• „Empaatiapuudus on Eestis väga suur probleem. Järjest vähem saame üksteisest aru, suudame näha reaalsust, milles teine elab,“ leiab võrdõigusvolinik Christian Veske. Intervjuus Õpetajate Lehele räägib ta, miks vabas Eestis kasvanud noored ja lapsed kipuvad senini endast erinevatele inimestele viltu vaatama.

Võrdõigusvoliniku kantselei esitles hiljuti ilusat värviliste piltidega raamatut „Võin olla puudega“. Miks meil seda vaja on ja kellele on see mõeldud?

Mõeldud on see eeskätt lastele ja täiskasvanutele, kes puuetega inimestega kokku puutuvad. Vanus 7–11, eelpuberteedi aeg, on laste elus periood, mil nad üritavad ennast kehtestada ja tahavad kuuluda gruppi. Sageli on see seotud hirmuga teistest erineda. Kui väiksematel lastel ei ole probleemi olla milline iganes, siis selles vanuses lapsed ei soovi grupist eristuda. See on kriitiline iga, kus tuleb lastega erisustest ja mitmekesisusest süsteemselt rääkida, et nad saaksid aru: on normaalne, et erineme kõik üksteisest, täpselt ühesuguseid inimesi pole olemas. Selline klass või kool, kus kõik oleksid täpselt ühesugused, oleks päris hirmus koht.

Samas tõugatakse enda seast välja pigem need lapsed ja noored, kelle erinevus teistest paistab kohe silma. Kui palju võib see raamat sellisel puhul aidata?

Ma arvan, et see aitab väga palju, kuna keskendub just puuetele: kuidas neist rääkida, millist sõnavara kasutada, milliseid abivahendeid on puudega lastel või täiskasvanutel vaja, et igapäevaelus hästi funktsioneerida. Selles vanuses, millest eelnevalt rääkisin, laotakse vundament hilisemaks eluks. Puuded on üks valdkond, kus lapsed hakkavad erisust selgelt märkama. Kui keegi eristub ümbritsejatest, näiteks vajab mõnda abivahendit, võib see tunduda hirmutav – lapsed ei taha sellega kokku puutuda. Seda enam on vaja tööd teha õpetajal: kui keegi vajab liikumiseks karke, ratastooli või on tal kuulmisaparaat, tuleb tema klassikaaslastele selgitada, et see ei muuda teda halvemaks mängukaaslaseks. Peale puude võib teistest eristada päritolu, keel, sotsiaalne taust. Oma kooliajast mäletan, et pitseri said külge maalt tulnud lapsed, neile vaadati natuke ülevalt alla. Eks samad mustrid korduvad ka tänapäeval. 

Kui palju jõuab teieni kaebusi, mis on seotud laste, noorte ja koolikeskkonnaga?

Mitte palju, ilmselt jõuavad need pigem õiguskantslerini, kuna tema juures tegutseb laste ja noorte osakond. Mõned juhtumid, mis tulevad, on lastevanemate küsimused: näiteks, kas teatud olukord koolis on lapse suhtes diskrimineeriv. Peamegi siis kriitiliselt hindama, kas voliniku kantselei on pädev neid olukordi lahendama.

“Selline klass või kool, kus kõik oleksid täpselt ühesugused, oleks päris hirmus koht.

Voliniku pädevus on piiratud soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise seadusega. Olen aastaid rääkinud valitsusele ja ministritele, et meil on probleem võrdse kohtlemise seadusega. Millegipärast on võrdse kohtlemise lahtimõtestamisel alati lähtutud miinimumist. Seda illustreerib just puuetega inimeste kohtlemise näide. Seadusesse on kirjutatud teatud hierarhia. Mõne tunnuse, nagu rahvuse või rassi puhul, on kaitstuse tase oluliselt kõrgem: ei tohi diskrimineerida tööl, hariduses ega teenuste saamisel. Puude alusel ei tohi diskrimineerida töökeskkonnas ja teatud määral ka haridusasutuses, aga kui inimene pöördub meie poole, et teda koheldi halvasti näiteks mõne teenuse osutamisel, peame tõstma käed püsti, kuna seadustes on lünk – meil ei ole võimalik seda inimest aidata. Sellega on seotud näiteks kõik ligipääsetavuse küsimused, mis samuti kuuluvad teenuste valdkonda. Paar aastat tagasi tegi majandus- ja kommunikatsiooniministeerium valmis eelnõu, et olukorda parandada, aga see liikus edasi justiits- ja digiministeeriumi, kus ka suri. Sellest on ääretult kahju.

Võrdse kohtlemise seaduse puudulikkust illustreerib kõige paremini vanuselise diskrimineerimisega seotud näide. Tallinnasse tuli turismireisile 48-aastane mees. Ta oli broneerinud ühel platvormil endale ööbimiskoha. Registreerimislauas öeldi tema passi nähes: „Mkm, meil on piirang. Vanemaid kui 40-aastased me siia ei võta!“ Ta pöördus meie poole küsimusega, kuidas saab selline absurdne olukord võimalik olla. Lõpuks pidime ütlema, et me ei saagi juhtumit menetleda kui diskrimineerimist, sest Eesti seadused on, nagu nad on. Üks, mis on kindel: see inimene mõtleb, enne kui uuesti Eestisse tuleb.

Välismaalased, vähemalt mõnest riigist, ongi ilmselt julgemad oma õiguste eest võitlema?

Kui olen oma eri riikidest pärit kolleegidega rääkinud, siis on näha, et see joon jookseb nn Ida- ja Lääne-Euroopa riikide vahelt. Negatiivset suhtumist ohvrisse on väga palju. Täiesti põhjendamatult püsib arvamus, et kui sind on halvasti koheldud, oleks see justkui su enda süü ja pead olukorra ise lahendama. Tahaks loota, et see suhtumine aja jooksul muutub, aga pikk tee on veel minna.

Üks on seaduse tasand, teine inimestevaheline suhtlus. Mis meil viga on, et me ei suuda olla mõistvamad?

Viimase kümnendi jooksul on ühiskond väga polariseerunud – justkui ei suudeta enam keskpõrandale kokku tulla. Polariseerumist kasutatakse ära ka kui taktikat ja seda teevad nii parempoolsed kui ka liberaalsed poliitikud. Lapsed ja noored ju õpivad sellest. Kui riigikogus räägitakse teatud viisil, siis miks noored ei võiks sama teha? Teine pool on sotsiaalmeedia levik ja algoritmipõhisus, mis hakkab teatud mõtteviisi ette söötma. Seda vähem puutud sa kokku teistsuguste arvamustega. Vägivald ja halb suhtumine näitab meie ühiskonna üldist seisundit. Kiusajad on ka ise abivajajad, kusagil on mingid probleemid jäänud lahendamata. Kindlasti ei saa öelda, et kõik probleemid peaksid lahendama õpetajad, aga meil on vaja senisest tugevamat tugivõrgustikku, mis paneb tähele ja märkab abivajadust. Selle kättesaadavusega – olgu siis psühholoogide või sotsiaaltöötajatega – on Eestis probleeme.

„Daun“ on tänapäeval sõimusõna, mida kasutatakse mitte ainult erivajadusega inimese kohta. Mida teha, kui laps tuleb kodust, kus sellist eneseväljendust peetakse normaalseks?

Kui laps ütleb kellegi teise kohta „daun“, ei mõtlegi ta seda kasutades, et sellel on pistmist Downi sündroomiga. Sellele peab reageerima. Haridusministeerium peab sellisele temaatikale rohkem tähelepanu pöörama, sest probleemid on süvenenud.

“Eraldi raport rääkis laiemalt transsooliste inimeste igapäevaelust. Kui tahate lugeda õudusjuttu, siis see on täpselt selline materjal.

Eelmisel aastal muudeti õpetajate kutsestandardit ja esimest korda lisati sinna stereotüübid. See tähendab, et õpetaja peab muu hulgas hindama iseenda stereotüüpe ja neid vältima, mitte soodustama. Ülikoolid peaksid õpetajakoolituse programme tehes vaatama, et ka need vastaksid kutsestandardile.

Üks õpetajate jaoks suhteliselt uus ja võib-olla arusaamatu temaatika on sooline enesemääramine. Nõukogude ajal ei räägitud sellest ülikoolis ja kalevi all oli see teema ka siis, kui ülikoolist tööle asuti. Kui palju jõuab teieni infot, et lapsi, kes ei suuda end sooliselt määratleda või kes on otsustanud teise soo kasuks, kiusavad nii täiskasvanud kui teised õpilased?

Meie head partnerid huvikaitseorganisatsioonid, näiteks Eesti LGTB ja Eesti transinimeste ühing, on selles valdkonnas teinud koos haridusasutustega väga head tööd. Euroopa põhiõiguste amet on korraldanud aga uuringuid, kus on vaadeldud LGBT-inimeste elu liikmesriikides. Eraldi raport rääkis laiemalt transsooliste inimeste igapäevaelust. Kui tahate lugeda õudusjuttu, siis see on täpselt selline materjal: suur osa neist puutub kokku füüsilise vägivallaga, suur osa peab enne iga kodust välja minekut kaaluma, mis teed pidi minna, et peksa ei saaks. Täiskasvanuna oled sa kuigivõrd iseseisev, aga kui vanemad kodus noort ei aktsepteeri ja koolikeskkond pole mõistev ega toetav, on see tohutu stressiallikas. Eri riikides on vaadeldud, kui palju teevad LGBTQ-noored enesetapukatseid. Protsentuaalselt on see näitaja palju suurem kui teiste noorte seas. Sa ei saa kuskil olla see, kellena end tunned – see võib tekitada tunde, et oled väljapääsmatus olukorras

Kujutan ette, et selle suhtumise tõttu võivad paljud noored olla nii-öelda kapis – nad ei julgegi oma identiteeti avaldada?

Ega kedagi vägisi kapist välja sikutada saa. Kui noored teavad aga, et nad ei ole oma olukorras täiesti üksi – kui kooliski on kas või üks täiskasvanu, kes kuulab –, on neil siiski kergem. Viimasel ajal on valminud ka populaarseid teleseriaale, mis puudutavad soolist identiteeti ja seksuaalset sättumust. Näiteks „Heartstopperis“ leiavad kaks poissi teineteist ja seda on kujutatud väga siiralt. Usun, et kui noored seda vaatavad, tajuvad nad, et nähtus pole midagi ebatavalist, ning see annab lootust. Kõik niisugused asjad aitavad inimestel suhestuda.

Olen ise pikalt elanud Hispaanias, kus näiteks Downi sündroomiga lapsed õppisid tavakoolis ning baarides-kohvikutes musitasid ja kallistasid neid ka võhivõõrad. Sellised lapsed oleksid olnud justkui õnnistus. Kuidas jõuaksime meie nii kaugele, et erivajadustega lastesse ei suhtutaks nii, nagu praegu suhtutakse?

See on miljoni euro küsimus. Olukorras, kus me räägime iibest ja väljasuremisest, läheb kaduma jutu teine osa: neid lapsi, kes meil on olemas, tuleb hoida ja austada just sellistena, nagu nad on. See peaks tagama eestluse elujõu, kui kasutada isamaalist väljendusviisi.

“Vaimse tervise häiretele on ajalooliselt loodud kuvandit, et need on midagi eriti jubedat.

Füüsiline puue on nähtav, aga vaimsed probleemid, näiteks autism, jäävad veel arusaamatumaks – ei saada aru, mis sellistel inimestel viga on.

Puuded, mis pole otseselt silmaga näha, vajavadki rohkem selgitamist. See ei tähenda, et üks oleks raskem olukord kui teine. Vaimse tervise häiretele on ajalooliselt loodud kuvandit, et need on midagi eriti jubedat. Pikalt on neid seostatud kriminaalsusega. Sellest taagast vabaneda pole lihtne.

Kui päris aus olla, on erivajadusega laps tavakoolis õpetajale lisakoormus. Kuidas saaks õpetajat toetada, et tema, teiste laste ja lastevanemate jaoks olukord üle pea ei kasvaks?

Probleem ei ole lapses ega tingimata ka õpetajas, vaid süsteemis, mis ei toeta õpetajat: tema ettevalmistus või siis tugifunktsioonid ei ole piisavad. Liialt sageli tunneb õpetaja, et ta on üksi jäetud. See ei peaks nii olema. See on küsimus proua haridusministrile. Ka teiste riikide kogemustest tuleks palju rohkem õppida. Millised lahendused on seal leitud? Islandil või Soomes on isegi hajaasustusega piirkondades olukorraga toime tuldud.

Noored, kellest praegu räägime, on sündinud vabas Eestis, saanud palju reisida, nad peaksid olema kokku puutunud igasuguste inimgruppidega. Miks nende suhtumine endast erinevatesse inimestesse ei parane?

Praegused noored on kasvanud ülemaailmse kriisi tingimustes. 2008. aasta majanduskriis, Ukraina sõda, COVID – ühest kriisist teise. Nad ei teagi muud kui kriisi. See on tekitanud neis mõnes mõttes eksistentsiaalse ärevuse. Sellises paradoksaalses olukorras klammerdutakse veel rohkem turvaliste asjade külge ning kõik see, mis on sinust erinev, ei ole justkui turvaline. Riik peaks enda käest küsima, kas oleme nende laste ja noorte probleeme kuulda võtnud. Kas oleme pakkunud lahendust, et nad näeksid stabiilset ja helget tulevikku? Kui tuua juurde majandusküsimused, siis hakkamasaamise hirmus noor võib hakata süüdistama neid, kes on veidi teistsugused – olgu need siis sisserännanud, teist värvi naha või temast erineva seksuaalsusega inimesed. Kõik teised oleksid justkui tema ebakindluses süüdi.

Viimasel ajal oleme korduvalt kuulnud noorte jõhkratest kuritegudest, kus ohvriks on olnud nõrgemad, ka puudega inimesed ja ründajateks nii-öelda heast perekonnast pärit lapsed. Mis ühiskonnana valesti on, et sellised asjad juhtuvad?

Sellised juhtumid peaks olema viimane häirekell, et midagi on valesti. Probleemi pole eos lahendatud või märgatud, need noored pole saanud kasvada piisavalt turvalises keskkonnas. Hea perekond ei tähenda tingimata, et laps tunneb end tegelikult turvaliselt. Lähemalt vaadates võib seal näha sügavaid probleeme. Vähene varajane märkamine – koolis, noortekeskuses, kuskil mujal – on olnud institutsionaalne probleem, kuna omavahel ei suhelda, kõik toimetavad omaette.

“Nad ei teagi muud kui kriisi. See on tekitanud neis mõnes mõttes eksistentsiaalse ärevuse. Sellises paradoksaalses olukorras klammerdutakse veel rohkem turvaliste asjade külge ning kõik see, mis on sinust erinev, ei ole justkui turvaline.

Õpetajana töötamise ajast mäletan, et mõni asi oligi keerulisem, sealhulgas suhe mõne lapsevanemaga. Lastega sain veel hakkama, kuigi ka minu klassides oli probleemselt käituvaid lapsi. Õpetaja ja täiskasvanuna suudad sellega ikkagi toime tulla, kuid keeruline hetk tuleb siis, kui pead suhtlema lapsevanematega – ja neilt hakkab sinu aadressil sadama süüdistusi või näidatakse näpuga, mida haridussüsteem kõike valesti teeb. Samas ei nähta probleemi kodus, kust laps on saanud suhtumise, et õpetaja ja kool on teda teenindav personal. Või peab end klassis kõige paremaks, kes ei peagi midagi kaasa tegema, sest mida kellelgi talle üldse rääkida on.

Kas teile tundub samamoodi kui mulle, et empaatiapuudus ongi Eesti kõige suurem probleem?

Võib öelda küll, et empaatiapuudus on väga suur probleem. Järjest vähem saame üksteisest aru, suudame näha reaalsust, milles teine elab. Ühes rahvusvahelises uuringus toodi välja, et Tallinn on kõige kiiremini segregeeruv linn Euroopas. Erineva sotsiaalmajandusliku taustaga inimesed koonduvad eri linnaosadesse. See on täiesti vale suund: seda vähem tekib kokkupuutepunkte ja arusaamist, et elamegi kõik natuke erineval moel.