• Põhjamaade ministrite nõukogu Eesti esindus tähistas 2. veebruaril rahvusraamatukogus 35 aasta möödumist oma tegevuse algusest. Ürituse tõmbenumber oli Soome tuntud filosoofiaprofessori, kirjamehe ja nõustaja Esa Saarineni (72) avalik loeng teemal „Koostöö parema tuleviku nimel“.

Esa Saarinen on põhjanaabrite üks omapärasemaid ja populaarsemaid õpetlasi. Omandanud doktorikraadi 24-aastaselt, tegutses ta esmalt õppejõuna Helsingi ülikoolis ning seejärel 2002–2021 Helsingi tehnikaülikooli ja hiljem Aalto ülikooli professorina.

Avaliku tuntuse pälvis Saarinen aga suuresti tänu oma tegevusele filosoofia populariseerimise vallas, köitvale esinemismaneerile ning ebakonventsionaalsetele sõnavõttudele trükisõnas. Iseloomulikud on näiteks tema noorusaja raamatute pealkirjad, nagu „Punkakadeemia“ (1980) ja „Erektsioon Alberti tänaval“ (1988). Ühtlasi on Saarinen olnud hinnatud avalik esineja ning tegutsenud nõustajana ettevõtete, sealhulgas Marimekko ja Nokia juures.

“Mul oli kirg teha loengus seda, mida näitlejad teevad teatrilaval.

Ka Saarineni nüüdne esinemine Tallinnas ei meenutanud sugugi akadeemilist filosoofialoengut. Teooriatest ega abstraktsetest mõistetest juttu ei olnud. Selle asemel rääkis kõneleja lugusid sellest, kuidas teda on inspireerinud suhe abikaasa Pipsa Pallasvesaga – keda ta nimetab Kuningannaks –, aga ka igapäevased kokkupuuted tavaliste inimestega. Isegi reaktsioonid Saarineni pussitamisele vaimsete häiretega nooruki poolt 2014. aastal mõjunud filosoofile julgustavalt, sest näidanud, kui palju inimlikku kaastunnet oli teda ümbritsenud inimestes peidul. Oma optimistliku tonaalsusega meenutas Saarineni esinemine üldse pigem paari aastakümne taguseid aegu, mil ebakindlus tuleviku ees ei vallanud veel nii paljude inimeste meeli. Pole ilmselt juhus, et poliitiliste liidrite eeskujudena tõstis kõneleja esile tollesse aega kuuluvad Nelson Mandela ja Lennart Meri.

Jutustatud lood illustreerisid Saarinenile olulisi teemasid, nagu inimlik soojus ja selle esile kutsutud „mikromuutused“ ühiskonnaelus. „Mõte pole selles, et need sada viiskümmend täna publiku seas olnud inimest võisid minu loengu tulemusena inimlikust soojusest rohkem teada saada, vaid et rohkem inimlikku soojust oleks selles, kuidas nad oma elu elavad,“ selgitas Saarinen Õpetajate Lehele oma meetodit.

Loengu järel antud intervjuus jagas filosoof oma arusaamu õppimisest ja õpetamisest.

Olen sirvinud teie filosoofiaõpikuid. Pean tunnistama, et need olid nii ebatavalise ülesehitusega, et tekitasid alguses segadust, isegi kõhklusi. Siis aga leidsin, et küsimused, mida käsitletakse, on elulised ja huvitavad, ja otsustasin edasi lugeda. Ka tänane loeng polnud üldse selline, nagu filosoofiast rääkimist tavaliselt ette kujutatakse. Kuidas jõudsite oma ebakonventsionaalse lähenemiseni filosoofia tavainimestele arusaadavaks ja elulähedaseks tegemisel?

Ma arvan, et siin oli põhimõtteliselt kaks peamist motiveerivat või kausaalset tegurit. Üks neist oli see, et hakkasin Helsingi ülikoolis õpetama juba tudengiajal, 1970-ndate keskel. Mäletan senini esimest õppetundi, mis polnud isegi loeng.

See pidi olema praktiline harjutus formaalse loogika baaskursuse raames, tegelesin umbes kahekümne tudengiga. Mäletan senini hetke, mil meie jagatud ruumis midagi justkui juhtus, ja olen seda senimaani endaga kaasas kandnud. See hetk, mil õpetamine minu jaoks avanema hakkas, oli põnev. Ja kui ma siis loenguid pidama hakkasin, see kogemus ainult süvenes. Olin äärmiselt haaratud püüust pidada kaasakiskuvaid loenguid.

---

---

Aga ma ei näinud ennast eelkõige eksperdina, kes edastab sisu, mida võiks sama hästi lugeda raamatust, vaid pigem mingisuguse õppesisu ja loengust osavõtjate vahendajana. Lava maagia loengus pani mind püüdma rääkida filosoofiast viisil, mis toimiks elulises olukorras, nagu loeng seda on.

Alates 1980. aastast, kui ilmus „Punkakadeemia“ raamat, olin ma omamoodi avaliku elu tegelane või kuulsus, nii et minu loengutele tuli üha rohkem kuulajaid. Aga tahtsin, et mul oleks midagi öelda igale kohaletulnule. Seega, ilma et oleksin teinud konkreetset otsust, kujunes minu lähenemine selliseks, nagu see praegu on. Mind motiveeris soov, isegi kirg teha loengus esinedes seda, mida näitlejad teevad teatrilaval, mingi usk olukorra maagilisusesse.

Teiseks motiveeris mind tõsiasi, et 1984. aastal armusin ma Kuninganna Pipsasse, ja see tunne valdas mind täielikult. Aga Pipsa oli kogu aeg kindlal arvamusel, et „on kummaline, isegi idiootlik, et teie, ülikooliinimesed, tahate põhiliselt rääkida teiste ülikooliinimestega. Miks sa ei taha tavainimestega rääkida ja tavainimestele kirjutada? Milleks piirata oma suhtlusringkonda nii väikese publikuga?“ See oli tema arvamus.

Sel ajal kirjutasin ma raamatut „Lääne filosoofia ajalugu tipult tipule“, niisiis andis ta mu arvates täiendava tõuke juba tärganud soovile jõuda laiema publikuni ka kirjalikus vormis. Aga oli ka üks konkreetne loeng filosoofia ajaloo sissejuhatuse kursuse pidamise ajast, mille põhjal see raamat hiljem valmis. Mind hakkas ärritama Aristotelesest rääkimine, kuna oleksin tahtnud rääkida hoopis Pipsast. Ta oli kogu aeg mu mõtete kese, sest olin temasse armunud. Aga siis tuli mulle mõte, et ehk saaksin ma rääkida Pipsast, samal ajal kui ma räägin Aristotelesest. Sellest saigi alguse mu harjumus rääkida filosoofialoengutes omaenda elust ning asjadest, mis on minu jaoks emotsionaalses mõttes olulised. See tekitas mu loengute vastu veelgi suurema huvi, need olid inimeste jaoks haaravad, isegi teatud mõttes maagilised. Minu loengutes oli sadu tudengeid, mis oli filosoofiakursuse puhul ennekuulmatu, kusjuures mu loengud ei olnud mitte kellelegi kohustuslikud. See oli omamoodi tagasiside raamatu kirjutamisele, millega samal ajal tegelesin. Ma tahtsin, et mu kirjutatu oleks sama kaasahaarav ja annaks energiat.

Mul pole soome keeles kirjutades kunagi olnud erilist soovi pöörduda akadeemilisest filosoofiast huvitatute, vaid laiema publiku poole. Ma imetlen Bertrand Russellit kirjamehena ning tema lääne filosoofia ajalugu oli mulle raamatu kirjutamisel mõnes mõttes eeskujuks. Muidugi on Russelli raamat minu omast mahukam ja teatud mõttes teaduslikum, aga seegi oli mõeldud laiale lugejaskonnale.

“Tahtsin, et mul oleks midagi öelda igaühele, kes loengusse tulid.

Kuid ei loengute ega raamatute puhul püüdnud ma olla ebakonventsionaalne. Kõik, mis ehk ebakonventsionaalselt välja kukkus, tulenes sellest, mida ma õigeks pidasin. Ja mu meelest oli õige pidada loengut nii, et see kõnetaks igaüht, kes seda kuulama juhtus. Kirjutada püüdsin samuti nii, et kirjapandu oleks igaühele arusaadav ja huvitav.

See oli tõesti suur saavutus, sest filosoofiat peetakse sageli igavaks ja keeruliseks. Seda enam, et filosoofidel on tänapäeval palju võistlejaid inimeste elu mõtestamisel. On väga erineva taustaga motivatsioonikõnelejaid, mõned inimesed pöörduvad religiooni, teised poliitilise aktivismi poole. On ka palju neid, kes on õnnelikud, mõtlemata üldse oma elu mõtte üle. Kuidas õnnestus teil filosoofina nii paljusid köita?

Ma ei arva, et oleksin eriti võistlemisele orienteeritud, mu eesmärk ei ole olla kellestki parem. Ka ülikoolis olen kogu oma elu jooksul tundnud, et paljud mu kaasüliõpilased või hiljem kolleegid on minust paljudes aspektides palju paremad. Nad on olnud minust andekamad, neil on olnud parem mälu, analüüsivõime, nad on olnud sõnaosavamad. Vähemalt ei arvanud ma oma annetest ülemäära hästi. Aga mulle läksid korda asjad, mida mõned teised nii oluliseks ei pidanud. Näiteks tunnen ma ikka veel soovi olla suhtes ja ühenduses inimestega, saada kontakti publikuga juba enne loengu algust.

Sel põhjusel tahan kõiki osavõtjaid isiklikult tervitada – soovin tunda, et panen teisi inimesi tähele. Väga vähesed teevad seda, aga mina olen nii toiminud kogu selle aja, mil olin professor esmalt Helsingi tehnikaülikoolis ja seejärel Aalto ülikoolis. On tore tunda teiste inimestega emotsionaalsel tasandil sidet. See pole kalkuleeritud käitumine esinemise õnnestumise huvides, mulle lihtsalt meeldib nii.

Oluline on ka aktsepteerida oma piiratust inimesena. Eriti alguses, umbes kahekümne aasta jooksul, tundsin end loengu ajal üsna ebamugavalt. Praegu enam mitte, aga see ebamugavustunne aitas mul tollal oma stiili viimistleda. Ma olen nüüd justkui rohkem kohal selles elavas hetkes, mil leiab aset see mõttevool, mida ma püüan juhtida või arendada.

Mõtlen, et sellist inimlikku aspekti oleks ka kooliellu rohkem vaja. Meil räägitakse palju sellest, et näiteks Eesti laste PISA testide tulemused on rahvusvahelises võrdluses silmapaistvad, aga samas on vähe koolirõõmu ja palju stressi. Kuidas annaks olukorda parandada?

Ma arvan, et mis tahes aine õpetamisel on võtmetähtsusega see, et suureneks õpilase tahe ja oskus õppida. Võib-olla mõnda õpilast ei huvita näiteks ajalugu õppeainena, aga tema huvi ajaloo vastu võib ikkagi kasvada. Sest õpetaja haarab teda kaasa, pakkudes ilusat eeskuju sellest, kuidas olla avatud elule ja selle imelisusele viisil, mis just selle konkreetse aine kaudu esile tuleb.

Ma püüan eristada teadusdistsipliini, mis kujutab endast mingit teooriate, väidete, faktide ja isegi pädevuste kogumit, ning suhtumist, mis on inimesel selle distsipliini kaudu millessegi oma elus. Siin on õpetajal minu meelest kriitiline roll. On oluline, et õpetaja vahendaks omaenda vaimustust näiteks prantsuse keele vastu kellelegi, kellele see eriti korda ei lähe, sel moel, et õpilane ei unustaks seda kunagi. Oleks vahva, kui õpilane õpiks prantsuse keelt rääkima või sellest aru saama põhjusel et tema õpetaja oli nii vaimustav ja tore.

“Iga õppeaine peaks tugevdama õpilastes kirge elada täisverelist elu.

Iga ainet tuleks õpetada nii, et see suurendaks õpilastes kirge elada täisverelist elu, teha tõsiselt tööd oma arengu ja kasvamise nimel, piiramata enda arendamise võimalusi sellega, et näed mingit õppeainet kitsarinnaliselt. Õpetaja on siin eeskujuks, just tema suhtumine on see, mille õpilane omandab. Ja see jääb õpilasele alles tema edaspidise vaimse kasvu ressursina.

Lõppkokkuvõttes on inimese arengus olulisi dimensioone, aspekte või omadusi, millega ta peab tegelema iseseisvalt. Just sellesse püüan mina oma panuse anda. Seetõttu olen oma karjääri jooksul harva õpetanud konkreetset ainevaldkonda või teooriat, mis mõjuks märguandmisena, et see ongi ainus oluline asi. Mina luban igasuguseid asju. Mind ennast huvitab üks või teine asi, aga kellegi teise vaatenurgast võib huvitav olla midagi muud. Just huvi huvitumise enda vastu on see, mida ma tahan õpilases tugevdada.

Tänane loeng oli pühendatud Põhjamaade ja Baltimaade koostööle, ajendiks 35 aasta möödumine Põhjamaade ministrite nõukogu esinduse avamisest Tallinnas. Tahaksin aga, et rohkem oleks ka inimestevahelist, rohujuuretasandil suhtlemist. Mis võiks olla see, mis meie rahvaid ühendab?

Ma arvan, et üks olulisimaid asju on mõista, et oleme maailma mastaabis väikesed riigid. Me peaksime rohkem lähtuma oma sarnasusest vanaaja Ateenaga, kust lääne filosoofia välja kasvas. Kui ühiskond on väike, on võimalik teatud kultuuriline dünaamilisus, mida minu arvates on praegu rohkem vaja kui varem. Aga kui ühiskond kasvab liiga suureks, muutuvad igasugused erihuvid nii ülekaalukalt ahvatlevaks, et hävitavad kõik muud huvid elus. Seda näeb minu meelest eriti Ameerika Ühendriikides, kus instrumentaalsed väärtused, eriti materiaalne rikkus on hävitanud isegi kõige elementaarsemad sisuliselt olulised väärtused, nagu inimväärikuse ning isegi tahtmise inimväärikust oluliseks pidada. Meil, väikestes riikides, see nii ei ole, ja ma arvan, et peaksime seda eelist ära kasutama.

---

Oma lugemismuljeid vahendab Hugo Treffneri gümnaasiumi filosoofiaõpetaja Toomas Jürgenstein:

„Olen Esa Saarise õpikutega hästi tuttav. Igapäevases õpetamise töös olen eelkõige kasutanud tema „Symposiumi“. Kasutan seda klassiõpikuna, see tähendab, et annan tunnis aeg-ajalt õpilastele selle õpiku tekste lugeda. Saarise pisut provotseeriv ja kaasa mõtlema kutsuv stiil ärgitab õpilasi looma seoseid igapäevaeluga, lõimima õpitut teiste õppeainetega, tunnetama filosoofia mõju ulatust jne. Teisi Saarise raamatuid olen kasutanud pisteliselt, tuletanud neid lugedes ununema kippuvaid seoseid meelde ja suunanud huvilisemaid õpilasi neid lugema.“