- Maa kui biosfääri taluvus ja selle piirid on riikide vahel sagedane aruteluteema. Maa globaalse ületarbimise päev (Earth Overshoot Day) on üks näitajatest, mille alusel saavad riigid hinnata oma igapäevase toimimise kestlikkust.
See on päev, mil inimkond on ära kasutanud Maa selleks aastaks toodetud loodusvarad. Kui näiteks 1971. aastal olid Maa toodetud loodusvarade tootmine ja toodetud loodusvarade kulutamine planeedi elanikkonna poolt peaaegu tasakaalus, siis edaspidi nihkus ületarbimise päev aina varasemaks. 2025. aastal saabus ületarbimise päev juba 24. juulil. Eestis veelgi varem, märtsis. See tähendab, et alates sellest kuupäevast tarbis Eesti elanikkond rohkem loodusvarasid, kui Eesti ökosüsteem suutis samal aastal taastoota. Globaalse ületarbimise päeva arvutamise ja teavitustööga tegeleb rahvusvaheline organisatsioon Global Footprint Network, overshoot.footprintnetwork.org.
See pöörane rohepööre
Saadud sõnum on selge. Oleme ju õppinud, et enamiku meie tavapäraselt kasutatavate loodusvarade varud ei ole lõpmatud. Taastumatuid, aga meile väga vajalikke loodusvarasid, sh meie kodust põlevkivi, ei saa lõputult kaevandada ja kasutada. Fossiilsete kütuste kasutamisega kaasnevad enamasti saaste, kasvuhoonegaaside eraldumine jmt. Kaevandamisest jäävad maastikule aheraine ja tuhamäed. Üks lahendusi on oma majandus ümber korraldada –kasutada senisest enam taastuvaid loodusvarasid, tarbida mõistlikult, säästa, kasutada materjale uuesti, töötada välja keskkonnasõbralikke tehnoloogiaid ja palju muud. Need on mõned nn rohemajandusele omased põhimõtted. Üleminekut uudsele, keskkonnaga senisest rohkem arvestavale majandusele nimetatakse ka rohepöördeks.
Rohereform on ühiskonnas tekitanud vastakaid arvamusi. Mõnele tunduvad püstitatud eesmärgid ebarealistlikud ja majandust pärssivad, teised nõuavad võetud eesmärkide vankumatut järgimist ja mõnel juhul koguni Euroopas eest vedamist. Küllap on tõde kusagil vahepeal. Rohepöörde mõiste on saanud kohati ebapopulaarseks ja vahel on seda tõlgendatud koguni rohepöörasusena.
On hea, et rohepöörde teema lülitati üldhariduskooli uuendatud õppekavasse, ja on tähtis, et koolis seda targalt käsitletaks. See on eelkõige loodusainete õpetajate töö. Loodusainetes on algtõdesid, mis peaksid jõudma igaüheni. Et see praegu nii ei ole, kuuleme üha sagedamini mõningate arvamusliidrite jt avaliku elu tegelaste sõnavõttudest, kus üsna enesekindlalt esitatakse loodusseadusi eiravaid seisukohti. Palju suuremaks ohuks võib olla otsustajate kaheldav keskkonnateadlikkus, kui samal ajal püsib ihalus lõpmatu majanduskasvu ja tarbimise järele. Teatavasti mõjutavad just nemad oluliselt ja vahel ka pöördumatult meie elukeskkonda. Seepärast on vaja, et loodus- ja keskkonnahariduse alustõed saaksid selgeks ja omaseks võimalikult paljudele juba koolipingis. Selles on keskkonnahariduse tähtsus.
Keskkonnahariduse päev pakkus rõõmu ühistegemisest
Keskkonnahariduse päeva tähistamine sai alguseBelgradis 1975. aastal, mil toimus rahvusvaheline keskkonnahariduse seminar ja võeti vastu Belgradi harta. Harta pani paika keskkonnahariduse alused. Eesmärk on anda inimestele oskus mõista keskkonnaprobleeme ja võimekus tegutseda nende lahendamiseks. Keskkonnaharidus peab olema eluaegne, suunatud kõigile ja praktiline.
Belgradi seminari järel hakati 26. jaanuaril tähistama rahvusvahelist keskkonnahariduse päeva.
Tänavu korraldati selle päevaga seoses üle Eesti paarkümmend üritust – arutelusid, loodusõhtuid, matku, linnuvaatlust, viktoriini, perepäevi, digikoristust jpm. Asjakohane virtuaalkaart näitas, et üritusi toimus peaaegu kõikjal Eestis, peamiselt looduskeskustes, vabaühendustes, aga ka koolides. Loodetavasti laieneb nii korraldajate kui osalejate ring edaspidi veelgi.
Püha Johannese kooli korraldatud keskkonnahariduse päevale Tallinnas Kivimäel kogunes igas eas huvilisi – nii koolinoori kui küpses eas osavõtjaid. Rõõm oli näha, et kuuldustel vananevast ning väsinud õpetajaskonnast pole selles koolis alust. Õhus oli värskeid mõtteid ja rõõmu ühistegemisest.
Kooli bioloogia- ja loodusõpetuse õpetajal Anri Kivilil ning tema mõttekaaslastel jätkub energiat töötada nii koolis kui Eesti keskkonnahariduse ühingus. Püha Johannese kooli õpilased osalevad oma kooli looduslaagrites, talgutel ja keskkonnaaktsioonidel, häid mõtteid jätkub edaspidisekski.
Krõbekülma ilma tõttu toimus enamik keskkonnahariduse päeva tegevusi ruumis, kuulati ettekandeid, vaadati filmi, mekiti taimeteed koos taimede tutvustusega jm.
Üllatuse pakkusid õpilaste ettekanded. Kooli abiturent Teodor Agabus jälgib alates 2023. aastast Eesti ühe hävimisohus linnuliigi, rabapüü käekäiku. Selle nimel on ta rabas veetnud päevi ja koguni öid. Veelgi enam – noormehel on õnnestunud rabapüüd pildistada, mis on Eestis märkimisväärne saavutus. Oma tähelepanekute põhjal võttis Teodor kokku, et rabapüü on selles elupaigas halvas seisus, sest
• seni pole ta kohanud ühtegi rabapüü klassikalist pulmamängu;
• isaste hommikused ja emaste õhtused meelitushüüded on väga vähe intensiivsed;
• rabamassiiv kui rabapüü elupaik on puistumas ehk sellele liigile vajalik elupaik muutub.
Oma tegemisi tutvustas väsimatu Eliot Lään ehk Rohekodanik, keda keskkonnapäeval saatis Ukrainast saabunud vigastatud pommikoer Küü. Elioti tegemistega saab tutvuda ja nendes kaasa lüüa nii Facebookis kui Instagramis.
Igaüks peaks koolist kaasa saama teadmise, et inimene on looduse osa. Kõik, mida teeme loodusele, teeme kaude iseendale ja piiratud loodusressursside juures ei ole piiramatu majanduskasv võimalik. Kuna ka siin tuleb leida tasakaal looduse, inimese, majanduse ja kultuuri vahel, siis seab asjad paika hoolimine ühtviisi loodusest ja inimestest, kes elavad Maal praegu ja tulevikus. Ei saa siiski unustada, et emake Maa saab hakkama ka inimesteta.




Lisa kommentaar