• Õpilaste korduvad puudumised algavad sageli üksikutest hilinemistest või „kadunud“ tundidest, kuid võivad kasvada kuudepikkuseks eemalolekuks, mille järel on kooli naasta juba väga raske.

Eelmisel talvel tehtud riikliku rahuloluküsitluse kohaselt jääb sagedasti põhjuseta puudujate osatähtsus kaheksandas ja üheteistkümnendas klassis seitsme protsendi kanti.

Küsisime õpetajalt, tugispetsialistilt, lastekaitse ja omavalitsuste esindajatelt ning ministeeriumilt, millal muutub puudumine riskiks ja kuidas peaks info liikuma, et laps ei jääks teenuste järjekorra ajaks ooterežiimile.

Tallinna Kivimäe põhikooli ajaloo-, ühiskonnaõpetuse ja geograafiaõpetaja ning klassijuhataja Margus Pillau kogemuse põhjal ei ole põhjuseta puudumised koolis laialdane probleem. „Annan tunde 5.–9. klassini ja enamik õpilasi põhjuseta ei puudu. Ka põhjusega puudumised on üldjuhul kontrolli all ega välju neid tinginud konkreetsete asjaolude piiridest,“ ütleb ta.

“Selgitan kõigepealt välja, kas vanemad lapse puudumisest teavad.

Margus Pillau

Samas möönab Pillau, et erandeid leidub: „Olen 9. klassi juhataja ja ka minu klassis leidub õpilasi, kes puuduvad.“

Pillau jaoks on lävendiks juba üks tund, kus õpilast ei ole ja tema puudumise põhjusest pole teada antud. „Juba see võib olla ohu märk ja ebasoodsate tegurite kuhjumisel võib õpilasest saada koolikohustuse täitmisest hoiduja,“ selgitab ta.

Edasiste sammudena selgitab Pillau välja, kas vanemad lapse puudumisest teavad. „Põhjusega puudumise, tüüpiliselt haiguse puhul, kontakteerun õpilase ja vajadusel ka vanemaga, et saada aru, kas ja kuidas ta näiteks koduse ravi perioodil õppimises natukenegi järge pidada saaks,“ kirjeldab ta. „Ilmselgete probleemide puhul arutame edasise mõjutusmeetmete tegevuskava kooli juhtkonnaga esimesel võimalusel läbi ja süsteemse puudumise korral pöördume muude abinõude hulgas ka omavalitsuse teemaga tegelevate ametnike poole.“

Pillau kogemuse põhjal on kontaktid kodude ja omavalitsuse esindajatega olnud asjalikud ja piisavalt kiired. „Pole seni veel ülebürokratiseeritust kogenud,“ ütleb ta. „Koolis osutavad abi tugispetsialistid.“

„Kinni ei joosta sageli isegi mitte koduse keskkonna tõttu, vaid tulenevalt sellest, mis lapse peas ja hinges toimub. Selle soovitud suunas mõjutamisel jäävad vanemate käed tihtipeale lühikeseks,“ leiab ta.

Puudumiste vähendamiseks peab Pillau olulisimaks, et vanem saaks vajadusel kiiret ja paindlikku tuge. „Kui vanem on hommikul vastamisi lapsega, kes eri ettekäänetel kooli minemast keeldub või kelle kooliminekut ta enda varasema tööle lahkumise tõttu kontrollida ei saa, vajab ta toetust kohe,“ ütleb ta. „Teinekord on vaja kokkulepet vanema tööandjaga, et too tohiks jõuda tööle hiljem, pärast seda, kui on lapse kooli viinud.“ 

Riskikohad ja turvaline täiskasvanu

“Riskiks võib kujuneda lapse pikalt koju jäämine.

Anneli Valner

Lastekaitse liidu koostöö koordinaator Anneli Valner, kel on lastekaitsetöö taust, osutab, et pikaajaliste puudumiste puhul on riskikohti mitu. „Näiteks kirjutavad vanemad kergekäeliselt tõendeid. Lapsel on pärast puudumist kooli tulles aga väga keeruline järjele jõuda. Sellises olukorras võivad tekkida hirm ja kohanemisraskused,“ lausub ta.

Kooli ja lastekaitse koostöös peab Valner oluliseks selget rollijaotust ja lapse huvide esikohale seadmist. „Lapse probleemidega tegelemist ei tohi lükata ühe spetsialisti käest teise kätte, vaid tuleb ühiselt mõelda, milline kellegi roll mure lahendamisel on, et seejärel ühiselt panustada,“ rõhutab ta.

Koolitõrke juured ja tugisüsteemi piirid

Pelgulinna gümnaasiumi sotsiaalpedagoog Jaanika Valk ütleb, et laste koolitõrke põhjused on mitmetahulised ning esinevad sageli koos. „Peamised tegurid on vaimse tervise ja heaoluga seotud raskused – ärevus, depressioon, stress –, lapse kodune elukeskkond ja igapäevane toimetulek (nt piiride ja rutiini puudumine, vanemate vaimse tervise mured, keeruline sotsiaalmajanduslik taust, sõltuvusprobleemid) ning õpiraskused ja erivajadused,“ märgib ta.

“Usaldusväärne ja turvaline täiskasvanu on võtmetähtsusega.

Jaanika Valk

Valgu sõnul võivad motivatsiooni kadumiseni viia õpiraskused, erivajadused, sobimatu õpikeskkond ja probleemsed suhted koolis. „Õpiraskused ja erivajadused koos sobimatu õpikeskkonnaga ning pingelised või olematud suhted koolis võivad viia motivatsiooni kadumiseni,“ selgitab ta. „Kui lapsel ei ole koolis häid suhteid, on loogiline, et ta ei soovi kooli tulla. Ka täiskasvanul on keeruline püsida töökohas, kus suhted kolleegidega on halvad.“

Kui koostöö lastevanematega toimib, saab Valgu sõnul enne lastekaitse kaasamist läheneda paindlikult. „Näiteks individuaalse õppekava ja muude kohanduste kaudu,“ märgib ta, kuid lisab, et kõigile lastele ei ole võimalik pakkuda väiksemat klassi või individuaalset õpet, kuigi see oleks paljude jaoks sobivaim keskkond.

Valk rõhutab kontakti hoidmise ja toetava keskkonna tähtsust. „Usaldusväärne ja turvaline täiskasvanu on võtmetähtsusega,“ lausub ta, sest sageli selgub süvenedes, et esialgsete puudumiste taga on märksa tõsisemad ja ulatuslikumad probleemid. „Kui laps jõuab kooli ka harva, ei tohiks teda selle eest häbistada.“

KOV-i kaasatakse Valgu sõnul tavaliselt siis, kui kooli meetmed ei ole andnud tulemust, lapse heaolu võib olla ohus või lapsevanem ei tee kooliga koostööd. Kitsaskohana näeb ta kooli ja KOV-i rollide ja vastutuse ebaselgust. „Koolitõrke juhtumite puhul tekib juba praegu vaidlus, kas vastutus on koolil või KOV-il,“ nendib Valk, eriti kui koolil puudub kontakt lapse ja perega. „Sellistes olukordades jäävad kooli käed sageli lühikeseks, kuna kooli tugispetsialistide töö piirdub koolikeskkonnaga, samas kui lastekaitsetöötajal ja sotsiaaltöötajatel on võimalus minna lapse koju ja tegeleda perega laiemalt.“ 

Varajane signaal ja juhtumikorraldus

Eesti linnade ja valdade liidu haridusnõunik Robert Lippin ütleb, et omavalitsused saavad koolidelt infot korduvate puudumiste kohta ebaühtlaselt. „Mõnes omavalitsuses pääsetakse ligi eKooli/Stuudiumi koondvaatele ja toimib kokkulepitud kontaktisikute võrgustik, teisal jõuab info KOV-ini alles siis, kui kooli meetmed ei ole mõjunud või kontakti lapsevanemaga ei saada,“ kirjeldab ta.

“Kitsaskohad on tugispetsialistide nappus ja teenuste pikk järjekord.

Robert Lippin

Ühise standardina peab Lippin mõistlikuks varajase märkamise kaheastmelist reeglit. Tema sõnul peaks omavalitsus saama signaali varakult, kui puudumised hakkavad alles mustriks kujunema, mitte siis, kui on juba hilja. Teine aste käivituks siis, kui koolis käivitatakse juhtumikorraldus, kuna on tekkinud PGS-is kirjeldatud olukord: korduvalt põhjuseta puudumine, õppetöö võlgnevused ja toevajaduse märgid, suhtlus lapsevanemaga probleemne jms.

„Peamised kitsaskohad on tugispetsialistide nappus ja teenuste järjekorrad (sh vaimse tervise abi), perega töö on ajamahukus ning rollid killustatud – kes veab juhtumit ja kes mida teeb,“ loetleb ta.

Hajaasustuses lisanduvad tema sõnul transpordi- ja koolitee takistused. „Väga praktiline mure on ka andmevahetus. Sageli kardetakse andmekaitse tõttu jagada omavahel ka seda infot, mida tohib ja peab lapse huvides jagama. See pidurdab sekkumist ja lahenduste leidmist,“ märgib Lippin.

Vastutuse jaotuses näeb Lippin kooli rollina igapäevast kohaloleku jälgimist, esmast reageerimist ja kontakti lapsevanemaga ning seejärel õppimise toe meetmeid. „Kui puudumiste taga on pere toimetuleku, hooldus-, vaimse tervise, sõltuvuse, vägivalla või muu riskiteema – või kui kooli meetmed ei tööta või kontakti ei saada, siis peab tegutsema KOV-i sotsiaal- ja lastekaitse,“ ütleb ta. „Ideaalis on see ühine võrgustikutöö ja konkreetse lapse puhul peab olema üks selge juhtumikorraldus, et asjad ei jääks hallile alale.

Üks konkreetne samm oleks üleriigiline varajase hoiatuse ja juhtumikorralduse miinimumstandard koos selge andmevahetuse juhisega (mida, millal ja kellele jagada) ning lihtne e-lahendus, mis koondab „punased lipud“ omavalitsuste töölauale,“ ütleb ta.

Tartu ja Tallinna mudelid

Tartu hariduse tugiteenuste keskuse juhataja Annely Võsaste ütleb, et Tartu on selline õnnelik linn, kus koolid on tugivõrgustikuga üldiselt hästi mehitatud. „Me ei saa kurta selle üle, et meil ei oleks koolis tugispetsialiste,“ lausub ta. 

“Osa juhtumeid jõuab tugikeskuse lauale liiga hilja.

Annely Võsaste

Võsaste lisab, et linnal on haridusasutustele ja peredele toeks ka eraldi õppenõustamiskeskus, kus on tööl ligi 30 spetsialisti.

Puudumiste mustrite puhul näeb Võsaste, et keerulisemad on lood, kus laps jääb koolist eemale pikemaks ajaks. „Me näeme päris palju selliseid õppijaid, kes on kauaks koolist eemale jäänud,“ ütleb ta ning loetleb põhjusi: „Vaimse tervise mured, keeleprobleemid, õpiraskused.“

Tema sõnul jõuab osa juhtumeid tugikeskuseni liiga hilja, mõni lastest pole kolm aastat kooli jõudnud. Võsaste sõnul on seoses õppimiskohustuse reformiga nüüdseks koolidega selgemalt kokku lepitud, et info peab jõudma tugikeskusesse varem.

Võsaste toob takistusena esile, et vanemad ei taha mõnikord anda koostööks nõusolekut. „Kui vanem ei ole nõus ka Rajaleidja soovitatud meetmetega koolis, siis me last aidata ei saa,“ nendib ta. „Siis selgitame vanema rolli ja vaatame meetmeid üle koos laste heaoluspetsialistidega.“

Tallinna haridusameti juhataja Kaarel Rundu sõnul on koolides nii õpilasi, kes puuduvad osaliselt, kui ka neid, kes jäävad eemale pikemaks ajaks. „Mõni puuduja ei lähe konkreetsetesse tundidesse või ei jõua hommikul esimestesse. Teine ei suuda koolis püsida päeva lõpuni ja puudub viimastest tundidest,“ kirjeldab Rundu. „Igas koolis on ka õpilasi, kes vaimse või füüsilise tervise või pere- või muude probleemide tõttu puuduvad koolist pikka aega.“

Rundu lisab, et koolidel on võimalik nõu ja abi saamiseks pöörduda nii Tallinna haridusameti, Tallinna õppenõustamiskeskuse või Rajaleidja keskuse poole. „Vajadusel korraldatakse ühiseid võrgustikukohtumisi või ümarlaudu,“ kirjeldab ta.

---

HTM: kool ei tohi last ooterežiimile jätta

Haridus- ja teadusministeeriumi kommunikatsiooninõunik Elo Eesmäe ütleb, et seadus ei defineeri otsesõnu „kroonilise puudumise“ mõistet, kuid sekkumise lävend on kirjas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses. „Kui õpilane on rohkem kui kahe nädala jooksul korduvalt põhjuseta puudunud, tal on tekkinud õppevõlgnevused ning märgatakse toevajadust, peab kool olukorda hindama ja meetmeid rakendama,“ selgitab ta.

Rollijaotuses rõhutab Eesmäe, et kool vastutab puudumiste arvestuse, põhjuste hindamise ja esmase toe pakkumise eest. „Kui kooli meetmed ei toimi või perega ei saada kontakti, kaasatakse KOV,“ lausub ta.

Kui puudumiste taga on vaimse tervise või sotsiaalsed riskid, peab Eesmäe sõnul info kooli ja KOV-i vahel liikuma süsteemselt ja kiiresti. „Kool ei tohi last ooterežiimile jätta,“ rõhutab ta. „Juba hindamise faasis tuleb rakendada ajutisi lahendusi (nt individuaalne õppekava), samal ajal kui KOV korraldab vajaliku abi.“

Eesmäe sõnul on õiguslikud tööriistad olemas: individuaalne õppekava, lisatugi, KOV-i meetmed. „Nende kasutamine sõltub aga kohaliku omavalitsuse võimekusest, tugispetsialistide kättesaadavusest ja koostöö toimimisest,“ selgitab ta.

Andmestiku kohta ütleb Eesmäe, et riik ja omavalitsused toetuvad Eesti hariduse infosüsteemi andmetele. „Parandamist vajab andmete ühtlane ja õigeaegne kasutamine, et probleemid jõuaksid varakult nii kooli kui omavalitsuse vaatevälja,“ märgib ta.