• Sügisest rakendub Eestis ettevalmistava õppe aasta, mis on mõeldud põhikoolilõpetanutele, kes ei ole kuhugi õppima läinud. Neile luuakse üle Eesti koolide juurde õpirühmad. Õppimiskohustuse ea tõstmisega peab neile haridussüsteemis koht tagatud olema. Igal aastal on selliseid õpilasi umbes 800. 

„Täiendav aasta on õpilünkade täitmiseks, keelemurede lahendamiseks või vaimse tervisega tegelemiseks,“ alustab haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) kutsehariduse valdkonna juht Marili Lehtmets. Eeskätt luuakse rühmad riigikoolide – kutsekoolide ja riigigümnaasiumide – juurde. Kogu Eesti katmiseks on abi vaja aga ka väljastpoolt riigikoolide võrgustikku. „Teatud piirkondades oleme hädas, sest lapsi, kellele on vaja tõenäoliselt kohta pakkuda, on väga palju. Siis tuleb appi võtta munitsipaalkutseõppeastused,“ ütleb Lehtmets. 

“See ei tohiks olla mugav vaheaasta nende jaoks, kellel on ka muid võimalusi. Seetõttu hoiame seda ust vaid paokil.

Marili Lehtmets

Koole valima hakates sai kiiresti selgeks, et esmajoones tuleb rühmad luua just kutseõppeasutuste juurde. Seal ollakse eeldatava sihtrühmaga paremini tuttav ja neil on aastatepikkune kutsevalikuaasta kogemus. „Viimase puhul on aidatud noortel valida kutseeriala, aga ettevalmistava õppe sihtrühm on laiem – sealt võib minna ka gümnaasiumisse. Täiendava aasta eesmärk on viia noor tasemele, mis võimaldab jätkata õpinguid,“ selgitab Lehtmets. 

Nimekirjad selguvad väga hilja

Esmaste prognooside kohaselt on ettevalmistavasse õppesse astujaid 500–1000. Täpne number sõltub sellest, kui palju pakutakse madalama taseme erialaõpet, kuhu mõnigi neist õppima minna võiks. Õpirühmas on 15 õpilast. Mitu rühma õppeasutus vastu peab võtma, sõltub sellest, kui palju on piirkonnas noori, kes selle maakeeli vaheaasta kohale kandideerivad. Millalgi tuleb koolides muidugi piir ette. „Mõnest koolist tellime ainult ühe rühma, Tallinna või Tartu koolist aga palju rohkem,“ selgitab Lehtmets. 

Jõgevamaa ja Põlva riigigümnaasiumid asuvad strateegiliselt olulises kohas ja nendessegi plaanitakse õpirühmad moodustada. „Meile tuleb teadaolevalt 15–20 õpilast ehk moodustatakse üks või kaks rühma. Mitu rühma täpselt, veel ei tea. Tundub, et pilt saab selgeks augusti lõpus või isegi septembri alguses,“ ütleb Jõgevamaa gümnaasiumi koolijuht Priit Põdra. Sellega sõnastab ta suurima murekoha, mis ettevalmistava õppe aastaga seotud on. Räägime selle õppe puhul ju noortest, kes eri põhjustel ei saa või ei taha õppima minna, seetõttu selguvad lõplikud nimekirjad alles augusti lõpus, kui mitte hiljem. Ka Lehtmets tõdeb, et kuigi andmed on neil olemas, on võimatu ennustada, mida noored ja nende pered valivad. „Vastuvõtt jääb jätkuvastuvõtu perioodi, mis kestab juulist augusti lõpuni. Tõsi on ka see, et ettevalmistava õppega saab liituda terve aasta jooksul, sest meil on noori, kelle puhul selgub seire käigus, et nad ei ole kuhugi õppima läinud,“ räägib Lehtmets. 

“Tundub, et pilt saab selgeks augusti lõpus või isegi septembri alguses.

Priit Põdra

Suurim mure on õpilastega, kes tahaksid info ja kindluse saada kohe kooliaasta lõpus, aga selge on ka see, et ettevalmistav õpe ei peaks olema kellegi esimene valik. „Enne on vaja luua ülevaade muudest võimalustest, nagu kutsekeskharidus või kutseõpe. Ettevalmistava õppe uks on avatud neile, kes teist teed ei leia. See ei tohiks olla mugav vaheaasta nende jaoks, kellel on ka muid võimalusi. Seetõttu hoiame seda ust vaid paokil,“ selgitab ta. 

Põlva gümnaasiumi direktor Raul Kadaste ütleb, et nemad on olnud protsessi kaasatud ja tänu sellele on neil infot ilmselt rohkem kui enamikul Eestil, aga seda on ikkagi vähe. „Eriti esimese aasta puhul hakkab kõik pihta tellimusest ja riikliku õppekava raamistikust, mida veel ei ole. Nii ei saa me ka oma õppekava ette valmistada,“ arutleb ta. Lisaks toob temagi välja, et kui õppekava lõpuks ka valmis saab, siis õpilaste hulk ja nende vajadused selguvad alles septembris. Isegi kui kõigeks justkui valmis olla, ei ole sa tegelikult millekski valmis. „Selle aastaga peame korda saatma ime: tekitama neis noortes valmiduse minna edasi õppima. See on üks paras väljakutse, samas ka põnev. Haridussilma andmetel on Põlvamaal mittejätkajaid olnud seni ca kaheksa. Kui määrus räägib grupi kahest võimalikust suurusest – kaheksa või viisteist õpilast –, siis meie kooli puhul on tõenäoliselt juttu ühest väiksemast grupist,“ lausub Kadaste. 

Lüngad ja vajadused

Kuigi pealtnäha tundub, et mida vähem rühmasid, seda lihtsam on koolis õpet korraldada, ei ole tegelikkus nii mustvalge. Ühte rühma kuuluvad siis kõik ettevalmistava õppe noored. Suurema seltskonna puhul saab rühmad moodustada aga vastavalt õpilaste vajadustele ja huvidele. Ka Lehtmets ütleb, et ühte rühma kuuluvad õpilased võivad saada väga erinevat õpet. „Võimalusel kogutakse ühte rühma sarnaste vajadustega õppijad – näiteks tehakse keelerühmad. Mõnes piirkonnas võivad rühmad olla aga väga eriilmelised,“ räägib Lehtmets. Kindlalt on teada, et enamik rühmadest on keeleõpperühmad, kuhu kuuluvad puuduliku eesti keele oskusega noored. „Nende ainus takistus õpingute jätkamiseks on keelebarjäär. Palju on ka reaalainetega maadlejaid. Homogeensetele rühmadele on lihtsam tunniplaani koostada ja õpet organiseerida,“ lisab ta. 

“Selle aastaga peame korda saatma ime: tekitama neis noortes valmiduse minna edasi õppima.

Raul Kadaste

Kõige keerulisem küsimus on kokkuvõttes see, milline täpselt hakkab välja nägema vaheaasta õppe tunniplaan ja logistika. Lehtmetsa sõnul on sellele väljastpoolt kooli keeruline vastata. „Kindlasti annab teha nii, et osa õpet läbib rühm koos ja osale lähenetakse individuaalselt,“ usub ta ning lisab, et kutseõppevaliku näitel on noori, kes ei tule oma ärevushäire tõttu kordagi kooli kohale ja kellele peab rakendama hoopis e-õpet. „Kõike seda võib koolidel olla keeruline organiseerida, aga proovime neid igal võimalikul moel toetada.“ 

Taas tõstab pead personaliküsimus

Iga rühm saab endale juhendaja. Tema hoolitseb selle eest, et igale noorele oleks tagatud vajaminevad tugimeetmed. Ühtlasi peab ta looma võrgustiku, mille kaudu pääsevad noored ligi sotsiaalteenustele. Kui aga puudujäägid on konkreetses õppeaines, siis nende kõrvaldamise eest vastutavad ikkagi õpetajad. Seega ei ole sugugi välistatud, et koole ootab ees värbamisprotsess, mis õpetajaameti puhul ei pruugi kulgeda kuigi libedalt. „Personaliküsimus on alati päevakorral. Õpetajaid ning tugipersonali on puudu üle Eesti,“ alustab Lehtmets teema lahkamist. Olukorra teeb tema sõnul veidi lihtsamaks see, et rühmajuhendajad ei vaja õpetaja kvalifikatsiooni ja sellesse rolli sobivad ka näiteks noorsootöötaja kvalifikatsiooni omajad, psühholoogid või sotsiaalpedagoogid. „Loodame, et leiame nii sellesse koordineerivasse rolli inimesed hõlpsamini. Tugipersonali leidmiseks käib töö mitmel rindel, oleme parandanud sotsiaalseid tagatisi ning töö- ja puhkeaja pikkust,“ jätkab ta. 

Priit Põdra on ka selle peale mõelnud: „Me kõik teame, mis seis on õpetajate tööturul. Arvan, et meie esmased vajadused selguvad siis, kui õppekava on paigas. Siis teame, mida tahame, saame ja suudame pakkuda. Selle teadmisega läheme ka tööturule.“

Raul Kadaste tõdeb, et tööd tuleb igal juhul juurde ja isegi kui riigi rahastusest piisab, ei too raha tingimata sobivat inimest majja. Küll aga on neil praegu osalise koormusega õpetajaid ja kõigepealt proovivad nad oma jõududega hakkama saada. „Keeruline prognoosida, kas ja kellest meil võib puudu tulla. Ei ole välistatud, et peame endale väljastpoolt mõne uue inimese leidma. Kagu-Eestis kvalifitseeritud haridustöötajat leida on muidugi katsumus. Saame sellega veel rinda pista,“ ennustab Kadaste. 

„Me ei eita personaliprobleeme, aga lähtepunkt on ikkagi see, et 800 õpilast lahkub igal aastal meie koolisüsteemist. Seda on liiga palju ja lahendus on vaja leida. Lapsevanematele on sõnum see, et kõigi jaoks on koht olemas,“ rõhutab Lehtmets. 

Ettevalmistavas õppes maksab ühe lapse õppeaasta ligikaudu 7900 eurot, mis tagatakse koolidele juba tellimuse järgus. „Selle eest peaks saama palgata õpetajad, anda lapsele süüa ning pakkuda muud tuge ja vahendeid õppes püsimiseks. See raha kuulub kutsehariduse eelarvesse,“ selgitab Lehtmets. Ta lisab, et ei tasu unustada ka tõsiasja, et kui rühmadesse jääb vabu kohti, leiavad needki noored, kes eelmisel aastal kuhugi õppima ei saanud ja justkui on juba koju jäänud, endale seal koha. „Vabadele kohtadele saab astuda kuni 26-aastane noor, kes ei ole vahepeal kuskil õppinud. See on võimalus tulla tagasi kooli, et omandada keskharidus või mõni oskus,“ lõpetab ta. 

---

Tegelema peab juurprobleemidega

Tartus võtab mitu ettevalmistava õppe rühma vastu rakenduslik kolledž ehk Voco, kus on juba peaaegu üheksa aastat rakendatud kutsevalikuõpet ehk ettevalmistava õppe eelkäijat. Seetõttu on neil sügisel algavat õpet lihtsam planeerida kui mõnel teisel koolil. Voco kogemuse põhjal peitub edu võti individuaalses lähenemises. 

Kõikidele ettevalmistava õppe õpilastele peab kool koostama individuaalse õppekava. HTM-i kutsehariduse valdkonna juht Marili Lehtmets selgitab: „See õppekava peab olema äärmiselt paindlik ja sisaldama mooduleid, mida rakendatakse vastavalt õppija vajadustele. Selle järgi, millised on õpilase huvid; vajadused või erivajadused; puudujäägid ja lüngad, saab ta endale individuaalse õppekava.“

Tartu rakendusliku kolledži kutsevalikuõppe koordinaator Liine Maasikas räägib, et nende juurest on aastate jooksul palju haridusteel toppama jäänud noori läbi käinud ning nad teavad, millised meetodid töötavad ja mida on õpilased võimelised välja kannatama. Teades, mis neid ees ootab, ei hakanud nemad riiklikku raamõppekava ära ootama: arutelud, millest võiksid õppekavad koosneda, algasid juba enne jõule. „Riiklikult luuakse praegu ka raamõppekava, mida koolid saavad, aga ei pea kasutama. Seetõttu tuleb meie kooli õppekava kindlasti omanäoline,“ ütleb Maasikas. 

“Meie tunnistame siin igal aastal maagilisi muundumisi ja õpilastel, kes tulevad siia suhtumisega, et nad ei oska, taha ega viitsi, löövad silmad särama.

Liine Maasikas

Kui palju rühmi nende kooli luuakse, ei oska ka nemad veel öelda, kuid lähtuda saavad nad sellest, et kutsevalikuõppes on neil praegu nii eesti- kui muukeelsete rühmade peale kokku 65 õpilast. „Oleme hinnanud, et meie limiit on umbes 80 õpilast. Sealt edasi oleks vaja hakata juba nuputama, kuidas eelkõige õpetajaid ja ruume juurde leida,“ arutleb Maasikas ning lisab, et õppekorralduse ja olmeküsimusi ei hakka nad enne konkreetse numbri teadasaamist isegi arutama. „Valmisolek on meil aga olemas. Oleme ettevalmistavat õpet tegelikult juba pikalt oodanud,“ sõnab ta enesekindlalt. 

Et Vocol on väärt kogemus olemas, uurisime neilt keerutamata, kas noori, kes seni pole kooli ja õppetegevuse vastu mingisugust huvi tundnud ja kellest need õpperühmad paratamatult paljuski koosnema hakkavad, on võimalik ühe õppeaastaga viia tasemele, millelt õpinguid jätkata. Muuta tuleb ju nende mõttemaailma. Maasika sõnul sõltub see, kuidas õpilastele läheneda, hästi palju ka sellest, kas tegemist on kutsekooliga või mitte. Kutsekoolid saavad noortele, kes pole end koolis kunagi mugavalt tundnud, võimaldada erialast praktikat ja selle kaudu edutunnet. „Meie tunnistame siin igal aastal maagilisi muundumisi ja õpilastel, kes tulevad siia suhtumisega, et nad ei oska, taha ega viitsi, löövad silmad särama, kui nad on praktikal edukad ja kuulevad õpetaja kiidusõnu,“ alustab Maasikas teema lahkamist. 

Küll aga tunnistab ka tema, et ta ei kujuta hästi ette, kuidas pakkuda ettevalmistavat õpet näiteks gümnaasiumis. Maasikas arutleb, et kui praktilist poolt neile noortele pakkuda ei saa, peab leidma muud vaheldust võimaldavat tegevust. Selliste noorte puhul peaks rõhk olema pehmetel oskustel, nagu suhtlemine, vaimne tervis ning igasuguste suhete loomine ja hoidmine. „Tihti peituvad juurprobleemid just seal, akadeemiline võimekus mängib väikest rolli. Meie õpilased on sellise inimeseks kasvamise oskuste õppe väga hästi vastu võtnud ja tundub, et sellest on isegi rohkem kasu olnud kui tuupides konkreetsete õpilünkade täitmisest.“

“Kui ehitada ettevalmistav õpe üles nii, et lihtsalt korratakse üheksandat klassi, siis võin võtta lahjat mürki selle peale, et pooled õpilastest auravad lihtsalt minema.

Liine Maasikas

Kui palju on aasta jooksul võimalik õpilünkasid täita, on tema sõnul juba omaette teema. Igal aastal leidub ka õpilasi, kes oskavad matemaatikat heal juhul seitsmenda klassi tasemel, kuigi nad on põhikooli lõpetanud. „Selliste õpilaste puhul on naiivne loota, et üks õppeaasta lüngad ära täidab. See aitab kindlasti tekitada või säilitada õpiharjumust ja arendada õpioskusi, aga augud ei pruugi küll täituda,“ nendib Maasikas. Ta jätkab otsekoheselt: „Nendele noortele ei saa läheneda nii, et õpilasel X on konkreetne võlgnevus matemaatikas. Kui ehitada ettevalmistav õpe üles nii, et lihtsalt korratakse üheksandat klassi, siis võin võtta lahjat mürki selle peale, et pooled õpilastest auravad lihtsalt minema. Nad ei tahtnud seda teha juba esimesel korral, miks nad peaksid tegema sama asja siis nüüd!“

Maasika sõnul vajab rohkem riigi selgitust tõsiasi, et iga asjaga tulevad kuskil piirid ette ja mõne õpilase teadmised põhiõppeainetes jäävadki viienda kuni seitsmenda klassi tasemele. Kas ta saab siis kutsekeskhariduse tasemel õpitud? Gümnaasiumist ma ei räägigi. „Aastasest ettevalmistavast õppest hoolimata ei pruugi see võimalik olla. Jõukohasuse hindamise aspekt jätab veel soovida.“

Maasika hinnangul peab kogu lähenemine, fookus ja õpetamismetoodika olema omamoodi. Ei maksa loota, et need õpilased ise oma õppimist eesmärgistada oskavad. „Need protsessid võtavad päris palju aega, aga samas ei tohi ka heituda. Tasub lihtsalt mõelda, et sellised õpilased on nii kutsekoolides kui gümnaasiumides alati olemas olnud. Lihtsalt varem kukkusid nad välja.“