• Detsembri lõpus välja kuulutatud eelnõuga pandi muuhulgas paika, mis tingimustel põhikool lõpetatuks loetakse. Et lõpueksamit pole enam tingimata vaja rohkem kui 50 protsendile sooritada, võib esmapilgul tunduda laste hellitamisena, kuid tähendab tegelikult seda, et kirja läheb tulemus, mille õpilane eksamil esimesel katsel saab. Järeleksamit ta teha ei saa. 

Eesti haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduspoliitika osakonna juhataja Ülle Matsini sõnul omavad nüüd õppeasutused, kes põhikoolilõpetajaid vastu võtma hakkavad, õpilaste teadmiste kohta adekvaatsemat infot. 

Eelnõus on kirjas, et põhikooli lõpetanuks ning õppekava kõik õpitulemused omandanuks peetakse õpilast, kelle õppeainete viimased aastahinded on vähemalt rahuldavad või „arvestatud“, kes on kolmandas kooliastmes teinud loovtöö ning sooritanud vähemalt 50 protsendile maksimaalsest tulemusest eesti keele eksami, matemaatikaeksami ning ühe eksami omal valikul. Põhikooli lõputunnistuse võib anda aga ka õpilasele, kes on saanud kuni kahel lõpueksamil tulemuse alla 50 protsendi. Küll aga ei tohi nendes ainetes, mille eksamil läbi kukuti, olla tunnistusel aastahindeks nõrk või puudulik. 

Miks just sellised lõpetamise tingimused ja kord?

Alates sellest kevadest hakkab kehtima põhimõte, et kõik põhikoolilõpetajad jätkavad oma õpinguid. Põhikooli lõpp ei ole enam aeg, mil mõni mitte väga hea tulemus tähendab seda, et õppija saab ebaõnnestumise järel minimaalse tulemuse koolieksamiga ära vormistatud ja sellega tema haridustee ka lõpeb. 

“Ühtegi õpilast, kellel on raske, ei tohi jätta maha ja öelda talle lõpus, et ta ei ole oma asju piisavalt hästi ära teinud.

Ka õpilased, kelle õpitulemused on põhikooli lõpus kokkulepitud miinimumist madalamal tasemel, peavad saama õpinguid jätkata. Selleks on mitmesuguseid võimalusi. Õpingute jätkamine võib tähendada ka täiendavat õppetööd või pikendatud õpet. 

Selge on see, et kõik põhikoolilõpetajad ei ole sellel konkreetsel kuupäeval, kui süsteemis mingi tulemus avaldub, oma arengus ühes ja samas kohas. Selles vanuses võib noor juuni ja septembri vahel tohutult areneda. Põhikooli lõpp ei tohi muutuda lõksuks ja selle probleemiga pidi riik tegelema. 

Millise stsenaariumi kohaselt jääb põhikool ikkagi lõpetamata?

Ebaõnnestuda võib kahel eksamil ja kahe õppeaine koondhinde puhul. Erand on see, et kui õpilane ebaõnnestub ühes ja samas aines nii eksamil kui õppekava läbimisel – siis ta põhikooli kohe lõpetada ei saa ja peab enne järgmisele haridusastmele liikumist oma teadmisi täiendama. Üksi eksami ebaõnnestumine võib olla tingitud väga erinevatest asjaoludest, see ei pruugi tõde peegeldada. Eksam oma suurte panuste ja ajalimiidiga ei ole õpilaste teadmiste ja oskuste hindamiseks ideaalne moodus. Seetõttu lähtumegi sellest, et kui eksam ebaõnnestub, aga õpilane on õppekava läbinud positiivsele hindele, saab ta põhikooli lõpetada. 

Järgmisel koolil on see info olemas ja eksamitulemus näha. Senise süsteemi suur puudus oli tõsiasi, et kehv eksamitulemus parandati mõni päev hiljem koolieksamiga ära ja vastuvõtval koolil polnud õpilase teadmiste kohta adekvaatset infot. Koolieksamit koostades lähtuti tihti õppijatest, kes olid eksamil läbi kukkunud, ja see tekitas ka andmetes teatud anomaalia – paljud said koolieksamil 50 punkti piirist jagu just 51 punktiga. Ilmselt oligi järeleksami eesmärk aidata noor sealt koolist välja. Nüüd jääb järeleksam võimaluseks ainult nendele noortele, kes on eksamilt mõjuva põhjusega puudunud. Nendeks võivad olla tervisega kimpus olijad või ka spordivõistlustel osalejad. Muudatus on ka see, et kui varem oli järeleksami koostamine kooli ülesanne, siis enam mitte. Selle võrra on koolide koormus väiksem – lisaeksami koostab riik. 

“Järeleksam ei täida ühtegi lünka. Seni hakati koolis aga alles sügisel sisseastunute tegelikke teadmisi avastama.

Seega ei ole eksami ebaõnnestumine üksi enam takistus. Õpingutes edenemist ning teadmiste ja oskuste taset näitab kõige paremini õppekava läbimise pikk protsess ehk koondhinne. Et järgmisel koolil on õpilaste teadmiste kohta olemas adekvaatne info, hoiab palju aega kokku, kuna sellega osatakse algusest peale arvestada. 

Kas järeldus, et eksam on halb viis teadmisi ja oskusi kontrollida, ei ole vastuolus plaaniga võtta keskkooli õpilasi vastu eelkõige eksamitulemuste põhjal?

Milleski tuleb ühiskonnas kokku leppida. Gümnaasiumid ja muud keskhariduse õppeasutused on ikkagi vabad otsustama, mille alusel nad õpilasi vastu võtavad, see on meil endiselt täiesti autonoomne. Osa koole võtab vastu eksamitulemuste põhjal, aga on ka selliseid, kus nähakse, et pika protsessi jooksul saavutatud tulemused ütlevad õpilase teadmiste kohta rohkem – seal võetakse arvesse eelkõige tunnistust. 

Kas katsed on samuti endiselt lubatud? 

Seda autonoomiat me ei piira jah ning nii gümnaasiumid kui kutseõppeasutused saavad ise otsustada, kuidas nad õpilasi valivad. Mõistagi ei ole see päris nii, et tehke, mis tahate – vastuvõtutingimused peavad olema kooskõlas õppijate põhiõigustega ja vastuvõtuprotsess peab olema arusaadav, läbipaistev ja õiglane. Nii palju riik ikkagi reguleerib. 

Mis saab siis, kui õpilasel on ühes aines nii eksami- kui koondhinne mitterahuldav? 

Hästi oluline on rõhutada, et on äärmiselt kahetsusväärne, kui me saame alles põhikooli lõpus aru, et õpilane on sellises olukorras. Õpilased, kellel võib tekkida põhikooli lõpetamise tingimuste täitmisega raskusi, peavad koolil olema varem teada. Põhikool peab võtma vastutuse. Õpilaste tulemusteni viimine on kooli ülesanne. Ühtegi õpilast, kellel on raske, ei tohi jätta maha ja öelda talle lõpus, et ta ei ole oma asju piisavalt hästi ära teinud. Õpiraskustega lapsed on vaja tuvastada varem ja korraldada nende õppimine nii, et nad lävendid ületaksid. 

Kui mõne õpilase puhul jäävad kooli käed hoolimata kõigest lühikeseks ja õpilane mõnes aines üle negatiivse hinde ei saa, tuleb esimese asjana leppida kokku täiendav õppetöö. Õppenõukogu on koolis kõige kõrgem otsustusorgan ja lapsevanemaga koostöös saab see hakata olukorda lahendama. Õppeaasta lõpeb 31. augustil ja kui kõik, mis ette võetakse, ikkagi ei vii selleni, et õpilane saaks kooli lõpetada, siis jääb klassi kordamise variant. Selle puhul peab kool aga tagama, et õpilase päevad on täidetud sisuka tegevusega ja ta mitte ainult ei täida õpilünkasid, vaid säilitab ka oma teadmiste taseme. Kui ta aasta aega üldse ei õpi mõnda ainet, millega tal probleeme ei olnud, siis hakkab see tase kukkuma. 

Kuidas hakkab täiendav õppetöö täpselt välja nägema? 

Selleks on õiguslikud alused suuresti loodud. Täiendav õppetöö ja õpingute aja pikendamine on eri asjad. Viimane on suuresti seotud näiteks erivajadustega õpilastega. Täiendava õppetöö abil on õpilastel aga võimalik jõuda sügiseks omadega mäele. Näiteks kutseõppeasutustesse võetakse vastu terve õppeaasta jooksul. Ka gümnaasiumides, kus õppekohad ei ole täidetud, võetakse õpilasi vastu kuni sügiseni – see tähendab et keskharidusse on võimalik sellise jätkuvastuvõtu kaudu siseneda. 

“Ka õpilase jaoks ei ole hoiak, et ükskõik mis punktidega saab eksamilt läbi, sugugi mõistlik, sest erinevalt varasemast lähevad need punktid kirja.

Täiendavat õppetööd korraldab kool ise ja selle läbimise edukuse üle otsustab õpetaja, kes seda läbi viib. Seejärel kinnitab õppenõukogu, kas kool on lõpetatud. 

Kindlasti tekib koolidel küsimus, kes hakkab õpilasi suvel õpetama. 

Sellepärast ongi hästi oluline, et põhikoolis ei tekiks olukorda, kus abivajajad avastatakse alles põhikooli lõpus. Kui õpilane on ikkagi õppetöös mingil määral osalenud ja koolis käinud, ei tohiks kõikide eelduste kohaselt sellist olukorda tekkida. Üheksanda klassi sügiseks peaks olema juba selge, millist tuge keegi vajab. 

Kuidas „põhikooli teadmised omandanud“ ja „põhikooli lõpetanud“ õppijate väljavaated üksteisest erinevad? 

Kui mõelda, et lävendi ületab 51 punktiga ja ei ületa 49 punktiga, siis ei pruugi nende õpilaste teadmised sugugi väga erineda. Nad mõlemad vajavad järgmisel haridusastmel tõenäoliselt tuge. See on ka üks argument, miks ei ole mõistlik järeleksamit õpilaste üle lati aitamiseks kasutada. 

Koolil, kus õpinguid jätkatakse, on vaja aru saada, milline on õpilaste tegelik lähtetase. Nii on edasist õppeprotsessi lihtsam planeerida. Nüüd näevad koolid, kas õpilane on sooritanud oma matemaatikaeksami 20 punkti peale või saanud näiteks 67 punkti. Koolide jaoks on ülioluline teada, kas ja kui paljude õpilastega peab enne uute teemade alustamist vanasid teemasid kordama. See tähendabki õppijakeskset õppekava kavandamist. Järeleksam ei täida ühtegi lünka. Seni hakati koolis aga alles sügisel sisseastunute tegelikke teadmisi avastama. 

Mäletan ühte oma kolleegi, kes gümnaasiumi alguses noorte lähteandmeid analüüsides sai aru, et tal on vaja klassile põhikooliõpikud organiseerida. Kui õpilased puuduolevad teadmised omandasid, õppisid nad uut materjali palju edukamalt. See on väga tavaline kõikide koolide puhul. Nüüd on õpetajatel juba enne õppetöö algust selge pilt, millest õpinguid alustada. Nii kulub ka aega palju vähem. 

Uudis, et eksamitel puudub nüüd lävend, võeti vastu hoiakuga, et kõik tehakse õpilaste jaoks väga lihtsaks. Kas see hoiak on vale?

Ka õpilase jaoks ei ole hoiak, et ükskõik mis punktidega saab eksamilt läbi, sugugi mõistlik, sest erinevalt varasemast lähevad need punktid kirja. Minu kogemus õpilastega ütleb, et nad saavad väga hästi aru, mida ja mille jaoks neil vaja on. Selle najale, et eksamid on mõistlik sooritada võimalikult headele tulemustele, ehitavad nad oma sisemise motivatsiooni.  

Kui tõenäoline on, et täisealiseks saanud jätavad koolitee lihtsalt päeva pealt pooleli?

Õppimiskohustus kehtib 18. eluaastani. Erand on kutse omandamine, mille puhul võib õppija õppimiskohustuse täita ka nooremana. 

18-aastaseks saamisel on keskhariduse õpingud jõudnud sellisesse faasi, et oma sünnipäeval lihtsalt koolimaja uksest välja jalutada õnneks ei taheta. Kui mõni ikkagi otsustab päeva pealt kõik pooleli jätta, vastutab ta oma otsuste eest ise ja tal on selleks õigus. Sellega on seotud aga oht muutuda NEET-nooreks, kelle toimetulek ühiskonnas on riigi jaoks väga suur mure. Kõik uuringud näitavad, et mida kauem inimene õpib, seda paremini ta oma eluga hakkama saab. 18-aastane mõistab juba, et veel ühe haridustaseme omandamine on kasulik, ja seetõttu me seda iga ka tõstsime. 15-aastane ei pruugi sellest aru saada. 

Kindlasti ei tohi sellega kaasneda olukord, kus koolid ootavad lihtsalt, kuni õpilane saab 18, ja sellega on probleemid lahendatud. Tahame saavutada olukorra, et kui õpilane asub kuhugi õppima ja tal mitte kuidagi ei taha asjad õnnestuda, oleks tal lihtne liikuda edasi näiteks kutsetunnistust omandama. Me peame tagama koolivõrgus liikumiseks kõik võimalused. Variant ei ole mitte õppija koolist väljaarvamine, vaid talle sobiva õpitee leidmine.