• Harno Pärnu Rajaleidja sotsiaalpedagoog Victoria Riisenberg räägib, milliste muredega jõuavad koolist puudujad Rajaleidjasse, miks abi kaasatakse sageli liiga hilja ning mis aitab ennetada olukorda, kus laps jääb kuudeks koolist eemale.

Intervjuu avab, kus kooli, pere ja omavalitsuse koostöö kõige sagedamini katkeb ning mis aitaks lapsel säilitada sideme kooliga ka siis, kui vaimse tervise või sotsiaalsed teenused pole talle kohe kättesaadavad. Samuti selgitab Riisenberg, milline tagasitulek pärast pikka eemalolekut koolist on realistlik ja mida süsteem peaks tegema, et reageerida juba enne kriisi tekkimist.

Milliste muredega jõuavad korduvpuudujad Rajaleidjasse kõige sagedamini?

Rajaleidjasse jõuavad sageli lapsed ja noored, kellel on vaimse tervise probleemide tõttu raske õppimiskohustust täita ning kes on sageli ülemäära ärevad, depressiivsed või keda vaevavad kehalised kaebused, näiteks enne koolipäeva korduvad kõhu- ja peavalud, millele ei leita meditsiinilist põhjust. Just selliste murede pinnalt võib kujuneda olukord, kus laps soovib küll koolis käia, kuid ei suuda seda vaimsete või emotsionaalsete raskuste tõttu teha.

Kooliskäimist mõjutavad lisaks vaimsele tervisele ka neuroeripärad ja õpiraskused. Korduvad ebaõnnestumised ja kogemus, et pingutus ei too edu, soodustavad vältivat käitumist ning viivad ajapikku korduvate puudumisteni. Oluline on, et koolitõrke korral ei keskendutaks üksnes lapsele, vaid toetataks kogu peresüsteemi.

Milline on koolikeskkonna ja koolikliima roll korduvate puudumiste kujunemisel?

Turvatunde puudus, halvenenud suhted õpetajatega, kiusamine, pingeline klassikliima või tunne, et sa ei kuulu klassi- ega koolikogukonda, võivad kooliskäimist oluliselt mõjutada. Laps peab tundma, et ta on märgatud ja oodatud, ning igal õpilasel peaks koolis olema vähemalt üks täiskasvanu, kellega tal on usalduslik suhe.

Ühiskonna süvenev probleem on suhtlemisvaegus, mis mõjutab ka koolikogukondi. Elu kolimine sotsiaalmeediasse, suured klassid ning õpetajate ja tugispetsialistide suur koormus jätavad üha vähem ruumi päris kontaktiks ja usalduslike suhete loomiseks.

Kas koolist jõutakse teie juurde pigem vara või liiga hilja – ja millised on märgid, et puudumine võib kujuneda krooniliseks?

Kroonilise puudumise taga on enamasti mitme teguri koosmõju. Varased märgid on sagedased puudumised „kodustel põhjustel“, katkendlik osalemine õppetöös ning silmanähtavalt langenud õpimotivatsioon. Kui neile märkidele ei reageerita piisavalt vara, muutub puudumine samm-sammult krooniliseks.

Rajaleidja jõuab sageli pereni alles siis, kui probleem on juba süvenenud. Sellises olukorras kiireid ja lihtsaid lahendusi ei ole, sest sideme taastamine kooliga nõuab aega, järjepidevust ja tihedat koostööd.

Mis on koostöös tüüpiline katkestuskoht – miks asjad takerduvad?

Koostöö katkeb sageli juba enne, kui jõutakse lapse vajaduste mõistmiseni. Kui korduvate puudumiste põhjused ei ole veel selged, kipub fookus nihkuma lapse käitumisele, justkui oleks tegemist laiskuse, mugavuse või distsipliinipuudusega. Tegelikkuses ei tunne ükski laps end hästi, kui ta on eraldunud eakaaslastest, muretseb iga päev tegemata tööde pärast ja veedab aega üksi nelja seina vahel. Koolist eemale jäänud laps ei vaja süüdistamist, vaid abi ja mõistmist.

Üks sagedasemaid katkestuskohti on kooli ja pere vahelise usalduse ja toimiva koostöö puudumine. Vanemad võivad olla väsinud, kaitsepositsioonil või kogenud, et nende muret ei ole võetud piisavalt tõsiselt. Sageli lisanduvad siia süütunne ja hirm hinnangute ees ning koostööd võib mõjutada ka lapsevanema negatiivne koolikogemus. Kui kooli ja pere koostöö ei toimi, on keeruline tõhusalt sekkuda ning koolivälise abi poole pöördutakse sageli alles siis, kui side on juba katkenud.

Teine suur takistus on abi halb kättesaadavus. Isegi kui lapse abivajadus on selgelt hinnatud, võivad pikad järjekorrad tähendada, et talle vajalik teenus ei ole kohe kättesaadav või ei suudeta seda tagada piisava regulaarsusega. Ooteperioodil jääb laps sageli koju ilma toetava struktuurita ning side kooliga nõrgeneb veelgi.

Kolmas ja sageli suurim komistuskivi on vastutuse hajumine. Kui puudub juhtumikorraldaja, kes seob omavahel kooli, pere ning sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi, võivad ka head kavatsused luhtuda. Seetõttu on oluline, et protsessi juhiks üks kindel inimene, kes hoiaks fookust lahendustel, mitte üksnes probleemidel.

Millised kolm sammu saab kool teha enne Rajaleidjasse pöördumist, et ennetada õpilase kadumist koolist kuudeks?

Esiteks on oluline varajane märkamine. Mida varem lapse käitumises muutusi märgatakse, seda suurem on võimalus sekkuda enne, kui probleem süveneb. Võtmeroll on siin klassijuhatajal.

Teiseks on oluline kiire ja toetav kontakt perega. Varajane suhtlus peab olema avatud ja vältida tuleb süüdistamist. Küsimus ei ole selles, miks laps koolis ei käi, vaid mis takistab tal kooli tulla. Barjääride väljaselgitamine loob usaldust ja aitab lahendusi leida. Esmane kontakt ei peaks aset leidma suure ümarlauana. On mõistlik, kui vanemaga võtab esmalt ühendust klassijuhataja, kes tutvustab rahulikult kooli pakutavaid toetusvõimalusi.

Kolmandaks saab kool rakendada paindlikke ja ajutisi toetusmeetmeid juba enne Rajaleidjasse pöördumist. See võib tähendada ajutiselt paindlikumat õppekorraldust, osalist kohalolekut, selgeid kokkuleppeid, lapsele toetava täiskasvanu määramist või tugimeeskonna kaasamist. Oluline on, et need meetmed oleksid ajaliselt piiritletud, pideva jälgimise all ning lähtuksid lapse vajadustest.

Kui eelnevalt kirjeldatud sammud ei ole andnud tulemusi või on mingil põhjusel ebaõnnestunud, on mõistlik kaasata juhtumisse kooliväline abi.

Kui laps on juba pikalt koolist eemal, siis milline meetod teda kooli tagasi tuua on teie meelest realistlik?

Kui laps on olnud koolist pikalt eemal, tuleb teadvustada, et kiireid ja lihtsaid lahendusi ei ole. Naasmine eeldab järkjärgulist ja läbimõeldud lähenemist.

Esmane eesmärk ei ole täita akadeemilised lüngad, vaid taastada kontakt ja turvatunne, mis loob aluse edasiseks õppetöös osalemiseks. Just naasmise algusfaasis on laps eriti haavatav, ka õpetaja näiliselt süütu või mõtlematu kommentaar, näiteks „Leidsid ka aega kooli tulla“, võib õõnestada turvatunnet ja muuta naasmise keerulisemaks. Laps peab tundma, et ta on kooli oodatud, ilma et tema eemalolekut liigselt esile tõstetaks.

Kooli naasmiseks on vaja selget tegevusplaani, mis arvestab puudumiste tegelikku põhjust. Ärevuspõhine koolitõrge vajab teistsugust lähenemist ja sekkumist kui madal õpimotivatsioon või keeruline kodune olukord. Ei ole mudelit, mis sobiks kõigile lastele.

Rajaleidja saab kooli nõustada ning aidata koos läbi mõelda lapsele sobiva individuaalse kooli naasmise plaani, vajalikud kohandused ja toetavad teenused. Väga oluline on vastutuse selge jaotus: juhtumil peab olema üks vastutaja, kes koordineerib protsessi ja jälgib kokkulepete täitmist. See roll peaks jääma kooli, kus last nähakse iga päev ja kus on võimalik tagasilöökide korral kiiresti reageerida.

Mitterealistlik on ootus, et laps naaseb pärast pikka eemalolekut kohe täiskoormusega ning teeb kiiresti järele kogu tegemata õppetöö. Selline surve suurendab stressi ja taastoodab vältivat käitumist. Edukas naasmine eeldab paindlikkust, järjepidevat jälgimist ja valmisolekut liikuda lapse tempos.

Kuidas erineb toe kättesaadavus piirkonniti ja mis aitaks süsteemil kiiremini reageerida?

Toe kättesaadavus sõltub piirkonna võimalustest. Koolid ja omavalitsused, kus sotsiaalmajanduslikke riske on rohkem ja tugiteenuseid vähem, puutuvad kroonilise puudumisega sagedamini kokku ning abi jõuab peredeni seal sageli aeglasemalt.

Kui krooniline puudumine muutub ühes haridusasutuses laiemaks nähtuseks, mõjutab see kogu koolikeskkonda: õpetajate ja tugispetsialistide koormus kasvab, klassikliima halveneb ning ka regulaarselt koolis käivad lapsed tajuvad süsteemi ebastabiilsust. Sellises olukorras on vaja süsteemset ja ennetavat lähenemist. Koolid võiksid luua universaalse kooli naasmise raamistiku, mis on selge, arusaadav ja samas piisavalt paindlik, et oleks võimalik arvestada iga lapse vajadusi.