• Vabaduse koolis kestab ettevalmistava õppe aasta katseprojektina juba alates sügisest. Neli õpperühma moodustati teiste hulgas nii sisserännanud kui tõhustatud tuge vajavatest noortest, kes lõpetasid põhikooli eelmisel aastal või varem ja keda on kokku 60. Kooli direktor Olga Selištševa püstitab olulise küsimuse: kuigi taolise õppe korraldamine võib olla keeruline, siis milline on alternatiiv?

Kas olete saanud korraldada nii, et igasse rühma kuuluvad ühesuguste vajaduste ja õpilünkadega noored? 

Saime nii teha jah. Ühes õpperühmas on meil tõhustatud tuge, teises keeleõpet vajavad noored, kes on tulnud näiteks Ukrainast. Siis on meil n-ö edasijõudnute rühm noortest, kes oleksid võinud minna kutse- või keskkooli, aga mingi põhjusel ei teinud seda. Neljandasse rühma kuuluvad vähemotiveeritud. 

Mis on see peamine, mille senisest kogemusest välja toote?

Meil on põhi- ja valikõpingud. Esimene neist koosneb ainetest, mida õpivad kõik, nagu matemaatika, keeled või ka digipädevus. Valikõpingu ained on näiteks keraamika, disainiõpe, sport või tänavakunst. On oluline aru saada, kes need noored on ja mida on kool võimeline neile pakkuma. 

“Noored vajavad väga palju üks ühele tuge, mõned isegi rohkem, kui alguses arvasime.

Oleme aru saanud, et põhirõhk võiks olla valikõpingutel, sest kui eesmärk on leida õpilastele see üks asi, mida nad tahavad teha ja mille vastu nad huvi tunnevad, siis selle saavutab kõige paremini valikainete kaudu. Lähtume juba praegu palju õppija huvidest ja vajadustest, aga tunneme, et seda peab veel rohkem tegema. Need noored vajavad väga palju üks ühele tuge, mõned isegi rohkem, kui alguses arvasime. 

Ei leidu inimest, kellel pole ühtegi huvi. Meie eesmärk on aidata see üles leida, sest sellele huvile tuginedes saab edasi õppida. Kutsekoolidega tutvumine ja töövarjutamine käivad kõige sellega kaasas. Võib juhtuda, et mõne noore kirg on koerte treenimine – ja see peab kuidagi välja tulema. 

Kas selle kõrval on mõistlik proovida neile ka matemaatikat selgeks teha? 

Põhiõpingute seas muidugi. Aga põhiõpingute sekka kuuluvad ka sellised ained nagu individuaalne areng ja õpitee või sotsiaalemotsionaalsed oskused. Nende noorte puhul ongi vahel oluline alustada baasoskustest, et nad saaksid aimu, kuidas õppida. Nende oskusteta on matemaatikat tõesti keeruline selgeks saada. Seega proovime alustada mujalt. See ei ole lihtne, aga kuigi praegu on käimas katseprojekt, julgen öelda, et sellest on noortele väga palju abi olnud. 

Kas on ka neid, kellel kulub õpimotivatsiooni tekkimiseks väga palju aega? 

On neid, kes on praegu väga heas kohas, aga jagub ka neid, kes ei ole. Me ei tea, kas nad õppeaasta lõpuks kuhugi jõuavad. Olukorrad on erinevad, nagu ka põhjused, miks läheb just nii, nagu läheb. Samas ei ole ju lahendus õpilasele öelda, et me ei oska teda kuidagi aidata. See on olnud keeruline ülesanne, aga kui meil seda katseprojekti ei oleks, siis kus need 60 noort praegu oleksid ja millised oleks nende väljavaated? 

“Kui meil seda katseprojekti ei oleks, siis kus need 60 noort praegu oleksid?

Kui paljud nendest õpilastest läheb praeguse seisuga kutseõppesse, kui palju kutsekeskharidusse ja gümnaasiumisse? 

Hea meelega näeksin ise ka seda statistikat. Kui mõtleme sellele, et ühes rühmas on 15 õpilast, siis üks rühm äkki lähebki gümnaasiumisse. Loodan väga, et ka kõik ülejäänud leiavad end kas kutsekoolist või miks mitte täiskasvanute gümnaasiumist. 

Kui suur koormus see kooli jaoks on olnud? 

See katse tehti Vabaduse koolis põhjusel, et meil hakkab põhikooliosa vaikselt kaduma ja olid olemas nii õpetajad kui ruumid. Muidugi oli meil ka pädevus toetada noori, kes seda tuge väga vajavad. Igas rühmas on mentor ja igal noorel arengupartner, kelleks võib olla mõni õpetaja, juhtkonna liige või keegi tugimeeskonnast. 

Ma mäletan, et eelmisel aastal mõned õpetajad natuke kartsid neid rühmasid ega olnud kindlad, kas tahavad nendes õpetada. Hirm oli loogiline, sest need õpilased ei ole ju alguses motiveeritud ja õpetajad pelgasid, et nendega on raske hakkama saada. Praegu näen aga õpetajaid, kes naudivad oma tööd. 

Millist nõu anda koolidele, kellel puudub igasugune selline kogemus ja kuhu need rühmad sügisel tehakse? 

Esiteks saab meiega ühendust võtta ja küsida. Aga kokkuvõttes on väga tähtis kätt kogu aeg pulsil hoida ja noortega suhelda. Neilt tuleb tihti küsida, kuidas neil läheb või kas nad vajavad abi. See on meie koolis arengupartnerite roll. Seega on üks oluline asi grupidünaamika säilitamine, teine aga individuaalne lähenemine. 

“Loogiline on hirm, et need õpilased ei ole motiveeritud ja nendega on raske hakkama saada.

Oleme koolis mõelnud, et kui räägime põhiainetest, siis neid õpilasi ei pea tingimata ühes rühmas kinni hoidma. Rühmi võib vastavalt tasemele ka muuta. Tähtis on olla võimalustest lähtuvalt loov ja igasuguseid lahendusi kaaluda. 

Kui koolis moodustatakse üks või kaks sellist õpperühma, ei ole võimalik õpilasi rühmitada nii, et koos õpiksid väga sarnaste vajaduste või oskustega noored.

Meie saime ka kiiresti aru, et need, kelle jaoks on eesti keel teine keel, peavad seda õppima väikestes gruppides. Alates uuest aastast tegimegi grupid ümber. Üks mõte tekkis meil veel: riigigümnaasiumide puhul õpivad ettevalmistava õppe noored koos gümnasistidega, aga valikõpinguid läbivad eraldi. Tegelikult võiksid nad olla koos, sest gümnasistid annavad eeskuju.