• Eesti alushariduse riiklikus õppekavas väärtustatakse iga lapse arengut. Lapsed õpivad aga väga erinevalt ja riiklike vanusepõhiste normide sätestamine võib muuta õppe mehaaniliseks normide täitmiseks, mis vähendab õpimotivatsiooni. Seetõttu määratletakse õppekavas lapse eeldatavate tulemuste miinimumnõuded. Järgnevalt püüamegi lahti mõtestada lapse arengu toetamise lähtealuseid alushariduses.

Nüüdisaegse õpikäsituse keskmes on laps kui aktiivne ja uudishimulik õppija, kelle areng, huvid ja vajadused suunavad õppimise ja õpetamise protsessi. Laps ei arene eraldiseisvalt, vaid pidevas koostoimes keskkonnaga. Keskkond ei ole pelgalt taust, vaid aktiivne tegur, mis suunab, toetab ja kujundab lapse kogemusi, hoiakuid ja teadmisi.

Lapsest lähtuv kasvatus tähendab, et lapsel on võimalik olla oma õppimise kaaslooja. Teda kuulatakse, tema arvamusega arvestatakse ning talle antakse võimalus osaleda otsustes, mis puudutavad tema igapäevaelu. Selline lähenemine toetab eneseusku, vastutustunnet ja tegevusvõimekust. Täiskasvanu roll ei ole üksnes õpetada, vaid olla partner, suunaja ja toetaja, kes loob turvalise keskkonna ning aitab lapsel oma ideid ja mõtteid teostada. 

Õpi- ja kasvukeskkond hõlmab nii füüsilist, vaimset, sotsiaalset kui ka digitaalset keskkonda. See muutub pidevalt vastavalt laste arengule, huvidele ja õpiteemadele. Lapse areng on tihedalt seotud meelte ja kogemustega. Väikelaps õpib eelkõige vaatlemise, katsumise, kuulamise, nuusutamise ja maitsmise kaudu. Seetõttu on oluline pakkuda keskkonda, mis võimaldab mitmekesiseid aistinguid ja liikumist. Hästi läbi mõeldud keskkond kutsub last tegutsema, uurima ja katsetama. Õuealal võivad olla erineva iseloomuga tegutsemisalad, mis toetavad nii liikumist, loovust, koostööd kui ka rahulikku omaette olemist. Samuti pakub keskkond rollimängude, konstrueerimise, looduse avastamise ja kunstilise eneseväljenduse võimalusi.

Keskkond mõjutab ka lapse enesehinnangu kujunemist. Kui laps kogeb, et ta saab hakkama, teda toetatakse ja tema panust väärtustatakse, kujuneb tal positiivne minapilt. Turvaline ja toetav õhkkond loob eeldused koostööks, suhtlemiseks ja sotsiaalsete oskuste arenguks. Õppimine ei toimu ainult individuaalselt, vaid koosloomes, kus lapsed ja täiskasvanud loovad koos mänge, ideid, projekte ja tähendusi.

Õppe- ja kasvatustegevused toimuvad nii kavandatud kui ka spontaansetes olukordades, igapäevatoimingutes, mängus ning looduskeskkonnas. Hästi valitud keskkond kutsub last küsimusi esitama, vastuseid otsima ja koostööd tegema. Samas loob õpetaja vajadusel ka teadlikult keskkonna, mis toetab konkreetse teema käsitlemist või õpiolukorra tekkimist. Oluline osa õpikeskkonnast on ka selge rutiin ja kokkulepped, mis loovad turvatunde ning toetavad enesejuhtimise kujunemist. 

Mängu roll lapsekeskse õpikäsituse valguses

Mäng on eelkooliealise lapse loomulik ja keskne tegevusviis, mille kaudu ta õpib maailma mõtestama, suhteid looma ning iseennast väljendama. Mäng ei ole õppimise vastand, vaid selle loomulik vorm varases lapseeas.

“Mäng ei ole õppimise vastand, vaid selle loomulik vorm varases lapseeas.

Näiteks poodi mängides jagavad lapsed omavahel rolle (müüja, ostja, kassapidaja), lepivad kokku reeglites ning harjutavad viisakat suhtlemist ja raha kasutamist. Sotsiaalsed oskused, keeleline eneseväljendus ja matemaatika algteadmised põimuvad loomulikul ja lapsele arusaadaval viisil. Rolli- ja kujutlusmängudes katsetab laps eri sotsiaalseid rolle, õpib läbirääkimisi pidama, reegleid järgima ja oma käitumist reguleerima. Konstruktiivses ja uurivas mängus arenevad probleemilahendusoskus, põhjuse-tagajärje seoste mõistmine ning matemaatilised ja loodusteaduslikud algoskused. Keeleareng toetub mängus loomulikule suhtlusele, jutustamisele ja sümbolite kasutamisele. Selline terviklik areng loob aluse sügavamale arusaamisele ja õpitu püsivale kinnistumisele.

Mängulise õppimise kaudu kujuneb lapse arusaam maailmast isikliku kogemuse najal. Näiteks ehitusklotsidega mängides katsetab laps, milline torn püsib ja milline variseb kokku.  

Laps ei õpi üksnes fakte, vaid loob tähendusi: ta seob uue teadmise varasemate kogemustega, katsetab õpitut eri olukordades ning rakendab seda uutes situatsioonides. Just korduv, kuid muutuv mänguline tegevus võimaldab teadmistel kinnistuda ja muutuda lapse jaoks kasutatavaks oskuseks. Õppimine mängus on seega protsess, kus teadmised sünnivad, süvenevad ja leiavad rakenduse.

Uus alushariduse riiklik õppekava rõhutab, et õppimine toimub eelkõige mängulise ja uuriva tegevuse kaudu ning lähtub lapse huvist, vajadustest ja arengutasemest. Õppekava käsitleb mängu lapse põhitegevusena ning näeb õpetaja rolli eelkõige õppimist toetava keskkonna loojana ja lapse mõtlemise suunajana, mitte teadmiste edastajana. Õpetaja teadlik sekkumine mängu – küsimuste esitamine, mõtestav vestlus, materjalide rikastamine – aitab süvendada arusaamist, säilitades samas mängu lapsekeskse ja motiveeriva olemuse. Näiteks võib õpetaja loodusteemalises mängus küsida „Mis sa arvad, miks see jää vees ujub?“ või pakkuda juurde luubi ja pildikaardid, et laps saaks oma tähelepanekuid edasi uurida ja sõnastada. 

Hästi läbimõeldud õpi- ja kasvukeskkond toetab lapse iseseisvust, valikuvabadust ja loovust ning võimaldab mängida nii üksi kui ka koos teistega, nii toas kui õues. Näiteks õuesõppealal, kus on liiv, vesi, looduslikud materjalid ja liikumisvahendid, saavad lapsed ise kavandada mänge, ehitada, katsetada ja liikuda. Selline keskkond soodustab nii koostööd kui ka iseseisvat avastamist ja laps saab kogeda eduelamust, mis tugevdab tema eneseusku ja õpimotivatsiooni.

Millist organisatsioonikultuuri on vaja?

Lapsed õpivad kõige paremini õpi- ja kasvukeskkonnas, mis põhineb nende osalusel ja huvil õppimise vastu. Lapse õppimist ja arengut toetava tervikliku lähenemisviisi korral tagab lasteaia ja -hoiu meeskond sotsiaal-emotsionaalse ja kognitiivse arengu tasakaalu, tunnustab mängude tähtsust, toetab kokkupuudet looduse, muusika ja kunstiga ning kehalist aktiivsust. Oluline on kõikidel tasanditel edendada osalemist, algatusvõimet, sõltumatust, probleemide lahendamist ja loovust ning innustada põhjendamisel, uurimisel ja koostööl põhinevate õppimisharjumuste kujundamist. Kaasavas, demokraatlikus ja osalusel põhinevas õpi- ja kasvukeskkonnas kuulatakse laste enda arvamust. Lapsed, õpetajad ja rühmade meeskonnad arutavad omavahel õppe- ja kasvatuskorraldust ning tegevuste ja vahendite valikut.  

Lapse arengu toetamine põhineb arusaamal, et lapsepõlv on väärtus iseenesest ning et lapsi ei peaks mitte ainult kooliks ja täiskasvanueaks ette valmistama, vaid neid tuleks toetada ja väärtustada ka varajases lapseeas. Seega on organisatsioonikultuuril oluline roll. 

“Suhtlus lapsevanemaga peaks olema toetav, hinnanguvaba ja suunatud lapse heaolule.

Lasteaias ja -hoius, kus luuakse lapsele kvaliteetne õpi- ja kasvukeskkond, on jagatud juhtimine. Juhtkond saab toetada oma meeskonna professionaalsust ja koostööd. See tähendab, et lapsed ja lastega töötavad õpetajad, abiõpetajad, lapsehoidjad ja tugispetsialistid saavad õppe- ja kasvatustegevusega seotud otsustes kaasa rääkida ja ise uusi võimalusi ning ideid välja pakkuda. Head näited on arendustöögruppide moodustamine, aga ka erialaorganisatsioonides kaasa rääkimine. Õpetajatele ja lapsehoidjatele tuleb tagada autonoomia valida lapsest lähtuvalt sobivad õpiteed ja vahendid eeldatavate tulemusteni jõudmiseks. Riiklik õppekava annab üldised suunised lapse arengu toetamiseks. Õppe- ja kasvatustegevuse korraldus lepitakse kokku aga igas lasteaias või -hoius, võttes kuulda eri sihtgruppide, sh laste, töötajate ja lastevanemate arvamusi.

Koostöö lapsevanematega 

Lapsevanemad on lapse esimesed ja kõige olulisemad kasvatajad, lasteaia roll on kodust kasvatust toetada ja täiendada. Riiklik õppekava toobki välja, et lapse areng ja heaolu kujunevad tema jaoks oluliste täiskasvanute – kodu ja lasteaia meeskonna koostöös.

Koostöös luuakse lapsele järjepidev ja toetav arengutee. Kui lapsevanemad ja õpetajad jagavad omavahel infot lapse arengu, huvide ja vajaduste kohta, kujuneb terviklikum ja ühtsem arusaam ning tema arengut saab teadlikumalt toetada. Riikliku õppekava kohaselt on oluline märgata lapse tugevusi, väärtustada tema individuaalsust ning vajadusel ennetada võimalikke raskusi juba varajases arenguetapis. Näiteks võib lapsevanema märkus, et last huvitavad kodus vaid dinosaurused, aidata õpetajal last õppe- ja kasvatustegevusse kaasata, kasutades loendamiseks ja hulkadesse jagamiseks dinosauruste kujusid või jutustamisoskuse toetamiseks lugeda ette dinosauruseteemalist raamatut. 

Riiklik õppekava näeb koostööd lapsevanematega partnerlusena, mis põhineb vastastikusel lugupidamisel, usaldusel ja avatud suhtlusel. Lapsevanemaid kaasatakse lapse arengu jälgimisse, aruteludesse ja otsustusprotsessidesse ning neile selgitatakse lasteaias kasutatavat õpikäsitust. See aitab toetada samu põhimõtteid ka kodus. Näiteks arenguvestlusel võib õpetaja selgitada, kuidas matemaatilised algoskused kujunevad mängus, ja see aitab lapsevanemal mõista, et ei õpita ainult töölehtede või -raamatute abil. 

Koostöö lapsevanematega toimub igapäevase suhtluse, arenguvestluste, ühiste ettevõtmiste ja info jagamise kaudu. Oluline on, et suhtlus oleks toetav, hinnanguvaba ja suunatud lapse heaolule. Kui kodu ja lasteaed teevad teadlikku ja järjepidevat koostööd, tunneb laps end turvaliselt ning saab areneda oma võimete, huvide ja vajaduste kohaselt. Näiteks rühma ühised üritused, kus lapsevanemad saavad koos lastega mängida, meisterdada või õues tegutseda, aitavad tugevdada usaldust lasteaia ja kodu vahel ning loovad lapsele kogemuse, et tema jaoks olulised täiskasvanud tegutsevad ühiselt ja kooskõlas.

Lapse arengu toetamine alushariduses on teadlik ja terviklik protsess, mille tähendus ulatub kaugemale üksikute oskuste kujundamisest ning mille olulisust kinnitavad nii rahvusvahelised uuringud kui ka Eesti uuenenud alushariduse riiklik õppekava. Alusharidusest kujuneb tugev vundament lapse heaolule, õppimisrõõmule ja elukestvale õppimisele.