• Filmitegija Mark Soosaare aasta on alanud sündmusrohkelt ja vaid mõni nädal pärast oma 80 aasta juubeli suurejoonelist tähistamist, teenis ta riikliku kultuuri elutööpreemia. Viljandis sündinud Soosaar alustas ja lõpetas oma koolitee sünnilinnas, kuid veetis suurema osa aastatest Pärnu Koidula gümnaasiumis. Hinnetega Soosaarel probleeme ei olnud, kuid ta leidis ohtralt teisi viise, kuidas pahandustesse sattuda. 

Kuidas läks nii, et te nii Viljandis kui Pärnus koolis käisite?

Isa tunnistati mul kulakuks ja talu võeti meie perelt ära. Siberisse saatmisest pääsesime ainult tänu sellele, et auto, mis meie perekonnaliikmetele järele saadeti, eksis tol öösel 1949. aastal ära ja meie taluni ei jõudnud. Minu isa oli hobuste tõuaretaja ja pärast kõike seda ta muidugi enam tööd ei saanud. Üks meie sugulane asus tööle Audru sovhoosi direktorina ja olgugi et partei liige, palkas ta sinna nii ingerlasi kui kulakuid, enne kui selle koha pealt maha võeti. Ta võttis tööle ka minu isa ja suved veetsimegi isa juures Audrus. Kolm talve käisin ma veel Viljandis koolis, aga kui 1956. aastal selgus Ungari ülestõusu valguses lõplikult, et ameeriklased meile appi ei tule, ütles isa, et endise elu juurde enam tagasi ei saa ja kõik, mis nüüd järgneb, tuleb lihtsalt ära kannatada. Siis kolisime kõik kokku ja alates neljandast klassist hakkasin käima Koidula koolis. Viljandis käisin ma pedagoogilise kooli harjutuskoolis, mis tähendas, et valmistusime õppima algkooliõpetajaks. Meil oli väga südamlik klassijuhataja Helmi Vihermäe ja kui põdesime nakkushaigusi, nagu sarlakid või tuulerõuged, käis ta meid kodus õpetamas. Pean ütlema, et see oli väga ilus aeg. Meid taheti küll pioneeriks ajada, aga meie klassist ei olnud keegi nõus minema. Mäletan, et vaene õpetaja palus meid lausa nuttes, et me pioneeriorganisatsiooni astuks. 

Siis käisin Audrust bussiga seitse aastat järjest Koidula koolis ja see oli ikka hoopis teine kool. Küll aga sai mu klassijuhatajaks Evi Tarkpea, kes oli Viljandis olnud pannkook. Nii kutsusime me noori õpetajaid, kes veel pedagoogid ei olnud. Kui ta mind seal uues koolis nägi, võttis ta mu kohe enda klassi. 

“Pakkusin välja, et õpik võiks sisaldada ka venekeelset roppust ja sõimu, et kui meid Siberisse viiakse, oleks meil vajalik sõnavara juba olemas.

Kallaste muusikakoolis õppisin tšellot. Tahtsin küll viiulit õppima minna, aga kui ma õpetajatele oma maapoisi käsi näitasin, ütlesid nad, et viiuli jaoks on liiga hilja ja sobib kas kontrabass või tšello. Mõtlesin, et kuidas ma kurat selle kontrabassiga koos bussis sõitma hakkan, ja seetõttu valisin tšello.

Milline õpilane te enda hinnangul olite?

Kahtesid pole mul kunagi tunnistusel olnud. Esimeses klassis sain ka Lenini ja Stalini piltidega kiituskirja. Hiljem olid tunnistustele sageli ka mõned märkused peale kirjutatud ja esimese kolme sain tunnistusele seitsmendas klassis. See oli keemias ja mul on see päev hästi meeles, kuna olin väga kurb. See kurbus tuli minu enda seest, sest vanemad olid minu õppetööga rahul ja kodust ma mingit survet ei tundnud. 

Mõned ebameeldivad hetked muidugi olid, kui vanemad kooli kutsuti, aga selle põhjused olid eelkõige poliitilised. Meile anti tugevalt mõista, et see on Nõukogude kool ja viimasel kooliaastal otsustasingi Viljandisse tagasi minna. Jakobsoni kool oli sama kool, kust ma tulin, ja kõik kümme poissi, kellega esimesed kooliaastad olin koos veetnud, olid samas klassis alles. 2023. aastal möödus muide 70 aastat sellest, kui me esimesse klassi läksime. Läksime sama koolihoone õpetajate tuppa ning ütlesime, et tuleksime heameelega uuesti esimesse klassi. Elus oli meist tollal veel kaheksa. Kui õpetajate toas saadi aru, mis toimub, viidi meid samasse klassi, kus kunagi õppimist alustasime. 

Mis põhjustel te Pärnu koolis ikkagi pahandustesse sattusite? 

Neid lugusid oli väga erinevaid. Olime Ameerika Häälest kuulanud, mida John F. Kennedy on maailmale ja Ameerikale lubanud. Me ei osanud küll ajavahet arvestada, aga kui ta 1961. aasta jaanuaris presidendiks sai, tõusime keset tundi täpselt kell 12 selle auks püsti. See võis olla ajalootund ja õpetaja küsis, mis juhtus. Me ei julgenud talle ausalt vastata, aga püsti me kõik seisime. Õpetaja jooksis paaniliselt välja ja naasis koos direktor Linda Soovikuga, kes oli ka väga südamlik ja eestimeelne naine. Talle siis ütlesime, et tähistame seda, et Ameerika sai endale uue presidendi. Ta ütles, et selge pilt, aga istuge nüüd maha. Pärast tekkis meil aga ikkagi natuke probleeme. 

“Klassi elevil ja fookuses hoidmine on omaette kunst.

Hullem oli asi siis, kui paar aastat hiljem saadeti haridusministeeriumist meie kooli kiri, millega paluti küsida kümnendate klasside käest, milline võiks olla üks vene keele õpik – seda kavatseti uuendada. Kõik täitsid küsimustiku ära, aga siis ütles õpetaja, et kui kellelgi midagi viltu läks, ärgu parandagu, vaid ta annab meile uue lehe. Käisime siis neid lehti sealt võtmas ja kirja sai pandud igasugust juttu. Ma ei mäleta, mida teised sinna kirjutasid, aga mina näiteks selgitasin, et lisaks päevapiltidele võiks olla ka ööpilte. Lisaks pakkusin välja, et õpik võiks sisaldada ka venekeelset roppust ja sõimu, et kui meid Siberisse viiakse, oleks meil vajalik sõnavara juba olemas. Üks klassikaaslane korjas halba aimamata kõik need lehed kokku ja andis ära. Kast nende lehtedega saadeti otse Tallinnasse ja saime selle eest ikka vett ja vilet tunda. Meid koguti juhtkonna juurde kokku ja selgitati: me saame aru, et te vaatate võimule läbi püssitoru otsa, aga arvestage, et see teil läbi ei lähe. Direktor nuttis ja ütles, et tal oleks väga kahju, kui ta meie pärast ametist lahkuma peab. Siis oli meil ka kahju, et nii läks. 

Millised õpetajad teile meeltmööda olid? 

Oli üks õpetaja, kes andis matemaatikat ja kelle tund tähendas seda, et esimese poole sellest filosofeerisime elu mõtte üle. Näiteks rääkis ta, kuidas ühe inimese eluiga on meie universumi ajaliinil võrreldav elektrisähvatusega. Kuna see kõik oli põnev, õppisime algebrat ja geomeetriat suure hoolega, sest ei tahtnud teda alt vedada. 

Üks eesti keele ja kirjanduse õpetaja oli nagu maalilt välja kukkunud: blond, südamlik ja soe. Ühel päeval ilmus ta aga kooli värvitud juuste, väga punaste huulte ja põskede, ning mustaks ja siniseks värvitud silmadega. Mõtlesin, et hääl on sama, aga midagi on väga valesti. Õudselt kummaline, aga kõik, mida ta õpetas, muutus äkitselt kuidagi võltsiks. Millegipärast ei tahtnud enam tema tunnis olla. Ma võin praegu vindi üle keerata, aga selline see mälestus on. 

“Peame tõdema, et kahjuks ei ole meil peale vene keele ühtegi keelt, milles ukrainlastega suhelda.

Fantastilisi õpetajaid oli palju ja üks neist oli vene keele õpetaja. Millegipärast hakkas aga õpilaste poolt pihta kobarkiusamine ja õpetajal oli väga raske tundi anda. Ükskord jooksis ta lihtsalt välja ja kutsus direktori. Kui direktor tuli, olid kõik vait, ja kui ta klassist uuesti välja läks, nentis õpetaja – sõnadega, mis on mulle terveks eluks meelde jäänud – „Olete te nüüd ka arad püksid“. 

Tundub siis, et õppeaine ei ole probleem, eelkõige on kõik õpetajas kinni? 

Muidugi loeb õpetaja, mitte õppeaine, ja küsimus on alati selles, kas õpetaja suudab oma ainet õpetada või mitte. Olen nüüd vanemana koolides ja ülikoolides esinemas või inimestega kohtumas käinud, ja saanud aru, et klassi elevil ja fookuses hoidmine on omaette kunst. Mina olen proovinud selle omandada näiteks küsides auditooriumilt palju küsimusi. 

Kui palju te end praegu Eesti hariduses toimuvaga kursis hoiate? 

Eks räägime ikka sellest üleminekust ja proovin väljendada end hästi ettevaatlikult. Aastal 1988 ei olnud me veel vabad, aga lootus läks järjest suuremaks ja sinimustvalge oli juba välja toodud. Olles Venemaal õppinud ja teades nii nende kui meie käitumismudeleid, mõtlesin kakskeelse riigi variandi peale: et kui Eesti vabaks saab, ei tunneks venelased end diskrimineerituna. Ma ei osanud seda piisavalt hästi selgitada ja kinoliit soovis sellise jutu peale, et ma sealt lahkuksin. Seda ma ka tegin. Olin häbiväärses olukorras. Senimaani räägitakse, konteksti kaasamata, et vaadake, mida Soosaar ütles. Võib-olla oleks selline lähtepunkt aga seda protsessi hõlbustanud. 

Kõik see, mis praegu maailmas toimub, on tekitanud väga emotsionaalse vastuseisu. Suhted Venemaa ning vene rahvaga on nii rikutud, et meil on seda keelt juba raske taluda. Eestlased teritavad praegu poes käies võõrast keelt kuuldes kõrvu ja kui saavad aru, et tegu on ukraina keelega, siis lausa abistavad kõnelejaid. Vene keelt kuuldes ei vaadata tihti kõnelejate poolegi. Samas peame tõdema, et kahjuks ei ole meil endal peale vene keele ühtegi keelt, milles ukrainlastega suhelda. Trotsi tekitab inimestes ka see, et suur osa venelasi pole ikka veel suutnud meie keelt omandada, kuigi vaid paar-kolm aastat Eestis elanud ukrainlased on seda väga edukalt teinud. Kuigi nemad on tulnud siia ajutiselt, sest varsti saab nende kodumaa vabaks – teist lahendust seal ju ei ole. 

Milline mõttetera õpetajatele ja õpilastele kaasa anda?

Eelkõige tuleb õpetada õppima. Oma lastelaste õpikuid sirvides tundub mulle, et seal on liiga palju informatsiooni, mis tuleb kõik pähe õppida. Tegelikult tuleb aga mõista, mitte tuupida.