoppi kripeldama kurbus nende laste pärast, kes alles ootavad headuse võitu.
Lisa kommentaar