• Loodusainete tasemetöid tehakse Eestis 10. ja 12. klassis, et hinnata õpilaste loodusteadusliku kirjaoskuse olulisi aspekte ning anda tagasisidet nii õpilastele, õpetajatele kui ka koolidele. Sarnaseid tasemetöid tehakse ka 4. ja 7. klassis, aga seal on need seotud ainult ühe loodusaine – loodusõpetusega. Tasemetööd on madala panusega testid – nende tulemus ei lähe tunnistusele –, kuid nende diagnostiline väärtus on suur.

Loodusainete tasemetöid välja töötavad ja analüüsivad haridus- ja noorteameti (Harno) hindamiskeskuse ekspert Elle Reisenbuk, Harno hindamiskeskuse juht Alge Ilosaar ja Tartu ülikooli loodusteadusliku hariduse professor Miia Rannikmäe rõhutavad, et tasemetöö eesmärk ei ole pelgalt teadmisi kontrollida, vaid arendada ja toetada õpilaste mõtlemis-, probleemilahendus- ning uurimisoskust kogu koolitee vältel. 

„Tasemetöödega tahame näidata, et ei piisa ainult aineteadmistest, ja suuname õpilasi rohkem ise mõtlema, avastama ja katsetama,“ lausub Reisenbuk.

Kolmanda kooliastme tasemetöö loodusainetes tehakse 10. klassi alguses, tavaliselt septembri lõpus. „Tahame, et õpilased tuleksid tasemetööd sooritama nende teadmiste ja oskustega, mis nad põhikoolis on omandanud ning mida nad ka pärast suvevaheaega mäletavad,“ selgitab Reisenbuk. Tasemetöö ei eelda eraldi kordamist – vastupidi, selle mõte on näha, millises seisus põhikoolilõpetanud gümnaasiumi jõuavad.

Neljas kooliaste teeb loodusainete tasemetöö kevadel, 12. klassis, tavaliselt märtsis. Nii saavad õpilased ja õpetajad võrrelda 10. ja 12. klassi tulemusi ning näha, kuidas on õpilased gümnaasiumis arenenud.

Tasemetöödes ei mõõdeta ainult faktiteadmisi. Rannikmäe sõnul hinnatakse nelja loodusteadusliku kirjaoskuse komponenti:

• loodusteaduslikku ainesisu,

• uurimisoskusi (hüpoteesi sõnastamine, katse planeerimine jne),

• probleemide lahendamist ja otsuse tegemist,

• kommunikatsioonioskust – oskust koostada loodusteaduslikku teksti ning hinnata allikate usaldusväärsust.

Iga komponenti hinnatakse baas-, kesk-, kõrg- ja tipptasemel. Õpilane jõuab vastavale tasemele, kui lahendab vähemalt 50% selle ülesannetest. Kui baastaseme ülesannetest lahendatakse alla poole õigesti, jääb tulemus nulltasemele.

Oluline on ka tasemetöö interdistsiplinaarsus: ühes testis on koos geograafia, bioloogia, keemia ja füüsika. „Meil ei ole ühtegi ülesannet, mis oleks ainult keemia, füüsika või bioloogia. Kontekst on alati laiem ja õpilasel on vaja rohkem kui ühe aine teadmisi,“ ütleb Rannikmäe.

Mida näitavad 10. ja 12. klassi tulemused?

10. klassi tulemused on läbi aastate olnud tasemetöö arendajate sõnul pigem tagasihoidlikud. „Kui vaadata loodusteadusliku ainesisuga seotud tulemusi, oli 2025. aastal ainult 12% 10. klassi õpilastest kõrg- ja tipptasemel – seda on ülivähe,“ kirjeldab Reisenbuk. Sama suurusjärk kordub ka uurimisoskuste puhul, kus tipptasemel õpilasi on vaid kaks protsenti.

Kõige paremini osati eelmisel aastal 10. klassis lahendada probleeme ja teha otsuseid – siin jõudis kõrgtasemele ligikaudu kolmandik õpilastest. Ka kommunikatsioonioskuse tulemused olid mõnevõrra paremad kui ainesisu ja uurimisoskuste omad, kuid tipptasemele jõudsid ka seal vähesed (10% õpilastest).

12. klassis on pilt teistsugune. „Kaheteistkümnenda klassi tulemused on tunduvalt paremad. 2025. aasta kevadel tehtud tasemetöös olid need isegi üllatavalt head – näiteks loodusteadusliku ainesisuga seotud ülesannetes oli tipptasemel koguni 54% õpilastest, samas analüüs näitas, et testi lahendasid võimekamad õpilased,“ toob Reisenbuk välja. Varasematel aastatel on see näitaja olnud 28% juures.

Rannikmäe seob seda tõsiasjaga, et gümnaasiumi jooksul hakkavad noored oma haridust ja loodusteaduslikke teadmisi enam väärtustama ning testi tegemisel pingutatakse võib-olla rohkem. Tasemetöödes osalemine on üldjuhul vabatahtlikkuse ja kooli otsuse kombinatsioon – uue testi kasutuselevõtul tehakse valimipõhine test, muul ajal otsustab osalemise kooli juhtkond koostöös õpetajatega.

Kuidas tasemetööde tagasisidet kasutatakse?

Tasemetöö tulemuste põhjal saavad õpilased sõnalise tagasiside, mis kirjeldab iga loodusteadusliku kirjaoskuse komponenti just sellel tasemel, kuhu konkreetne õpilane jõudis. Tähtis osa tagasisidest on edasiside: soovitused, millele õppimisel rohkem tähelepanu pöörata ja millised võiksid olla järgmised sammud.

„Me ei ütle õpilasele, et ta on halb, vaid anname suuna, kuhupoole liikuda – mis tal juba hästi välja tuleb ja mida võiks arendada,“ rõhutab Rannikmäe. Tema hinnangul toetavad tasemetööd õpilaste kujunemist ennastjuhtivateks õppijateks – et nad oskaksid ise endale sihte seada ja oma arengut jälgida.

Õpetajate jaoks on tagasiside veel detailsem:

• näha saab nii klassi koondtulemusi kui ka iga õpilase taset,

• võimalik on vaadata eraldi iga hinnatava komponendi tulemusi,

• süsteemist saab teha väljavõtteid ja Exceli tabeleid, kui tahetakse ise edasi analüüsida.

Reisenbuki sõnul on väga oluline, et kõik loodusainete õpetajad koolis näeksid tasemetöö tagasisidet – seepärast peab kooli testi administraator õpetajad testiga siduma. Ideaalis arutavad bioloogia-, keemia-, füüsika- ja geograafiaõpetajad tulemused koos läbi ning otsustavad ühiselt, kes milliste oskuste arendamisele rohkem tähelepanu pöörab.

Tegelikkuses juhtub seda veel liiga harva. „Mida rohkem õpetajad on ise tasemetöö avatud vastustega ülesandeid hinnanud, seda paremini nad mõistavad, kuidas õpilased mõtlevad ja kus on tüüpilised komistuskohad,“ ütleb Rannikmäe.

Miks tasub koolidel tasemetöödest osa võtta?

Kuigi tasemetöö on madala panusega test, leiavad Reisenbuk, Ilosaar ja Rannikmäe, et koolid võiksid tasemetöödest kindlasti osa võtta.

Põhjuseid on mitu:

• tasemetööd aitavad õpilasel näha loodust kui ühtset süsteemi, mitte üksikute ainetena;

• igapäevaelulised ülesanded on seotud aineteadmiste, uurimisoskuste ja probleemide lahendamisega ning aitavad kujundada õpilaste väärtushinnanguid;

• õpilased õpivad testi lahendamise käigus – järgmine küsimus võib anda eelnevale võimalikud õiged vastused;

• tagasiside toetab nii õpilase enesejuhtimist kui õpetaja teadlikku õppe kavandamist.

Tulevikku vaadates on töös ühtse hindamismudeli arendamine 1.–4. kooliastmele, et loodusteaduslikku kirjaoskust saaks hinnata ja võrrelda terve koolitee jooksul. Selleks on oluline aga järjepidevus, et õpilased sooritaksid tasemetöö igas kooliastmes. Samuti soovitakse uurida, kuidas seostuvad tasemetöö tulemused hilisema eduga kõrgkoolis – just see võiks aidata veenda ülikoole arvestama loodusainete tasemetöö tulemusi sisseastumisel.

„Mida rohkem õpilased ja õpetajad tajuvad, et tasemetöö toetab päriselt edasist õppe- ja karjäärivalikut, seda tõsisemalt sellesse suhtutakse,“ usub Rannikmäe. Tema sõnul on tasemetöödel potentsiaal kujundada noortest õppijaid, kes oskavad ise oma teadmisi ja oskusi analüüsida – ja just see on praeguses kiiresti muutuvas maailmas üks olulisemaid oskusi.

Eksamid, ärevus ja ainetundide nappus

Tasemetööde kõrval analüüsitakse Harnos ka põhikooli lõpueksamite tulemusi. 9. klassi kolmandaks eksamiks on loodusainetest valida bioloogia, keemia, füüsika ja geograafia. Kõige populaarsem on bioloogia, mille sooritajate arv on aasta-aastalt püsinud ligikaudu samal tasemel (842 sooritajat). Keemia valijate hulk on viimasel ajal veidi kasvanud (767), füüsikat valib suurusjärgus neli-viissada ja geograafiat umbes paarsada õpilast aastas.

Valikeksam on kõrge panusega – vastupidi tasemetöödele –, mistõttu on kõigi loodusainete eksamite tulemused üldjuhul pigem head või väga head. „Loodusainete valikeksamit teevad need, kes tunnevad end selles valdkonnas enesekindlalt,“ selgitab Alge Ilosaar.

Arendamist vajavad raskemaks osutunud ülesanded, mis nõuavad analüüsi, sünteesi, põhjendamist ja mitme infoallika (tekst, tabel, diagramm, kaart, graafik) seostamist. Eksamite põhjal võib öelda, et õpilaste teadmiste tase on hea, eriti faktiteadmistes ja standardsetes rakendusülesannetes, paremini lahendati teadmiste ja tuttava kontekstiga seotud ülesandeid. Õppetöös peaks olema senisest suurem roll praktilistel töödel, andmete tõlgendamisel ja õpitava seostamisel eluga. 

Üldine suundumus on, et eesti keeles eksami sooritanud õpilaste tulemused olid kõigis loodusainetes statistiliselt kõrgemad kui vene keeles sooritanutel.

Ilosaar lisas, et õppetöös ja eksamiks valmistumisel on oluline lähtuda riiklikust õppekavast ning lõpueksami eristuskirjast, kus on kirjeldatud eksami ülesehitus ja kontrollitavad õpitulemused ning see, mida käesoleval aastal eksamil ei küsita.

Tasemetööde järelküsitlused näitavad samas, et osa õpilasi kogeb loodusainetes tugevat ärevust, eriti keemias ja füüsikas. Seda tunnevad enam just tüdrukud. Ärevusega seostuvad sageli väga teoreetiline, elukauge käsitlus ja vähene praktiliste tööde osakaal.

Lisaks toovad intervjueeritavad välja ainetundide nappuse gümnaasiumis, eriti keemias. „Kui gümnaasiumis on kolm kursust keemiat, siis sellega ei jõua väga palju ära teha,“ märgib Rannikmäe. „Puudus on ka kvalifitseeritud loodusainete õpetajatest – mitte kõik, kes loodusainet õpetavad, ei oma erialast tausta või õpetajakutset ning see kajastub paratamatult õpilaste tulemustes.“