- Õpetajad ja õppejõud on sageli mõista andnud, et kõige enam puudutab neid läbipõlemise ja selle ennetamise teema. Mitte kui abstraktne mõiste, vaid kui igapäevane kogemus: pidev pinge, rollide kuhjumine ja väsimus, mis ei taastu ka puhkusega.
Läbipõlemise teema kerkib koolitustel esile alati kiiremini kui teised. Enamasti ei küsita, kuidas olla veelgi vastupidavam, vaid kuidas teha oma tööd nii, et see oleks jätkusuutlik ka viie või kümne aasta pärast. Just need vestlused on pannud mind üha enam mõtlema, kas me käsitleme läbipõlemist hariduses õigel tasandil.
Õpetajate läbipõlemisest räägitakse sageli kui individuaalsest toimetulekuprobleemist – ajaplaneerimise, piiride seadmise või enesejuhtimise küsimusena. Ent nii kogemus kui ka teaduskirjandus viitavad millelegi muule: läbipõlemine ei ole üksikisiku nõrkus, vaid organisatsiooni ja juhtimise peegel. Kui sarnased pingemustrid korduvad eri koolides ja haridusastmetel, ei saa seda pidada juhuslikuks ega üksikute inimeste probleemiks.
Läbi ei põleta üleöö
Õpetaja töö on emotsionaalselt intensiivne. Lisaks aine- ja didaktilistele pädevustele eeldatakse õpetajalt toimetulekut õppijate vaimse tervise muredega, pidevat kohanemist muutuvate õppekavade ja hindamispõhimõtetega ning valmisolekut reageerida kriisidele. Kui sellises olukorras lisandub ebaselgus prioriteetides, killustunud otsustamine või tunne, et vastutus on suur, kuid mõju otsustele piiratud, suureneb läbipõlemise risk paratamatult. Läbi ei põleta üleöö – see on töö nõudmiste ja tegeliku toe pikaajalise tasakaalutuse tagajärg.
Minu hinnangul ei ole tegemist enam üksikisiku, vaid vastutustundliku juhtimise küsimusega. Haridusasutuste kontekstis mõistetakse vastutustundlikku juhtimist sageli kui head tahet või hoolivat hoiakut, kuid tegelikkuses on see ennekõike professionaalne pädevus. See tähendab selgeid ootusi, realistlikku töökoormuse kujundamist, otsustusruumi ja vastutuse tasakaalu ning muutuste teadlikku juhtimist. Juhtimine mõjutab õpetaja tööheaolu ka siis, kui juhid ise seda ei teadvusta – otsuste, prioriteetide ja vaikimisi eelduste kaudu, mis kujundavad igapäevast töökeskkonda.
Õpetajad ei oota juhilt kõigi probleemide lahendamist. Oodatakse pigem selgust ja ausust: mis on tõesti oluline, millest võib loobuda ja kus on õpetajal võimalik otsustada.
Koolitusel kuulen, et õpetajad ei oota juhilt kõigi probleemide lahendamist. Oodatakse pigem selgust ja ausust: mis on tõesti oluline, millest võib loobuda ja mille üle saab õpetaja tegelikult otsustada. Vastutustundlik juhtimine ei tähenda õpetaja professionaalse autonoomia piiramist, vaid vastupidi – selliste raamtingimuste loomist, milles õpetaja saab oma tööd teha kvaliteetselt ja kestlikult. Ilma nende raamideta jääb õpetaja sageli üksi, kandes korraga nii õpetaja, tugispetsialisti kui ka kriisilahendaja rolli.
Just seetõttu ei saa läbipõlemise ennetamist taandada üksnes õpetajate enesejuhtimise koolitustele või heaoluprogrammidele. Need võivad toetada, kuid ei asenda juhtimise rolli. Kui organisatsioonilised mustrid jäävad muutmata, pannakse vastutus taas õpetaja õlgadele – justkui oleks läbipõlemine märk sellest, et keegi ei ole piisavalt hästi hakkama saanud. Tegelikult on see sageli märk tõsiasjast, et süsteem ei ole õpetaja töö eeldusi piisavalt arvestanud.
Sama mure üldhariduskoolis
Kuigi osa minu kogemustest pärineb kõrgkoolist, on õpetajate kirjeldatud pingemustrid äratuntavad ka üldhariduskoolides. Rollide paljusus, pidev muutuste surve ja kasvavad ootused ei küsi haridusastet. Seetõttu on oluline vaadata õpetajate tööheaolu mitte kui individuaalset muret, vaid kui haridusasutuse kvaliteedi ja kestlikkuse küsimust.
Läbipõlemise ennetamine algab seega mitte õpetaja isiklikust vastupidavusest, vaid sellest, kuidas juhitakse organisatsiooni, milles ta töötab. Küsimus ei ole selles, kas õpetajad on piisavalt tugevad, vaid selles, kas juhtimine on piisavalt vastutustundlik.






Lisa kommentaar