• Üheksanda klassi õpilased on viimastel aastatel sattunud otsekui haridusuuendusliku tornaado meelevalda.

Kes meist oleks eksimatu – mitte keegi. Ja seega on ajast aega ikka põhjust viidata kirjakohale, kus räägitakse esimese kivi viskamisest selle poolt, kes on patuta; või meenutada Viktor Tšernomõrdini surematut mõtteavaldust, kuidas taheti küll parimat, aga välja kukkus nagu alati. Kriitika tegemine on eriti praegu, ühismeedia ajal tehtud nii häbematult lihtsaks, et liialt sageli ununeb küsida, on see millegi puudujääkidele viitamine üldse vajalik ja kohane või et kes olen mina, põrmlane, et asetada end kohtuniku positsioonile. Selline on eellugu. Aga nüüd peame tingimata rääkima ka põhikoolist ja selle lõpetamisest.

Järjepidev kõige uuendamine 

Üheksanda klassi õpilased on viimastel aastatel sattunud otsekui haridusuuendusliku tornaado meelevalda. Jah, see, et Eesti koolielus on järjepidev kõige muutmine ja uuendamine üldkehtiv dogma, pole ammugi enam uudis. Seda iseloomustab hästi ka tundmatult autorilt pärinev mõte, et ainus põhjus riiklikud õppekavad valmis teha on see, et pärast nende kinnitamist saab hakata uusi kirjutama. Kuid põhikoolist ja eriti selle lõpetamisest on saanud omalaadne sümboolne piksevarras, mis täiusliku tormi enda peale tõmbab. Ja ehkki orkaani silmas, selle päris keskpunktis peaks valitsema vaikus ja rahu, siis asjaosaliste reaktsioonide põhjal otsustades säärane analoogia ei kehti. 

“See ei näinud hea välja, kui koolijuhtide hoiatustest hoolimata suruti kõrgemalt tasandilt peale uued põhikooli lõpetamise tingimused.

On selliseid probleeme, mille lahendamine on igati tänuväärne. Hea näide on kas või põhikooli järeleksamid, mis ei suutnudki kunagi oma vajalikkust veenvalt tõendada ning mille kaotamist saab üksnes tunnustada. Sest tõesti, milleks pakkuda kunstlikku päästerõngast, mis mitte üksnes kedagi ei päästa, vaid pakub hoopis silmamoondust ja võltsingut millestki, mida polnud. Sellele vastukaaluks on aga lahendused, mis alles otsivad probleemi, mille õiendamiseks nad ellu kutsuti. 

Sinna kategooriasse kuulub suure teadusliku eduloona välja reklaamitud reform koolipäeva alguskellaaja nihutamisest – taas üks muutus, mille kandva motiivina esitleti just teismeliste heaolu ja õppimise soodustamist. Kui eesmärk on teismelistele meeldida, siis tabab see vangerdus otse naelapea pihta. Sest olgem ausad, kellele siis ei meeldiks kauem magada. Mis aga kogu protsessi juures vististi tõlkes kaduma läks, on tavapärane teadustulemuste ambivalentsus, mis haridusküsimuste udusel arutlusväljal pigem reegliks kui erandiks on. 

Seadmata sugugi kahtluse alla uurimustulemuste korpust, mis räägib teismeliste hilisema ärkamise ja õppimise positiivsest seosest, siis kas keegi vaevus kasvõi korraks järele vaatama, mis on juhtunud maailma ühe haridustiigri, Lõuna-Korea Gyeonggi provintsis? See on teadaolevalt üks väheseid, kui mitte ainus haldusüksus maailmas, kus koolipäeva on sarnaselt Eestiga alustatud kella 9-st, kuid erinevalt meist on seal ette näidata 12 aasta pikkune kogemus.

“Alaliselt muutuvas labürindis pole lihtne, kuid see karastab. Sestap tasub ikka säilitada elutervet optimismi.

Ka sellest kogemusest on teadusliku meetodiga üle käidud ja mida leiti? Esiteks, õpilased tõepoolest magasid natuke kauem. Teiseks, videomängude mängimisele kulunud aeg olnud natuke lühem. Ja kolmandaks, mis puudutab akadeemilist edukust, hindeid ja sooritusi – mitte mingit muutust paremuse ega halvemuse suunas ei tuvastatud. Selles pole midagi üllatavat, on ju kogu senine kogemus näidanud, et haridus on üks neist valdkondadest, kus teadus- ja usupõhisus on sisuliselt sama tähendusega, üksteisega sügavuti läbi põimunud ja alaliselt üksteisega vahetatavad mõisted. Seega tasub heasoovlikult õlgu kehitada, sest lahendus on meil nüüd tänu uuele korraldusele tõesti olemas. Aga mis on probleem, see vist jääbki saladuseks. 

SAIS3 ebaõnnestumine

Kõige viimatiste uudiste taustal selgub, et paraku leidub veel kolmaski kategooria – nimelt probleemid, mille lahendus on osutunud algsest koguni veelgi suuremaks probleemiks. Mis seal salata, see ei näinud hea välja, kui koolijuhtide, lapsevanemate ja õpilaste hoiatustest hoolimata suruti kõrgemalt tasandilt peale põhikooli lõpetamise muutunud tingimused. Ja ainult selleks, et nädal tagasi tõsta käed üles ja öelda, et sorry, kõikide muudatuste tugitala ja alusplatvorm SAIS3 ei kannata oodatud liikluskoormust välja. Mis veelgi iroonilisem – teavitus, mis paneb üheksandikke oma kooli lõpetamise labürindis veel kord suunda muutma, tuli ainult loetud päevad pärast seda, kui inimarengu aruande peatoimetaja Eneli Kindsiko unistas õhtuses tele-eetris (ETV saade „Plekktrumm“ – toim) sellest, kuidas kool võiks olla koht, kus oma mõtted rahulikult lõpuni mõelda saaks.

“Põhikooli järeleksamite kaotamist saab üksnes tunnustada.

Julgen alandlikult arvata, et kuni haridusuuenduste tuulispask ei rauge, siis seda aega ei tule. Aga võimalik, et sarnaselt muistsete initsiatsiooniriitustega, mis kujutasidki endast keha ja vaimu proovile panevat küpsuseksamit, täidab lõpuks ka kooli lõpetamise mõistatuse lahendamine sama eesmärki – selles alaliselt muutuvas labürindis pole lihtne, kuid see karastab. Sestap tasub ikka säilitada elutervet optimismi.