- Vanema soovil on Eestis koduõppel juba ligi tuhat õpilast ning riik pingutab nüüd reegleid selgemaks ja järelevalvet tõhusama teha.
LOE KA
Koduõppel olevad lapsed
| Kokku õpilasi | Vanema soovil | Tervislikel põhjustel | |
| 2023 | 171 217 | 802 (0,47%) | 130 (0,08%) |
| 2024 | 171 026 | 842 (0,49%) | 155 (0,09%) |
| 2025 | 171 436 | 858 (0,50%) | 159 (0,09%) |
Haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) määruse muudatustega (jõustus 19.09.2025) nihkus koduõppe üle otsustamine õppenõukogult direktorile ja koduõppe edenemist peab kontrollima vähemalt korra kuus varasema poolaasta asemel. Küsimus pole ainult kontrollis: muutus suurendab kooli vastutust, vanema kohustusi ning paneb proovile, kas tugiteenused jõuavad kodus õppiva lapseni.
Mis päriselus muutub? Ministeeriumi ametnikud rõhutavad, et koduõppel laps ei tohi kaduda kooli vaateväljast. Pered omakorda soovivad, et uus kord ei muudaks koduõpet bürokraatlikumaks ega suruks kõigile peredele peale ühesugust rütmi. Koolid on vahepeal: nad peavad otsustama, kas perel ja lapsel on koduõppeks eeldused, korraldama õpitulemuste kontrolli ning sekkuma, kui koduõpe ei tööta.
HTM põhjendas 2025. aasta juulis kooskõlastusringile saadetud eelnõu kahe argumendiga: koduõpe on varasemast levinum ning uuringu ja järelevalve järgi on vaja vastutust selgemalt jagada, leppida ühtlasemalt kokku õppe sisus ja õpitulemusi sagedamini kontrollida. Ka otsustamise alused olgu senisest selgemad. Ministeeriumi sõnum on sisuliselt kompromiss: vanema õigust ja soovi oma lapse õpetamises osaleda tunnustatakse, kuid toimuma peab see kooliga koostöös ja lapse huve silmas pidades.
Taustanumbrid on kõnekad. Ministeeriumi andmetel kasvas vanema taotlusel koduõppel olijate arv aastatel 2013–2020 105 lapselt 592-ni ning 2025. aastal oli koduõppel (nii tervislikel põhjustel kui vanema soovil) kokku veidi üle tuhande õpilase, neist 858 vanema soovil. Kui süsteem on mõeldud üksikjuhtumitele, kuid sellest saab sadade ja tuhandete laste tee, tekib paratamatult küsimus, kuidas tagada, et koduõpe ei tähendaks „süsteemist kadumist“. Vanema taotlusel saab põhiharidust omandav õpilane koduõppel olla kogu põhikooli jooksul, st 1.–9. klassini.
HTM-i juhtivanalüütik Piret Salmistu vaatas EHIS-e põhjal koduõppel olevate õpilaste arvu kolme viimase aasta lõikes. Tema sõnul on viimasel kolmel aastal mõningal määral suurenenud nii tervislikel põhjustel kui vanema soovil koduõppel olijate hulk. „Üks selgitus koduõppe valiku kasuks võib olla vaimse tervise probleemide sagenemine,“ selgitab ta. „Koduõpe võib aidata tundlikul lapsel keskenduda, ajutiselt kaitsta koolikiusu (füüsilises ruumis toimuva kiusu) eest, kuid küllap on just vanema soovil läbiviidava koduõppe korral põhjuseid rohkemgi.“
EHIS-e järgi oli 2023. aastal vanema soovil koduõppel 802 õpilast, 2024. aastal 842 ja 2025. aastal 858. Tervislikel põhjustel koduõppel olijaid oli 2023. aastal 130, 2024. aastal 155 ja 2025. aastal 159. Õpilaste koguarv püsis samal ajal suurusjärgus: 171 000.
Pere vaade: paindlikkus ja usaldus
MTÜ Eesti Koduõppe Keskuse juhatuse liige ja lapsevanem Kaire Kiilu on olnud koduõppega seotud mitu aastat. Kevadel õppisid tema peres koduõppel kaks last (5. ja 9. klass), praegu üks laps, 6. klassis. Kiilu rõhutab, et nende pere jaoks ei olnud koduõpe alguses mugav ega lihtne lahendus, vaid pigem sundolukord. Teise lapse koduõppele jätmine oli juba teadlik valik, mis lähtus lapse vajadustest: paindlikum õppetempo, võimalus arvestada lapse arenguga ning turvaline ja toetav õpikeskkond, mis toetab lapse vaimset heaolu.
Kaire Kiilu
“Võtmetähtsusega on pere ja kooli usalduslik ja avatud dialoog.
Kiilu peab oluliseks, et kool arvestaks hindamisel iga pere omapära, sest koduõppe põhjused võivad olla seotud tervise, emotsionaalse toimetuleku, varasemate koolitraumade või õpistiiliga. Tema hinnangul on võtmetähtsusega pere ja kooli usalduslik ja avatud dialoog.
Igakuise kontrolli kohta ütleb Kiilu, et nende pere jaoks on mõistlik, kui see on eelkõige toetav ning arvestab lapse arengut, edusamme ja vajadusel ka raskusi. Toetav kontroll eeldab selgeid kokkuleppeid, paindlikkust ja sisulist tagasisidet. Probleemiks muutub see siis, kui rõhk on vaid aruandlusel, ühesugustel nõuetel kõigile peredele või kui kontroll hakkab segama igapäevast õppimist. Ta näeb ohtu, et koolides, kus selget ja läbipaistvat koduõppesüsteemi pole, võidakse hakata esitama ülemääraseid nõudmisi ning kaduda võib koduõppe üks olulisemaid aspekte – paindlikkus.
Individuaalset õppekava peab Kiilu väärtuslikuks tööriistaks juhul, kui see aitab paika panna eesmärgid ja ootused nii pere kui kooli jaoks. Hästi koostatud õppekava sätestab hindamise viisi ja põhimõtted, loob selguse, annab kindlust ja aitab vältida arusaamatusi. Samas võib see muutuda liigseks bürokraatiaks, kui dokument on liiga detailne, raskesti muudetav või kui selle täitmine ei toeta õppimist. Nende kogemusel toimib kõige paremini paindlik dokument, mida saab vastavalt lapse arengule kohandada.
Hea koostöö aluseks peab Kiilu kontaktisikut koolis – enamasti koordinaatorit või klassijuhatajat. Tähtis on, et suhtlus oleks lugupidav ja sisuline ning pere teaks, mida neilt oodatakse. Minimaalseks heaks koostööstandardiks nimetab Kiilu kindlat kontaktisikut, kokkulepitud suhtlusviisi ja -sagedust, selgeid ootusi ja hindamise põhimõtteid, konstruktiivset ja toetavat tagasisidet ning üheselt arusaadavat ja läbipaistvat süsteemi kooli ja kodu jaoks. Kiilu sõnul toimib koduõpe kõige paremini siis, kui kool ja pere näevad end partnerite, mitte vastastena.
Tugiteenuste puhul viitab Kiilu, et sageli ei saa pered abi mitte sellepärast, et nad seda ei vajaks, vaid info on killustunud või segane. Ta lisab, et paljud pered kardavad abi küsida hirmus, et see seab koduõppe jätkumise kahtluse alla. Peresid aitaks tema hinnangul see, kui kool selgitaks juba koduõppe alguses, millised tugiteenused on olemas ja kuidas koduõppel olev laps neid kasutada saab. Sama oluline on, et abi küsimist nähtaks lapse toetamise loomuliku osana, mitte probleemina.
Helika Pilt
“Koduõpe annab suurema vabaduse lapse haridusteed kujundada.
Helika Pilti laps õpib Gaia kooli 2. klassis ning on koduõppel 1. klassi algusest. „Otsustasime koduõppe kasuks, sest see andis suurima vabaduse oma lapse haridusteed kujundada,“ lausub ta. „Nii saame õppimisele läheneda just oma lapsest lähtuvalt – suunata tähelepanu teemadele, mis seda rohkem vajavad, liikuda kiiremini edasi neis, mis on lapse jaoks lihtsad, ja läheneda õppematerjalidele vastavalt lapse huvidele, et säiliks soov õppida. Lisaks oli meie jaoks väga oluline, et keskkond, kus laps veedab suure osa oma päevast, oleks meie enda kujundada.“
Pilti sõnul pühendutakse koduõppe puhul õppimise ajal päriselt õppimisele ning puhkepausid on puhkuse päralt. „Suhtlemise, huviringide ja muu tegevuse jaoks on päevakavas oma aeg,“ selgitab ta.
Pilt ütleb, et koolilt saadud tagasiside põhjal on õppetöö senini olnud edukas. „Kord kuus kontrollida on meie jaoks liiga palju, lõhub n-ö loomulikku rütmi. Samas võib olla peresid, kelle puhul on selline lähenemine õigustatud,“ lausub ta.
Pilti pere ei ole praegu tugiteenuseid vajanud. „Juba koduõppe kasuks otsustamisel võtan lapsevanemana vastutuse kõikide õppimisel tekkivate vajaduste rahuldamise eest. Oleme vajadusel valmis tugiteenused ise otsima ja leidma,“ sõnab ta.
Pilti sõnul aitaks peredel tugiteenusteni jõuda see, kui need oleksid kergesti leitavad ja kättesaadavad nii koolis kui kodus õppivate laste perede jaoks. „Ennekõike on oluline usalduslik suhe kooliga, kelle roll on koduõppe puhul peamiselt nõustav,“ võtab ta teema kokku.
Kätri Beljajeva
“Koduõpe oli vajalik, et õppida rahulikus keskkonnas.
Lapsevanem Kätri Beljajeva rõhutab, et nende laps jäi koduõppele, sest viiendas klassis tekkis tal tugev koolitõrge ja seitsmendaks klassiks oli olukord juba üpris halb. Tema sõnul ei sobinud lapsele koolikeskkond ja õppimise tempo ning see mõjus vaimsele tervisele. Oli vaja taastada õppimisvõime rahulikumas keskkonnas.
Beljajeva hinnangul peaks kool koduõppe põhjendatust hindama eelkõige lapse heaolu ja toimetuleku, mitte formaalsete nõuete alusel. Ta leiab, et kontroll kord kuus on nende jaoks liiga sage ning tekitab pigem pingeid. Mõistlikum oleks tagasiside näiteks paar korda õppeaastas, mil vaadataks lapse üldist arengut.
Individuaalse õppekava sisu kohandamise vajadust Beljajeva enda lapse puhul ei näe: senine õppekava ja hindamissüsteem on tema hinnangul hästi sobinud. Koostöö miinimumstandardina peab ta oluliseks kindlat kontaktisikut koolis ja selget rahulikku tagasisidet. „Kohtumised võiksid toimuda siis, kui neid on päriselt vaja, mitte graafiku alusel,“ lausub ta.
Koolide kohta, kes on valmis koduõppeperedega koostööd tegema, leiab teavet MTÜ Eesti Koduõppe Keskus kodulehelt.
Kuidas koolides kontroll käib?
Lilleoru põhikooli juht Kristi Vimberg selgitab, et vanema ja õpilase võimekust hinnatakse mitmes etapis, mille alus on põhjalik tutvumine perega. Vestlusel selgitatakse välja pere valmisolek last kodus õpetada, nende ootused koolile ning arusaam koduõppe sisust ja vastutusest. Samuti tutvustatakse kooli eripära, koduõppe korraldust ning pere rolli selles. Vestluse põhjal kujundab esmase hinnangu koduõppe koordinaator koostöös direktoriga.
Kristi Vimberg
“Õpitulemusi kontrollitakse paindlikult.
Vimberg märgib, et tavapäraselt selgub juba vestluse lõpuks, kas pere on valmis koduõppe teekonnale asuma ning millises ulatuses vajab edasist juhendamist ja tuge.
Õpitulemuste omandamist jälgitakse Lilleoru põhikoolis Vimbergi sõnul järjepidevalt koostöös lapsevanema ja koduõppe koordinaatoriga. Kord kuus koostatakse lapse õppimisest ja edasiminekust kokkuvõte. Õpitulemuste kontrolli vorm on paindlik ning lähtub lapse arengutasemest ja õppimise eripärast: laps näitab, mida on õppinud, seda näiteks suuliselt, praktiliste tööde või õpimapi kaudu.
Vimberg lisab, et pere ja koduõppe koordinaatori vestlused toimuvad vastavalt pere vajadusele ja valmisolekule – mõne perega igal nädalal, teisega harvem. Tema sõnul võimaldab selline lähenemine toetada õppimisrütmi kujundamist ning tagada, et õpitulemused oleksid omandatud ja dokumenteeritud.
Lilleoru põhikooli koduõppe koordinaator Marika Aalja ütleb, et kool saab tagada koduõppe õpilastele tugiteenused, näiteks eripedagoogi ja psühholoogi abi. Neid on eelistanud koolile lähemal elavad koduõppe pered. Kaugemal elavate perede puhul korraldatakse tugiteenuste kättesaadavus tema sõnul koostöös perega. Sageli leiavad pered tugispetsialisti iseseisvalt või kodulähedasi võimalusi kasutades. Sel juhul toetab kool peresid nõustamise ja suunamisega.
Aalja sõnul ei ole koduõpe lapse huvides siis, kui vestluste ja koostöö käigus ilmneb, et pere sisekliima ei toeta lapse arengut. Ta nimetab punaste lippudena eelkõige pereliikmete pingelisi suhteid. Halb märk on tema sõnul ka olukord, kus õppimine põhjustab lapsele püsivat stressi ning pere ei suuda seda muuta ka juhendamise ja toe olemasolul. Sellisel juhul peab Aalja oluliseks õppekorraldus üle vaadata ja otsida lapsele sobivam lahendus.
Vimberg rõhutab, et otsus dokumenteeritakse. Tekkinud olukordi arutatakse vanematega avatult ja regulaarselt. Vajadusel lepitakse kokku muudatused ja toetavad sammud ning fikseeritakse kokkulepped. Vimberg märgib, et otsused tehakse alati lapse huvidest lähtudes ning koostöös vanematega.
Õpetaja igapäevatöö kohta ütleb Vimberg, et direktor on koduõppe teemadega põhjalikult kursis ning teeb regulaarselt koostööd koduõppe koordinaatoriga. Koordinaatori roll on jagada tähelepanekuid lapse õppimise, toimetuleku ja koostöö kohta, mis annab direktorile ainest otsustada.
„Punased lipud“ ja katkestamise loogika
Gaia kooli koduõppe koordinaator Maret Bergström ütleb, et peredelt oodatakse valmisolekut ja suutlikkust täita riiklikku õppekava. Gaia kool ei paku lihtsustatud õppekava alusel õpet ning sellise vajadusega pered suunatakse koolidesse, kus vajalik tugi on olemas.
Maret Bergström
“Enne koduõpet sõlmib kool lapsevanemaga lepingu.
Enne koduõppele tulekut vestlevad peredega kooli koordinaatorid: selgitatakse, mida koduõpe endaga kaasa toob, kuulatakse pere vajadusi ja ootusi ning arutatakse vanema valmidust ja tahet last kodus õppimisel toetada ja lapse õppimisega seotud erivajadusi.
Näiteks koolikeskkonnaga seotud ärevus ja sellest tulenevad probleemid taanduvad koduses rahulikumas õpikeskkonnas. Kui aga lapse raskused vajavad pigem spetsialisti abi, ei soovita me koduõpet valida, ütleb Bergström. Siia kuuluvad ka raskused eesti keele omandamisega – keele õpib üldjuhul kiiremini selgeks keelekeskkonnas kui koduõppel.
Kord kuus esitavad Gaia kooli koduõppe pered juhendajatele õpimapi, mis sisaldab kõigi õppeainete töid. Lisaks sooritavad õpilased läbitud teemade kohta testid.
Punaseid lippe märgatakse Bergströmi sõnul nii arenguvestlustel kui ka õpimappide ja testide põhjal, kui ilmneb, et õppimine ei edene. Selle põhjuseks võivad olla vanema ajapuudus, piiratud võimekus õppimist toetada, lapse vaimse tervise probleemid või keeruline peresuhe, kus laps keeldub vanemaga koostööst. Sellised pered on üksikud. Enamik koduõppe peresid on väga kohusetundlikud ja huvitatud oma lapse edasijõudmisest ning süvitsi ja sisulisest õppimisest.
Kui ilmneb, et koduõpe ei toimi, kirjeldab Bergström, vesteldakse perega, vajadusel korduvalt, ning püütakse lahendusi ühiselt leida, näiteks suurendada kooli tuge veebitundide kaudu. Enne koduõppele asumist sõlmib kool lapsevanemaga lepingu, kus on kirjas nii vanema kui kooli kohustused.
„Kui meetmed tulemust ei anna, suunatakse Tallinnas ja Harjumaal elavad lapsed Gaia kooli kontaktõppesse, sest lähtume koduõppel ikkagi lapse heaolust ja koduõpe on võimalik usalduse ning koostöö olemasolul. Vajalikud sammud ja kokkulepped dokumenteeritakse,“ lausub ta.
Järelevalve osutas puudustele
HTM-i kaasava hariduse valdkonna juht Jürgen Rakaselg ütleb, et koduõppe teemal on ministeerium tellinud eraldi uuringu ning korrapärase järelevalve käigus on nähtud nii mõndagi, millega on keeruline nõustuda. „Näiteks olukordi, kus vanema soovil on laps justkui koduõppel, kuigi kool pole kohtunud õpilasega mitu aastat ega tea öelda, kus ta oma õpingutega parajasti on. See pole kindlasti koduõpe. On küsitav, kas see on üldse õpe,“ selgitab ta.
Jürgen Rakaselg
“Järelevalve käigus on nähtud nii mõndagi, millega on keeruline nõustuda.
Rakaselja sõnul peaksid määrus ja seletuskiri olema ammendavad, et tõlgendada, mil määral on kool kohustatud koduõppe üle otsustama ja milliseid asjaolusid tuleb kaaluda. Ta lisab, et ministeerium on saanud üksikuid päringuid määruse uute osade kohta.
Üks olulisemaid muudatusi võrreldes varasemaga on seotud sellega, kes koduõppe otsuse teeb. Rakaselg räägib otsustusõiguse andmisest õppenõukogult direktorile eeskätt andmekaitse võtmes: „Ühe konkreetse õpilase elukorraldusliku info jagamine sellise detailsusega, nagu nõuab koduõppe otsuse tegemine, pole kooskõlas juba andmekaitse aluspõhimõtetega.“
Teine muudatus puudutab kontrolli sagedust. Õpitulemuste kontrolli tihendamise kohta leiab Rakaselg, et sageduse muutmine töökoormust ei suurenda: „Kontrollitavate teadmiste maht jaotub nüüd lihtsalt enamate kordade peale.“ Tema sõnul annab tihe kontroll võimaluse tuvastada õpilüngad aegsasti ning sekkuda enne, kui õpilane on õppetööst päris võõrdunud.
Kui direktor koduõppe „viivitamatult“ katkestab ja tekib vaidlus, ütleb Rakaselg, et loogika on sama nagu direktori teiste otsuste või toimingute puhul: vajadusel vaie ja seejärel võimalus vaidlustada otsus halduskohtus. Samas eeldab ta, et nagu teistegi direktori otsuste puhul kohtutakse ja selgitatakse selle tagamaid ning jõutakse ühise arusaamani juriste kaasamata.
KOMMENTAAR
Millal on koduõpe lapse huvides – ja millal mitte?
Hele Liiv-Tellmann, HTM-i õppekava valdkonna peaekspert
Iga koduõppe lugu on erinev. Kindlasti ei saa see otsus sündida hetke ajel või mõne konflikti tõttu. Lapse huvides on koduõpe siis, kui talle võimaldatakse nii õppimise tugi kui ka piisav sotsiaalne keskkond ning tema heaolu on igakülgselt tagatud. Kui õpilane koduõppe käigus lihtsalt n-ö peidetakse ära ja ta peab kogu õppimisega iseseisvalt toime tulema, ei ole see kindlasti hea lahendus.
Ideaalne oleks, kui kool on koduõppele jääva lapse ja perega eelnevalt kokku puutunud, õpetajad oskavad hinnata lapse õpioskusi ja kodu tuge. Esikohal on laps ja tema toimetulek. Koduõpet sooviv lapsevanem peab taotluses oma soovi põhjendama, kirjeldama, kuidas on õpe korraldatud ning esitama andmed isiku kohta, kes hakkab last õpetama. Õpetama ei pea ilmtingimata lapsevanem ise, aga on oluline, et tegevus oleks läbipaistev ja lapse heaolu seejuures tagatud.
Hindamiseks, kuidas laps on edenenud ja õpieesmärgid saavutanud, on mitmeid võimalusi ja need võivad varieeruda õppeaineti, õpilase vanusest lähtuvalt jne. Üldjuhul lähtutakse kooli õppekavas kirjeldatud hindamise korraldusest ja iga konkreetse õppeaine erisusest. Kuidas konkreetselt hinnatakse, on kirjas õpilasele koostatud individuaalses õppekavas.
Suurim risk on koduõppe puhul see, et õpilane ei ole piisavalt ennastjuhtiv, teda ei toetata õppes piisavalt ja tekivad suured õpilüngad. Risk on ka olukord, kus õpilasel ei ole piisavalt suhtlusvõimalusi ja tema sotsiaalsete oskuste areng jääb toetamata. Koolis ei õpita ainult ainet, seal areneb laps mitmekülgselt.
Koduõppe katkestamise kohta ütleb määrus: „Õpilane on kohustatud koduõppe katkestamise otsuse teatavaks tegemisele järgnevast õppepäevast võtma osa kooli päevakava ja õppekorralduse kohasest õppe- ja kasvatustegevusest.“
Loomulikult on oluline, et koduõppe katkestama pidanud õpilast kooli (taas)sisseelamisel toetatakse, sest kohanemine võtab aega. Tõenäoliselt tuleb tasandada ka õpilünki ja aidata õpilane järjele. Sellepärast ongi oluline, et õpitulemuste saavutatust kontrollitakse vähemalt kord kuus. See aitab võimalikele raskustele oluliselt kiiremini jälile saada ja õpilasele tuge pakkuda.
Lisa kommentaar