• Endla teatri „Semud ja sellid“ sobib hästi lapse esimeseks teatriseikluseks. 
• Enamik väikestest vaatajatest jäi pärast etenduse lõppu loomi katsuma ja näitlejate käest küsimusi küsima.

---

„Semud ja sellid“

• Lavastaja Kaili Viidas.

• Autor Karl Ristikivi.

• Dramatiseerija Ott Kilusk.

• Kunstnik Kaili Viidas.

• Muusikaline kujundaja Feliks Kütt.

• Valguskujundaja Iiris Purge.

• Käsitöömeistrid Sigre Kodasma, Signe Sume, Kati Vlassov, Ülve Rabbi, Silja Koppel, Kaido Torn.

• Osades Liis Karpov ja Sten Karpov.

• Esietendus Endla teatri ärklisaalis 11. detsembril 2025.

Lavastaja Kaili Viidas on sarnaseid lavastusi kõige väiksematele teinud varemgi: lavastus „Põrrr …!“ (2011) pälvis Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna ja Ernst Enno lasteluulest inspireeritud lastelavastus „Üks rohutirts läks kõndima“ (2021) nomineeriti samuti Salme Reegi auhinnale.

„Semud ja sellid“ viib lapsed koos nelja kutsikaga tallu, kus kohtutakse loomade ja inimestega ning õpitakse maailma tundma. Eelkõige eelkooliealistele mõeldud mängulise, põneva ja südamliku, aga ka õpetliku loo aluseks on Karl Ristikivi samanimelised lastejutud, lood dramatiseeris Ott Kilusk.

Kutsuvad käpajäljed

Võib väita, et teatrikogemuse loomine kõige väiksematele on lavastaja Kaili Viidase südameasi. „Semud ja sellid“ on rohkem kui etendus, see on sündmus, mis algab teatrisse sisenemise ja trepist ülesastumisega, mille puhul tuleb jälgida kutsude käpajälgi. Neid jälgi mööda liikudes võib kuulda seapõrsa röhkimist, lehma ammumist ja kuke kiremist, saab künasse pandud loomade sööki katsuda ja mõistatada, kelle jäljed on kutsude käpajälgede kõrval. „Käpajälgede idee on lihtne ja geniaalne – lapsed on kohemaid mängu haaratud,“ kirjutab Katrin Helend-Aaviku lavastuse „Semud ja sellid“ kohta Õhtulehes ja arvab, et näitlejatele Liis ja Sten Karpovile võiks osatäitmise eest lausa medali anda (Õhtuleht, 26.12.2025).

“Teatrikogemuse loomine kõige väiksematele on lavastaja Kaili Viidase südameasi.

Olen sellega täiesti nõus, Liis ja Sten Karpov mängivad haarava lustiga ja kõik heegeldatud loomad nende käes hakkavad otsekui elama – nukuteatri võtted ja mänguelemendid ergutavad ettekujutust, andes samas pehme ja mängulise, aga siiski realistliku kuju kõikidele loomtegelastele. 

Lõngpehme, kuid iseloomuga

Loo ülesehitus ja esitamisviis näitab metoodilise täpsusega ette, mis on mäng ja kuidas mängida, joonistades silme ette maailma, millega väikesel inimesel veel ilmselt kogemust pole. Alustuseks asetavad näitlejad mängupõrandale väikesed talumajad, sätivad paika katused ja tinglikud õuepiirid. Tegevus vanaaegses taluõues loob kontakti selle kaduva maailmaga, kus elatakse veel taredes, võetakse kaevust vett ja kukutakse tiiki, kus laudas on lehmad ja sead ning tallis hobused, õues jooksevad kanad-kuked-tibud, suured ja väikesed koerad ning kassid, lindude kõrval lendab isegi üks kurjalt sumisev parm. Kas väikelaps muidu oskakski ette kujutada taluperemehest isa, kes valmistub hommikul hobusega põllule minema ja kutsub semu-selli: „Hüppa peale!“?

“Lavastus mõjub ülestimuleeritud, vilkuvast-hüppavast-lendavast digimaailmast välja astuvale lapsele väga hästi.

Loomad-tegelased on nagu mängu- ja kaisuloomad, kellele on stiilse koduse pehmuse andnud see, et kõik nad on sündinud käsitööna. Isegi suur hobune, siga ja lehm! Loovuse käivitabki selline taotletud ja välja mängitud tinglikkus, tegelaste lõngpehme, aga samas elav iseloomuga olek. 

Lavastuse kujundus on hele ja helge ning kuna mängupaigaks on päevavalgusega ärklisaal, on õhustik väga loomulik. Loobutud on tugevast kunstvalgusest, muusika võimendamisest ja heliefektidest, selle asemel laulab Liis Karpov naturaalpillide saatel. 

Siirus köidab

Armas loomalugu sünnib tänu rõhutatud loomulikkusele. „Semude ja sellide“ menukus kinnitab, et selline teater mõjub ülestimuleeritud, vilkuvast-hüppavast-lendavast digimaailmast välja astuvale lapsele väga hästi ja tõestab, et ka siiruse, selguse ja puhtusega saab tähelepanu köita ja hoida. 

“Tegevus vanaaegses taluõues loob kontakti selle kaduva maailmaga, kus elatakse veel taredes, võetakse kaevust vett, kus laudas on lehmad ja sead ning tallis hobused.

Lavastaja Kaili Viidas on kindel, et selline teater toob lapsed tagasi päris maailma: „Mulle tundub, et me oleme kuskil midagi väga valesti tegema hakanud. Arvan, et teater on üks võimalusi tuua laps tagasi päris maailma ning võib-olla sellepärast olen liikunud sensoorsema ja suhtlevama teatri suunas, kus näitleja lubab puudutada või nuusutada mingeid asju, isegi palub abi vahepeal,“ rääkis Viidas Pärnu Postimehele antud intervjuus lavastuse esietenduse eel (Pärnu Postimees, 09.12.2025). Ja tõesti, enamik väikestest vaatajatest jäi pärast etenduse lõppu loomi katsuma ja näitlejatele küsimusi esitama. 

Me kõik õpime eelkõige jäljendamise ja mängu kaudu – just selles mõttes on „Semud ja sellid“ kõige väiksemale vaatajale vajalik teatrikogemus.