• Meie kõrgkoolidesse tuleb igal aastal välisriikidest õppima sadakond eesti juurtega noort. Mida saaks riik ja kõrgkoolid teha, et neid oleks rohkem? Iga viies eestlane elab ju välismaal, ligikaudu 25 000 noort on peatselt või juba praegu ülikooliõpingute eas.

Eesti kõrgkoolides õpib praegu 3879 välistudengit 119 riigist (8,2% tudengkonnast). Kui vahepeal mujalt õppima asunute arv langes, siis nüüd on huvilisi taas rohkem. Rahvusvahelistumine on pikalt olnud kõrgkoolide siht, aga nüüd on lisaks välismaalastele huviorbiiti tõusnud ka eesti päritolu noored, kes üle ilma laiali. Haridus- ja noorteameti programmi Study in Estonia nõunik Kalmar Kurs, kelle eestvedamisel „kadunud“ poegi-tütreid Eestiga siduda üritatakse, on olnud Brüsselis haridusvaldkonna diplomaat, tegelnud rahvusvahelise koostöö ja kommunikatsiooniga haridus- ja teadusministeeriumis, ERM-is ja kultuuriministeeriumis, löönud vabatahtlikuna kaasa ESTO 2025 korraldamisel, suhelnud sel teemal paljude koostööpartneriga. Intervjuus rääkis ta lähiaja plaanidest, aga ka takistustest.

Mida on tehtud, et võõrsil elavaid eesti noori kodumaale õppima kutsuda?

Juba mõni aasta on püütud jagada neile infot siinsete õppimisvõimaluste kohta. 

Kui kõrgkoolid ja Harno esindajad käivad suurematel messidel või korraldavad Eestis õppimise infoüritusi ning turundust välismaal, siis peame kasutama neid sündmusi ka Eesti kogukonna kokkukutsumiseks ja info jagamiseks. Peame kombineerima turundust just eestlastele üle maailma suunatud tegevusega.

“Noori välismaal üllatab, et Eestisse õppimatulek ei tähenda väiksesse ja suletud keskkonda sattumist. Paljudes teadusharudes on keskkond väga rahvusvaheline.

Näiteks toimus äsja Brüsselis taas Eestis õppimise infoseminar, kuna seal on suur eesti kogukond. Kindlasti on vaja riikides, kus eestlaste kogukonnad on kõige suuremad (Soomes, Saksamaal, Inglismaal, Kanadas) korraldada eriüritusi, kus jagame eestikeelset infot kõrgkooli astumise kohta.

Üks minu soovitus eesti noortele on: uurige, ehk on huvipakkuval erialal Eestis teaduse ja õppetöö tase hoopis kõrgem kui teie elukohariigis. Teatud asju on aga võimalik ainult eesti keeles ja Eestis õppida.

Meil on teada riigid, kus on eestlaste suuremad keskused. Kõrgkoolid, minge eestlaste suurematele üritustele välismaal, näiteks Stockholmi eesti majja ennast ja oma õppeasutust tutvustama. See on kõige otsesem kontakt.

Järjest rohkem kasutame ka eestikeelseid noori, kes on juba tulnud välismaalt Eestisse õppima, nende kogemuslugusid. 

Kuidas edeneb riigi ja kõrgkoolide koostöö?

Oleme lootusrikkad, aga paraku on väga vähe teadvustatud, et meil on välismaal nii palju eesti noori. Pole märganud, et seda teemat puudutataks debattides ja arengukonverentsidel – eriti just kõrgkoolide ees seisva tudengite arvu kahanemise valguses. 

Lähiajal on ees kohtumised kõrgkoolide esindajatega. Tegin ettekande väliseesti muuseumis Torontos, seda kuulsid ka rakenduskõrgkoolide rektorid. Kõige tõhusam on, kui õppeasutused ise seda teadvustaksid ja seaksid eestlased välismaal prioriteediks ning tegeleksid asjaga konkreetsemalt – võtaksid ühendust Eesti saatkondadega, eestlaste organisatsioonidega välismaal, käiksid sündmustel, kus eestlased koos, jagaksid infot ja praktilisi kogemusi.

Teavituses tuleks kombineerida soovitusturundust (olemasolevad üliõpilased, vilistlased, õppejõud) digitaalse turundusega (veeb, taskuhäälingud jpm). 

Aga noori ei huvita ainult õppimatulek. Nad tahavad teada, kuidas oma eesti keele oskust parandada, kas õppida saab ka distantsilt, millised on praktikavõimalused ja stipendiumiprogrammid, samuti tuntakse huvi Eestis töötamise vastu. 

Millised on takistused?

Tuleb tublisti vaeva näha, et ka mujal eestlased teaksid, millistes valdkondades on Eestis õppe- ja teadustöö väga kõrgel tasemel. Noori tuleks teavitada ka võimalustest täiendada oma eesti keele oskust distantsõppes.

Kui noor pole teinud Eesti riigieksameid, tuleks leida paindlikud võimalused hinnata tema akadeemilist võimekust ja teadmisi. Paindlikkus tähendab ka seda, et vajadusel pakume eesti keele õpet neile, kes soovivad eesti keeles õppida, aga kelle tase seda veel ei võimalda.

“On väga vähe teadvustatud, et meil on välismaal nii palju eesti noori.

Noori välismaal üllatab, et Eestisse õppima tulek ei tähenda väiksesse ja suletud keskkonda sattumist. Paljudes teadusharudes on keskkond väga rahvusvaheline. Ligi 9% tasemeõppe üliõpilastest on välistudengid. Magistri- ja doktoriõppes on väga palju välisriikide noori. Seega võib ka tööelu Eestis pärast õpinguid alata rahvusvahelises keskkonnas. Eestisse õppima tulek ei pane teid kinni rahvusvahelises piirideta maailmas!

Elukallidus on tõusnud, aga õppemaks ingliskeelsel õppekaval on võrreldes paljude riikidega ikkagi väike. Kuigi üürihinnad on kiiresti tõusnud, pole needki teiste riikidega võrreldes kõrged. Paljusid üllatab ühiselamute olemasolu. Seega eeliseid siin ikka on.

Kas teisedki riigid kutsuvad noori koju?

Poola, Tšehhi, Leedu on seda juba varem teinud, aga nii väikse riigi kui Eesti puhul on teema eriti kriitiline pikemas vaates. Seega väärib pingutust, et noorte Eestisse kutsumise nimel vaeva näha. 

Vaeva näha tuleks ka selle nimel, et side Eestiga püsiks neil, kes teevad praegu teadust mõnes teises riigis. Juba kuuldub tõsiseid murenoote, et teatud erialadel on suurem osa doktorante välismaalt, paljud neist ei jää Eestisse ega õpi eesti keelt ära. Seetõttu on eestikeelne kõrgharidus ja teadus suuremate riskidega ning väiksemad riigid peavadki oma väliskogukondadega rohkem vaeva nägema.

Praegu tuleb siia õppima sadakond Eesti kodanikku aastas. Mis võiks olla eesmärk?

Eesmärk võiks olla, et kõik kõrgkoolid oma turundustegevuses ja vastuvõtuüksustes tippjuhtkonnani välja teadvustaksid, kui palju on eesti noori, kellele tutvustada oma õppeasutust ja Eesti kõrgharidust. See peaks olema kirjas arengudokumentides, turunduskavades. Igapäevane töö olgu käia kohal ja suhelda, kutsuda noori külla koolivaheaegadel ja suvisel ajal.

Vanemate huvist ja valmidusest sõltub väga palju. Põhjused, miks on mujale tööle ja elama mindud, on erinevad. On palju ka neid, kel siin vanavanemad või kinnisvara – see toetab tagasitulekut.

Kõik võimalused loevad. Mõni noor tuleb suve- või talvekooli või vahetustudengiks, veendub, et näiteks professor Lauri Mälksoo loengud on väga ägedad, ja otsustabki siia magistriõppesse tulla.

---

Eesti passiga inimesed välisriikides (2025):

Vanuses

0–3 aastat 3843

4–6 aastat 4277

7–12 aastat 10 800

13–18 aastat 11 744

19–35 aastat 26 904

36–64 aastat 56 736

65+ aastat 12 651

Kokku 126 955

Suuremad eestlaste kogukonnad on

Soomes, Suurbritannias, Saksamaal, Rootsis, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias 

Kõrgkoolidesse astunud Eesti kodakondsusega noored välisriikidest:

2023/24. õa – 99

2024/25. õa – 123 

2025/26. õa – 114

Allikad: välisministeerium ja HTM

---

Minna pole lihtne

Suurim eesti kogukond on Soomes. 30 aastat on eesti lastel olnud võimalus saada põhiharidust kakskeelses soome-eesti õppes, algul Roihuvuori ja hiljem Latokartano koolis, vilistlasi on üle 200. Kui paljud neist jätkavad õpinguid Eestis? 

„Aastate jooksul on üksikud läinud nii gümnaasiumi kui kutse- ja kõrgkooli, samuti kaitseväkke,“ räägib Latokartano kooli õpetaja Anne Ribelus-Jokela. „Minemiste taga on olnud noorte kindel soov see tee ette võtta. Minu teada on mindud edukalt, mõni noor on saanud juba kutse presidendi vastuvõtule roosiaias. Lihtne see minek kindlasti ei ole olnud, lisaks tugevale tahtmisele nõuab see palju lisatööd ja oskust bürokraatiaga toime tulla. Rolli mängivad ka suhted, armumised, nagu noorte puhul ikka.“

Mida peaks tegema, et noori Eestisse õppima meelitada?

„Kas ja miks peaks meelitama?“ küsib Ribelus-Jokela vastu. „Võib-olla piisaks lihtsalt atraktiivne olemisest, et noor selle valiku teeks? Igal juhul ei tohiks Eestisse õppima tulemine olla seotud liigse bürokraatiaga, tuleks olla paindlik. Vastuvõtt võiks olla meeldiv ja mõistev, ühiskond salliv, kus ei anta hinnanguid ja on lihtne ka teistest erineda. Kirsiks tordil võiks olla mõni soodustus, väike stipendium.

Ja veel: kui Eesti soovib tagasipöördujaid lahkelt vastu võtta, siis peaks muutma kodakondsusseadust ja lubama Eestis omada mitut kodakondsust.“

Anne Ribelus-Jokela kogub ja uuendab parasjagu vilistlaste kontaktandmeid, et neid augustis Helsingi Eesti saatkonda juubelipeole kutsuda. Suhted on paljudega säilinud ja need on soojad.

Latokartano kooli toovad Ribelus-Jokela sõnul oma lapsed eestipered, kes on keskmisest rohkem huvitatud lapse emakeele säilitamisest ja arendamisest ning eestlase identiteedi kujundamisest. Vahel on teada, et pere naaseb mõne aasta möödudes Eestisse või soovib lapse hea emakeele säilitada igaks juhuks – võib-olla soovib laps tulevikus Eestisse õppima minna. 

„Lapse ja noore huvi Eesti vastu sõltub kogu pere ning sõpruskonna hoiakutest,“ sõnab Ribelus-Jokela. „Huvi märgatavat suurenemist või vähenemist pole ta täheldanud. Praegusaja lastel ja noortel on ju digitehnoloogia arenguga suurepärased võimalused Eesti ja muu maailma eluoluga kursis olla.“