• Lastele ja noortele internetiturvalisuse loenguid andev koolitaja Brit Mesipuu selgitab intervjuus Õpetajate Lehele, miks eri põlvkonnad maailma sedavõrd erinevalt näevad ning kas lastel ja täiskasvanutel üldse jagub enam omavahelisi jututeemasid.

Isegi lasteaialapsed puhkevad südamest naerma, kui näevad numbrikombinatsiooni 6-7, enamik täiskasvanuid satub seepeale kimbatusse ega mõista midagi. Kas me elame eri planeetidel?

Kui lasteaialapsed puhkevad numbrikombinatsiooni 6-7 peale südamest naerma, aga täiskasvanud vaatavad neile nõutult otsa, siis ei ole küsimus halvas käitumises ega lugupidamatuses. See on märk põlvkondlikust digilõhest. Noorte maailm toimib meemide, trendide ja lühikeste tähenduskildude kaudu, mis vahetuvad kiiremini, kui täiskasvanu jõuab neid ära õppida. Sageli ei ole oluline mitte tähendus ise, vaid äratundmine: „Me teame, teie ei tea.“

Mis peitub selle taga, et digilõhe põlvkondade vahel on suurem kui kunagi varem? Kas lastel on oma vanemate ja õpetajatega üldse enam ühiseid jututeemasid?

Täiskasvanud ja lapsed liiguvad eri keskkondades, neid juhivad eri algoritmid ja suhtlusvormid. Kui täiskasvanu tarbib infot peamiselt uudisportaalidest või Facebookist, siis noore jaoks võib „päris elu“ käia Snapchatis, TikTokis, Discordis või mängukeskkondades. Algoritmid omakorda võimendavad igaühe huvisid, luues reaalsusi, mis võivad olla teineteisest väga kaugel.

Kui küsite, kas lastel ja täiskasvanutel on üldse enam ühiseid jututeemasid, siis on küll. Lihtsalt neile ei minda enam ligi moraalilugemise ega keeldude kaudu. Kui täiskasvanu suudab küsida siiralt: „Mis sulle selle juures meeldib?“ või „Miks see trend praegu oluline on?“, tekib dialoog. Kui esimene reaktsioon on halvustav, sulgub see uks kiiresti.

Täiskasvanu peaks olema see, kes last digimaailmas varitsevate ohtude eest hoiatab, kuid kes ei tunne tihtipeale neid isegi. Palun selgitage, millised on need suurimad ohud.

Paraku ei tunne täiskasvanud tõesti neid ohte ise alati piisavalt hästi. Tänapäeva riskid ei piirdu enam sellega, et „keegi võõras kirjutab“. Suurimad ohud on muutunud peenemaks ja raskemini märgatavaks. Nendeks on privaatsuse kadumine (asukohajälgimine, püsivad digijäljed, kontode ülevõtmine), varjatud mõjutamine ja manipuleerimine (reklaam, mis ei näe välja nagu reklaam), algoritmide loodud kõlakojad, mis kinnistavad ühte maailmapilti, ning sotsiaalne võrdlus, mis mõjutab tugevalt enesehinnangut ja kehakuvandit. Lisandunud on ka küberkiusamine, sextortion ning tehisaru abil loodud võltsid pildid ja videod, mida on raske eristada tegelikkusest. Just seetõttu ei piisa enam üksikutest hoiatustest või keeldudest. Täiskasvanu roll on õppida neid riske tundma, et last mitte hirmutada, vaid teadlikult suunata ja toetada.

Üha sagedamini puutuvad noored kokku ka digisuhetega. Olgu need siis suunamudijad, kelle elu näib täiuslik, või tehisarupõhised vestluspartnerid, kes on alati olemas ega vaidle vastu. Kui sellised suhted hakkavad asendama inimlikku kontakti, võib see mõjutada lapse emotsionaalset arengut ja toimetulekut päriselus.

Kui juba pooleteiseaastasele antakse ette telefon või tahvelarvuti, et teda näiteks rahulikult sööta, siis mille üle peaks lapsevanem mõtlema, enne kui selle sammu astub? Mis niisugusest lapsest edasi saab?

Oluline on rõhutada, et küsimus ei ole üksikus olukorras ega lapsevanema „vales valikus“. Elu ongi keeruline. Küsimus on pigem selles, millist rolli ekraan lapse igapäevaelus täitma hakkab. Kui ekraanist saab vahend, millega last rahustada, meelt lahutada või ebamugavaid hetki n-ö siluda, võib laps hakata tajuma, et emotsioone reguleeritakse välise stimulatsiooni abil, mitte kontakti, liikumise või mängu kaudu.

Varases eas on lapse areng tihedalt seotud keele, liikumise ja sotsiaalse suhtlusega. Kui ekraan asendab jutustamist, ühist söömist, silmsidet ja mängu, võib see mõjutada lapse kõne arengut, tähelepanuvõimet ja eneseregulatsiooni oskust. See ei tähenda, et ekraani näinud lapsest kasvaks tingimata halvasti kohanev noor, kuid varases lapsepõlves kujunenud harjumused kipuvad külge jääma. Hiljem võib see väljenduda suuremas ekraanivajaduses, raskustes igavusega toime tulla ning vajaduses pideva stimulatsiooni järele. Seetõttu on täiskasvanu roll mitte niivõrd ekraani täielik keelamine, vaid mõtlemine selle üle, millal, miks ja mille asemel ekraani kasutatakse. Ja kas lapse igapäevaelus on piisavalt ruumi ka rahulikuks koosolemiseks, mänguks ja päris suhtluseks?

Kas laps, kelle vanemad teda ekraanist võimalikult kaua eemal hoiavad, on teiste omavanuste hulgas paaria, sest temaga pole justkui millestki rääkida? 

Tõsi on see, et täielik isolatsioon digimaailmast võib tekitada tõrjutuse tunnet, eriti teismeeas. Samas ei arenda piiramatu ekraaniaeg iseenesest sotsiaalseid oskusi. Eesmärk ei ole „kõik või mitte midagi“, vaid tasakaal: laps, kes oskab olla nii digikeskkonnas kui ka sellest eemal ning suudab oma kogemustest rääkida.

Olete oma magistritöös uurinud influencer’itemõju laste ostukäitumisele. Milliseid järeldusi selle põhjal teha võib?

Üks keskne järeldus oli, et otsene üleskutse midagi osta ei avalda enamasti mõju. Mõju on märksa peenem ja pikaajalisem. Influencer’ite kaudu kujundatakse hoiakuid, eelistusi ja arusaamu sellest, mis on normaalne, ihaldusväärne või vajalik. Lapse jaoks ei ole sisulooja lihtsalt reklaamikandja, vaid usaldusväärne eeskuju või justkui tuttav, kelle soovitused tunduvad siirad ja isiklikud.

Uuringust ilmnes, et lapsed ei pruugi tajuda reklaami reklaamina isegi siis, kui see on nõuetekohaselt märgistatud. Sageli jääb märkamata, et toote kasutamine on lavastuslik ning seotud majandusliku huvi, mitte siira soovitusega. See tähendab, et probleem ei seisne üksnes liigses tarbimises, vaid ka kriitilise eristamisoskuse puudumises. Seetõttu ei ole lahendus suunamudijate jälgimise keelamine, vaid laste meediakirjaoskuse arendamine: oskus küsida, miks keegi midagi soovitab, mida sellega võidetakse ning milline osa nähtavast sisust on tegelikkus ja milline teadlikult loodud kuvand.

Sotsiaalmeedia ning tehisaru ja videovõimalused on ka vägivalla ja kiusamise taimelava. On üsna loogiline, et laps sel teemal täiskasvanuga arutleda ei taha. Kuidas peaksime käituma, kui on tekkinud kahtlus, et laps on vägivaldse sotsiaalmeediasisuga üht- või teistpidi seotud?

Kui tekib kahtlus, et laps on sellise sisuga seotud, siis ülekuulamine ega süüdistamine ei toimi. Vajalik on rahulikult kuulata, tõendeid koguda ja tugivõrgustikku kaasata. Kõige olulisem on, et laps ei jääks oma murega üksi.

Kas ja kui palju mõjutavad subkultuurid (näiteks anime) laste ja noorte vaimset tervist?

Üldjuhul ei ole probleem huvis endas, vaid tasakaalus. Küsimus on, kas huvi rikastab lapse elu ja sotsiaalseid suhteid või hakkab neid asendama.

Sotsiaalmeedias varitsevad ohud on kohati ka soospetsiifilised, noormeeste puhul näiteks incel-liikumine, tüdrukutel pidev mure oma kehakuvandi ja täiusliku väljanägemise pärast. Kuidas peaksime täiskasvanutena käituma, et kriitiline mõtlemine säiliks?

Täiskasvanu roll ei ole siin keelata, vaid õpetada kriitilist mõtlemist – oskust märgata, kuidas emotsioonidega mängitakse ja millist maailmapilti sisu edendab.

Millise jälje jätab sotsiaalmeedias suuresti kasutatav inglise keel või släng lapse kõne arengule? Teismelisi kuulates peab teinekord tõsiselt pingutama, et nende omavahelisest jutust aru saada. Släng ega anglitsismid pole üdini halvad, ent mis juhtub siis, kui noor polegi suuteline end teisiti väljendama?

Keelekasutusele släng ega inglise keele mõju iseenesest ohtlik pole. Noored on alati loonud oma keele. Probleem tekib siis, kui noor ei suuda end enam teistmoodi väljendada. Siin on koolil ja õpetajal oluline roll: arutelud, oma sõnadega selgitamine ja mõtete struktureerimine aitavad hoida keele- ja väljendusoskust elavana.

Kui noor inimene teatab, et ei mõtlegi tulevikus edasiõppimisele, vaid temast saab tiktokker või youtuber, kuidas peaks reageerima lapsevanem või õpetaja?

Internetiturvalisuse loenguid pidades kuulen ikka, et noor on oma tuleviku ametiks valinud internetikuulsuse oma. Kui ta ütleb, et ei kavatse tulevikus edasi õppida, vaid tahab saada tiktokkeriks või youtuber’iks, on täiskasvanu esimene reaktsioon sageli mure või skepsis. Kiire mahategemine või naeruvääristamine ei aita aga noort edasi – pigem lõpetab dialoogi. Oluline on mõista, et selline soov ei ole enamasti laiskuse või vastutustunde puudumise märk, vaid peegeldab noore ettekujutust nähtavast edust ja tunnustusest digikeskkonnas. Sotsiaalmeedia toob esile üksikud edulood, kuid varjab suure töö, ebastabiilsuse ja läbikukkumised.

Täiskasvanu roll on siin suunata vestlus keelamiselt sisulisele arutelule. Kasulik on tunnustada noore ambitsiooni ja huvi, kuid samal ajal aidata tal mõista, et sisulooja töö eeldab oskusi, distsipliini ja järjepidevust. Sisu loomine ei ole pelgalt kaamera ees olemine, vaid hõlmab turundust, enesejuhtimist, autoriõiguste tundmist, lepinguid, maksukohustusi ja vaimse tervise hoidmist. Sellise vestluse kaudu saab noor paremini aru, et ka digimaailmas edukaks saamine nõuab teadmisi ja pingutust.

Hea lähenemine on siduda noore unistus hariduse ja oskuste arendamisega, mitte neid vastandada. Kui noor tahab olla sisulooja, võivad teda toetada õpingud kommunikatsiooni, turunduse, disaini, videomontaaži, IT- või ettevõtluse valdkonnas. Nii muutub plaan B tegelikult osaks plaanist A. Täiskasvanu ülesanne ei ole unistust ära võtta, vaid aidata noorel see realistlikult ja turvaliselt läbi mõelda.

Täiskasvanu ei pea olema digimaailma ekspert. Piisab sellest, kui ta on olemas, tunneb huvi ja on valmis kuulama. Digimaailm ei ole laste elust eraldi – see on nende elu osa. Ja just seetõttu vajavad nad seal turvalisi, mõtlevaid ja hoolivaid täiskasvanuid.

---

Kuidas rääkida lapsega influencer-turundusest?

Brit Mesipuu jagab ajendatuna omamagistritöö tulemustest juhiseid lapsevanematele.

Kuidas ma tean, kas mu last mõjutavad influencer’id?

Pane tähele muutusi tema käitumises (nt toitumises ja harjumustes, spetsiifiliste/konkreetsete asjade ostusoov jne). Kuid ole seejuures teadlik, et need muutused ei pea olema alati halvad, mitmed influencer’id suudavad olla noortele ka heaks eeskujuks ja neid inspireerida.

Kuidas piirata influencer’i reklaami mõju kooliealisele lapsele?

Lisaks eelnevale saad piirata reklaami mõju teismelisele, rääkides sellest, kuidas reklaamid ideid ja tooteid müüvad. Näiteks seovad mõned reklaamid tooteid „täiusliku“ eluga, mida reklaamides ka kujutatakse. Kuid oluline on rõhutada, et kõik reklaamis nähtu ei pruugi olla tõsi. Sellest tulenevalt on hea noorelt küsida, kui realistlik reklaamitav elustiil üldse on? Kas ta teab kedagi, kes päriselt ka nii elab?

Vanemad lapsed võivad süveneda ka reklaami pisematesse detailidesse. Näiteks võid julgustada oma last mõtlema, kuidas reklaamid mõjutavad ettekujutust sellest, millised tüdrukud, poisid, naised ja mehed peaksid välja nägema, mida seljas kandma ja tegema, sööma ja jooma. Või mis ta arvab, miks ei reklaamita puu- ja juurvilju sama ahvatleval viisil kui pitsasid ja burgereid. Siit saab edasi minna kitsama teema ehk suunamudija turunduse peale. Anna noorele mõista, et kõik see, mida influencer näitab end kasutavat, ei pruugi tegelikult tema argipäeva kuuluda. Tihtipeale on suunamudijale mõne kindla toote või teenuse kasutamise ja näitamise eest makstud. Isegi kui ta ei räägi sellest tootest, vaid see asub lihtsalt tema taga nähtaval kohal, või kui ta kannab alati teatud firma riideid, võib tegemist olla kinnimakstud reklaamiga. Seepärast on oluline juhtida tähelepanu, et noor jälgiks postituses olevaid märgistusi (#ad, #reklaam jne), kuid arvestaks, et sellest hoolimata ei saa olla kindel, et märgistuseta postituse puhul ei ole tegemist koostööga.

Aseta end lapse olukorda

Jälgi, mida su laps internetis teeb. Mida rohkem asetad end lapse maailma – mida ta vaatab ja mängib –, seda paremini saad sa õpetada last turundussõnumeid ära tundma. Vaadake samu videoid ja multikaid (NB! Ärge jätke reklaame vahele!), lugege lasteajakirju, mängige online-mänge ja vaadake koos telekat. Parim viis laste tähelepanu reklaamide olemasolule juhtida on seda nendega koos kogeda.

Räägi suunamudijate tööst

Aita lapsel mõista, et üks osa suunamudija tööst on reklaampostituste tegemine. Sellised postitused võimaldavad tal raha teenida ja seepärast ta neid teebki. Seega tuleta lapsele meelde, et kui ta näeb suunamudijat mõnda toodet või teenust kasutamas, tuleb lapsel endalt küsida, kas suunamudija tegelikult ka seda kasutab või on talle selle postituse eest makstud.

Ära kritiseeri, vaid väljenda uudishimu ja juhi tähelepanu

Näita, et sa tunned tõeliselt huvi selle vastu, mida postituses näidatud ja kirjutatud on. Mõelge üheskoos, millist sõnumit püüti selle sisuga edasi anda; vaadake, kas pilte või videot on töödeldud, ja rääkige sellest, mis võiks olla tõeline, mis lavastatud.

Suhtle lapsega

Vestle oma lapsega tema lemmik-influencer’ite teemal. Esita küsimusi, nagu „Mis on sinu lemmikpostitus, mida see suunamudija jagas?“, „Kui sinu tõeline sõber käituks nii, kas see paneks sind tundma, et ta on usaldusväärne sõber?“, „Kas sa soovid seda asja ka tegelikult või lihtsalt sellepärast, et temal see on?“