• Eesti keele instituudi ehk EKI roll jääb eestikeelsele õppele üleminekul tihti tagaplaanile, kuid tegelikult käib suur osa üleminekust just nende kaudu. Olles lüli riigi otsuste ja üleminekukoolide vahel, vastutab EKI selle eest, et koolidele oleks loodud võimalikult soodsad tingimused edukaks üleminekuks. 

EKI keeleõppe arendamise osakonna juhataja Pille Pipar on pikalt ka ise õpetajaametit pidanud, ja seda venekeelses koolis. Nii oskab ta rohkem kui aasta jooksul esile kerkinud probleemidega hästi suhestuda ja tõdeb, et hea kohanemisvõimeta on keeruline hakkama saada. 

Milline on EKI roll eestikeelsele õppele üleminekul?

EKI roll ülemineku juures on hästi praktilist laadi ja meie ülesanne ongi ministeeriumi kõrval ülemineku tegevuskava ellu viia. Korraldame õpetajatele ja teistele haridustöötajatele keeleõpet ning didaktilisi ja metoodilisi koolitusi. Seega toetame nii õpetajate keeleoskuse arengut kui seda, et üleminekukoolides osataks seda õpet ellu rakendada. Seda kõike teeme suurel määral ja kogu õppeaasta vältel. 

Mina ise olen praegu näiteks keelenõustajate programmis. Me ei vaatle ainult praegusi üleminekuklasse, vaid üritame mõelda ka sellele, mida koolid pikemas perspektiivis vajavad. 

Kuidas on üleminek EKI seisukohast möödunud? 

Meile tundub, et esimene ehmatus ja šokk on möödas ja asjaosalised saavad aru, milline olukord on. Praeguseks on välja tulnud, et iga kool on selle ülemineku sees väga oma nägu. Kui alguses tundus, et saame asjale läheneda kõikides koolides ühtemoodi, siis tegelikult peame vaatama iga kooli eraldi. Fookuses ei peaks olema mitte ainult õpilaste, vaid ka õpetajate õppimine. Küsimus on selles, kuidas saab juhtkond õpetajaid niimoodi toetada, et nad ennast kindlamalt tunneks. 

“Kui me üleminekut aga kogu aeg ajaliselt survestame, ei jõua me ikkagi kuhugi.

Lõimitud aine- ja keeleõpe ehk LAK ei ole ju väga uus mõiste, eriti varasemate venekeelsete koolide jaoks, aga ülemineku käigus on see justkui uue hingamise saanud. Eelkõige räägime üleminekukoolidest, aga mõjutatud on sellest kõik Eesti koolid. 

Millised tunded tekivad lugedes, et esimene üleminekuaasta ootustele ei vastanud: paljud õpilased õpitulemusi ei saavutanud ja kõrgemates klassides ei räägita sõnagi eesti keelt, kuid tahetakse edasi õppima minna?

See teeb mind muidugi nukraks. Taban ennast mõtlemast, mis nendes tundides siis toimub. Ma saan aru, et teadmisi, mida õppekava nendelt õpilastelt ootab, on palju, aga kui meenutan aega, mil ma ise õpetaja olin, läksin ma väga eriilmeliste klasside ette ja vastavalt klassile oma tööd ka kohandasin. Vajadusel võtsin alguses tempot maha, toetasin rohkem nende keelt ja hoolitsesin selle eest, et õhkkond oleks hea. Selle pealt sai juba konkreetsemalt edasi liikuda aine juurde. 

“Ka täiskasvanul oleks kõhe, kui ta peaks hakkama tegema midagi tegema teises keeles kui aasta varem.

Loomulikult on oluline, et riik pakuks õpetajatele keelelist ja metoodilist tuge, aga igapäevast tööd saab teha ikkagi ainult õpetaja. Tulekski vähendada hirmu suure ülemineku ees ja keskenduda igapäevasele tegevusele. On oluline tegutseda vastavalt sellele, kes on õpilased klassis ja mida neil parasjagu vaja läheb. Kui mul käiks näiteks 4. klassi matemaatikatund ja ma näen, et õpilastel on keeruline seis, siis võtaksin alustuseks uue juhendmaterjali ja keskenduksin selle abil ainult keelele ja mõistetele. Kui numbrid ja mõisted on kõigil selged, saab selle peale edasi ehitada. 

Aga selle peale küsitakse kindlasti, kust selleks veel aega võtta. Õppekava on ju mahukas. 

Jah see ongi väga keeruline. Kui me üleminekut aga kogu aeg ajaliselt survestame, ei jõua me ikkagi kuhugi. Me lihtsalt peame vajadusel tempo maha võtma, õpilastele otsa vaatama, et saada aru, mis on parajasti esmatähtis – muidu pole neil üldse lootust vajalikud teadmised omandada. 

See kõik nõuab õpetajatelt varasemaga võrreldes hoopis teistsuguseid oskusi, aga see on juba õppimises kinni. Riik pakub tohutult palju koolitusi ja mõned koolid on need kõik ka üles leidnud. On aga ka koole, kust on osaletud üksikutel koolitustel. Ma saan aru, et koolide jaoks on ebamugav, kui kolm, neli või viis õpetajat korraga koolitusele lähevad, aga kui me ei võimalda õpetajatele aega uusi oskusi omandada, siis oleme nõiaringis: õpetajal pole aega õppida ja õpilased ka ei õpi. 

“Õpetaja peab olema klassiruumis professionaal, kellele kõik ebamugavas olukorras õpilased otsa vaatavad ja kellelt nad abi saavad.

Juhtkonna roll on õpetajale see aeg anda. Keelesamm pakub ka koolitust, kus käime koolides kohapeal. Koolituste protsess peaks olema järjepidev, nii et ühelt koolituselt kaasa võetud teadmisi ja kogemusi praktiseeritakse klassiruumis ja näiteks kahe kuu pärast kohtutakse uuesti. Nii tekiks ka õpetajate seas õppimiskultuur, mis neid koole seestpoolt ühendaks ja edasi viiks. 

Pean rõhutama, et kui ma seda kõike räägin, kõneleb minu sees nii varem pikalt muukeelses koolis õpetajana kui ka õppejuhina töötanu, mis tähendab, et saan ebamugavustest väga hästi aru. Kui me selle ebamugavuse sees aga juba oleme, peaksime üritama sellest võimalikult hästi välja tulla. Aasta jooksul on hakatud selgelt tunnetama, et eesti keelele üleminek ei ole asi, mis läheb kuidagi mööda, ja seega mõeldakse rohkem selle peale, mida ise tegema peab. 

Kas ka EKI jaoks tuleb kogu aeg peale uut infot, millega kohaneda tuleb? 

Õnneks leiab aina rohkem koole meid üles. Äsja alanud õppejuhtide talvekooli ootenimekirjas oli väga palju inimesi, mis on hea märk. Oluline ongi tekkinud olukorda koos lahti mõtestada, sest õpetaja peab olema klassiruumis professionaal, kellele kõik ebamugavas olukorras õpilased otsa vaatavad ja kellelt nad abi saavad. See ei tähenda, et õpetajal ei tohi olla raske, aga tema jaoks on oluline teada, millised on järgmised sammud. 

Esimesel üleminekuaastal võis juhtuda, et mitmed õpetajad ei osanud selle pärast piisaval määral muretseda ja mõnel juhul ei tahetud reaalsusega silmitsi olla. Kui palju oli seda ette näha? 

Ma arvan, et kõik oskasid ette näha, et üleminek on raske. Võib-olla ei osatud ette näha aga seda, kui eriilmelised koolid ikkagi on. Ma käisin ka ise sügisel ühes koolis, kus üht õpetajat toetasin, ja sain aru, et eri klassid saavad üleminekuga väga erinevalt hakkama. See on tegelikult inimlik, ka täiskasvanul oleks kõhe, kui ta peaks hakkama midagi tegema teises keeles kui aasta varem. See ebamugavustunne läheb aga kindlasti mööda. Mõni õpilane võib olla piltlikult öeldes pool aastat laua all peidus, aga ühel hetkel tuleb ta sealt välja.